VIDEO

Viimaks ometi oli mul aega natuke Windows movie maker'iga mässata ja video oma lahkumisest üles laadida. Käed küll värisesid filmides (kellel EI väriseks enne vahetusaastale minekut?) ning pool videost on üldse fookusest väljas, kuid see oligi pigem midagi väikest endale mälestuseks. 

Muidugi kui ma seda hetkel vaatan, siis ma ei suuda üldse ära imestada, kuidas kogu mu lahkumine küll nii õnnelik välja nägi.. 

(Mutrikesest saab parema kvaliteedi valida)

Enjoy, 

C

YFU Orientation

YFU poolt korraldatud aasta alguse seminar (AAS) toimus Liège's ning sinna tulid kohale kõik vahetusõpilased, kes oma vahetusaasta Belgias veedavad. 

AAS on ühesõnaga üritus, mis valmistab sind vahetusaastaks ette. Tegelikult sarnane üritus on kõigil oma riigis juba toimunud (Eestis oli eelorientatsioon juuni lõpus), kuid samas on see natuke spetsiifilisem. AAS'al korrati üle kõik YFU reeglid ning samas räägiti integratsioonist, koolisüsteemist, stereotüüpidest, seksuaalsest ahistamisest ja üleüldse belglaste kommetest. Enamik jutust oli tegelikult tuttav (järelikult on YFU Eesti head tööd teinud), mistõttu pöörasin ma rohkem tähelepanu pigem lihtsalt inspireerivatele kõnedele (ehk ära muretse, küll sa õpid keele selgeks ja saad sõpru ja lihtsalt ole sina ise ja kõik saab korda jne). Paar päeva enne üritust olin ma kodus täiega paanikas, sest et "mis siis, kui YFU vabatahtlikud räägivad ainult prantsuse keelt ja ma ei saa midagi aru!?". Õnneks see probleem lahenes suht kiiresti - ma küll ei saanud keelest aru, kuid vähemalt oli mul alati võimalus inglise keelset tõlget paluda.

Vahetusõpilasi oli üle maailma kokku tulnud 30, mistõttu tutvusin ma inimestega, kes on pärit Ecuadorist, USA'st, Mehhikost, Norrast, Rootsist, Soomest, Eestist (tsau, Helen!), Leedust, Saksamaalt, Ungarist, Tšehhist, Hiinast, Jaapanist, Taist, Indoneesiast.. hmm.. Bulgaariast, Columbiast ja.. üks tüdruk oli Türgist ka. Seega, päris rahvusvaheline seltskond või mis? 

Kahjuks (või õnneks?) oligi tegelikult seltskond põhiliselt AINUKE hea külg kogu nädalavahetuse juures, sest et kogu meie elamine oli megaodavas hostelis. Näiteks, meie kitsuke tuba nägi välja selline: 

Betoonist seinad, ülikõvad madratsid, isegi tekikotti ei antud, üks hommik jooksis mingi putukas üle mu padja jne. Muidugi, kui sa oled õnnelik inimene, siis seinavärvi puudumine just väga ei heiduta, aga ma ei saanud 3 öö jooksul kordagi sõba silmale, sest et mu ase oli lihtsalt liiga ebamugav.
Toidust ei hakka ma isegi rääkima (või noh, tegelikult siiski hakkan). See on jälle midagi, milles ma ei saa otseselt kokkasid süüdistada (sest et nad olid väga sõbralikud minuga), aga 90% ajast ei teadnud ma, mida ma endale suhu panen, ja see tunne on ikka päris jube. Ma ei tea, mida nad selle toiduga tegid, aga minu sisikond seda ära ei seedinud, seega reede õhtul vedelesin ma poolkoomas oma voodis kõhuvaluga. Siinkohal ma tegelikult ei süüdistagi YFU't odava koha valikus vms (see on loogiline ka, et nad ei saa pakkuda majutust 50'le inimesele 5 tärni hotellis), aga samas ma ei saa ka salata seda, et me oleks justkui eriti luksuslikult elanud.. 

Ühesõnaga, kui jätta kõik ebameeldivused selja taha, siis tegelikult olid need 4 päeva täis lusti ja naeru ja energizer'eid ja uute keelte kuulmist ja põnevaid jutte ja uusi facebooki sõbrakutseid (jee!!!).

Näiteks laupäeval pidime me moodustama grupid ning minema Liège'i orienteeruma. Meile anti hunnik küsimusi ja vastuste leidmiseks pidime rääkima kohalikega, sest et isegi google ei teadnud midagi. Samal ajal saime nautida jalutamist selles imeilusas linnas:

Kusjuures nädala aja jooksul on see esimene kord, kui ma nägin Belgias kaubanduskeskuseid ja üleüldse suurt LINNA. Minu kodulinn on tegelikult küla ja mul ongi tunne, et riidekraami pean just Liège'i soetama minema. Eks siin ole teisi linnu ka ning kindlasti lähemal kui Liège (rongiga umbes 1,5h loksumist), aga see on ikka põhimõtteliselt SUURlinn eksole. 

 Minu tiim ehk tüdrukud Saksamaalt, Leedust ja Tšehhist.

Laupäeva õhtul käisime kogu YFU tiimiga restoranis söömas. Sain ära proovida "kurikuulsad" Belgia friikartulid majoneesiga ja ma juba tunnen, kuidas ma neid aasta pärast Eestis igatsema hakkan (seega, kodune ülesanne sulle: kui järgmine kord friikaid sööd, siis kasvõi prooooovi neid süüa majoneesiga.)

Natuke öist Liège'i ka:

 Viimasel päeval tulid hostfamilyd kõigile järgi ning enne äraminekut pidime neile esinema (meie tegime oma grupiga energizer'i). Peale selle pidid kõik vahetusõpilased paberile oma käejälje tegema:

Kui ma nüüd kogu nädalavahetuse kokku võtan, siis polegi midagi muud öelda, kui et see oli MEGAväsitav. Esiteks muidugi sellepärast, et magada ei saanud, kuid samas ma poleks elusees arvanud, et suhtlemine kolmes erinevas keeles nii raske olla võib (eesti keeles mõtled, inglise keeles räägid ning prantsuse keelest üritad lihtsalt aru saada). Aju vajub kokku sellise koormuse all. Samas ma pean tunnistama, et inimestega RÄÄKIMINE oli tõeliselt mõnus vaheldus. Kodus ma veel hetkel otseselt vestluses osaleda ei saa, sest et isegi, kui ma saan jutust aru, siis ei oska ma ise lauseid oma peas moodustada. Ma pean tunnistama, et ma pole kunagi varem tundnud end inglise keeles rääkides nii koduselt kui siin. 

Kõik vahetusõpilased tunduvad megatšillid ja me kõik ootame juba uusi YFU poolt korraldatavaid üritusi (reisid ja muud kohtumised). Kõige suuremaks sõbraks sain ma ühe leedukaga, sest et you know, Baltimaad peavad ju ikka kokku hoidma.

Kogu nädalavahetuse võtab kokku üks lause: "C'est la vie et la vie est belle" (See on elu ja elu on ilus)

C.

Esimene päikseline päev so far

Täna julgesin esimest korda hostperest pilti teha. Ise muudkui korrutasin, et "je fair une photo pour ma mere" (ehk ma teen pilti oma emale) ja siis mu hostõdedel ei jäänudki muud üle, kui sellega leppida. Ma muidugi tahaks kogu aeg oma uut elu jäädvustada, aga ma mõtlesin, et see oleks ehk viisakam, kui ma kohe esimesel õhtul ei topi neile kaamerat nina alla. 

Igatahes, täna alustasin oma päeva hobustega jalutades ja kokku käisime tallis 3 korda. Hommikuti viiakse hobused aasale ja õhtuti talli tagasi. Ma algul tundsin, et ma olen vist liiga tibi tallis käimise jaoks, kui ma avastasin, et mul ununes selga roosa YFU pusa, aga siis ma nägin, et üks tallitöötaja oli oma silmalaud lillaks võõbanud, nii et kogu mu mure ununes. Üleüldse on neid tallitöötajaid vist ainult 2 ja, kuna hobuseid on palju, siis on nad väga tänulikud, et me aitame neid, mis on superhea, sest et muidu ma tunneks end kogu aeg liiga pealetükkivana. 

Also proovisin täna ära oma hostpere basseini:

(Saladuskatte all võin öelda, et tegelikult oli vesi natuke külm)

Pildil on mu noorem hostõde Clara (10a), kes on hetkel mu parim sõber. Ta ilmselt arvab, et talle toodi nüüd uus mängukann koju, aga mul pole selle vastu midagi (pigem on see just hea tunne, kui keegi viitsib minuga 24/7 koos olla). Ta teab, et ma tegelesin Eestis tantsimisega ja nüüd tahab ta, et ma õpetaksin talle hip-hoppi, aga ma olen veel liiga arg, et tema ees lihtsalt niisama tantsida. Kusjuures ta õpetab mulle pidevalt uusi sõnu ja hääldusi ja hetkel ma tunnen, et temaga ongi vist kõige lihtsam suhelda. 

Esimene postkaart jõudis ka ilusti kohale, seega postiühendus siin kaugel maal on päris hea. 

PS!!! Kui keegi kunagi tunneb, et oo, võiks Carmenile kirju/postkaarte/muud nänni saata, et talle ikka meelde tuletada, kui vahva elu ta maha jättis, siis minu kirjaliinid on avatud. Aadressi ma avalikult üles ei pane, nii et seda pead mult isiklikult küsima :) 

Teie C!

Hunnik erakordset kraami

Ma olen siin nüüdseks olnud pisut rohkem kui 48h ning uusi ja huvitavaid tähelepanekuid on kogunenud rohkem, kui ma prantsuse keeles numbreid loetleda oskan. Taolisi postitusi hakkab ilmselt varrukast sajaga lendama, sest et kõik on ju nii harjumatu ja imelik, aga seda ainult heas võtmes. 

TOIT

• Mul on köögis selline imetoode nagu VORSTIVIILUTAJA. Ise pole küll veel proovinud, kuidas see töötab, aga põhiline on see, et sellega saab vorsti viilutada. Ma juba näen, kuidas ma tulen Eestisse tagasi ja mõtlen siis, et "misasja, ma pean ISE vorsti lõikama!??!"
• Ma imestan, et mu hostpere külmkapp pole veel kogu tavaari all kokku kukkunud, sest et neil on TÕESTI palju süüa. Absoluutselt kõike on mitu erinevat sorti (a la jogurteid on umbes 10) ning alati, kui me näiteks võileibu sööme, siis on kogu laud erinevaid valikuid täis. Eesti kodus oleks mul laual ainult või, juust, tomat, paar viilu saia ja, kui hästi läheb, siis jupp juustuvorsti ka. Siin on aga umbes 5 erinevat määrdeainet, erinevad juustud, singid jne. Suht tavaline on omada kodus seda ülihead peenikest suitsutatud sinki, mida Rootsi laevas pakutakse, ning teha võileibu Brie juustuga, mida Eestis ju ainult veinisnäkiks süüakse. 
• Iga söögikord on minu jaoks siiani veel omaette seiklus olnud, sest et väga paljusid toiduaineid ma ei tea ja, kui ma midagi saiale määrin, siis ei jäägi mul muud üle, kui palvetada, et see ka hästi maitseks. Üldjuhul võtan ma küll mingi toidupaki kätte ja siis uurin seda megasüvenenud näoga, et näidata "jah, ma loen ja jah, ma saan aru", kuigi tegelikult ma vahin lihtsalt pilti ja üritan mõistatada, mis see olla võiks. 
• Siiani oleme praktiliselt igal söögikorral ilusti kõik koos laua taga istunud ja koos söönud. Sellist "lähme mugime ja vahime telekat" värki siin väga pole. Kõigil on isegi oma kindel koht laua taga ning istekohti muudetakse ainult siis, kui keegi vahelt puudub. 
• Fun fact: neil on täpselt sama veekeetja, mis mul Eesti koduski, nii et noh, peab ütlema, et äärmiselt kodune tunne tekib teed keetes (mistõttu ma teengi seda nii tihti?).
• Käisime eile toidupoes, ning see nägi välja täpselt samasugune nagu vana hea Säästumarket. Imelik oli ainult see, et seal müüdi telekaid, telefone ja isegi duššiotsikuid.. Säästumarketil on veel ruumi, kuhu areneda (?).

LOODUS/LOOMAD

• Okei, ma tegelikult teadsin küll, et ma tulen maale elama, aga ma poleks kunagi uskunud, et see on NII maakoht, kui üldse olla saab. Minu akna all elavad hobused ning ülejäänud maja ümbruses on lehmad, kitsed koerad, kanad, kuked ja isegi vist EESLID (fun fact x2: loomade nimed on esimesed uued sõnad, mis ma siin ära õppisin). 
• Loodus on hingemattev ja põllud/metsad/rohelised aasad/karjamaad ulatuvad veel kaugemale kui silmapiir. Maastik on hästi vahelduv ning enamik majadest ongi ehitatud poole künka peale. Kui me autoga ringi sõidame, siis ma lihtsalt ahmin suu ammuli kogu seda ilu endasse, sest et see lihtsalt POLE VÕIMALIK, et ma elan nii lummavalt ilusa looduse keskel.
• Sellega seoses tegelevad enamik ümbruskonna inimestest põllumajanduse või karjakasvatusega ning neil on tegelikult märkimisväärselt suured ja rikkad majad, seega keegi tallipõrandal ei maga. Traktori omamine on pigem "auasi", kui mingi häbiväärne plekk, et "õõ, see tüüp on vist madalklassist, et ta põldu harima peab".
• Eile tutvusin oma maja ees olevate hobustega. Nende omanik on üks üliüliarmas ja sõbralik naine, kes räägib väga hästi inglise keelt. Ma pole kunagi arvanud, et need suured hirmuäratavad loomad armsad on, aga samas nüüd ma tunnen küll, kuidas mu hobusevaimustus kasvab luhinal.
• Lehmad on siin natuke naljakad tho. Nad on nagu natuke maskuliinsema kehaehitusega (???) ja neil on näiteks väiksemad silmad.
  (Kunagi pildistan teile ka seda seitsmendat maailmaime ehk minu kodukohta, I promise!) (Also mul on tunne, et näiteks Hanna S would love this place)

HARJUMUSED

• Põsemusid. Ma ei tea isegi, kust otsast alustada, aga kogu see põsemuside majandus on niiiiiii keeruline. Pane tähele - just nimelt keeruline, mitte tülgastav või "õudne". Minu piirkonnas tehakse tervitamisel 1 põsemusi, aga ma pole veel päris täpselt aru saanud, mis olukorras ma peaks inimesi musitama ja millal mitte. Noh, et näiteks, kui ma lähen hommikul kööki, siis kas ma peaks kõik läbi musitama või kui hostisa tuleb koju, siis kas ma peaks talle ka põsemusi andma jne (õige vastus on tegelikult jah-jah-jah!). Samas, võib-olla polegi asi selles, et ma ei saaks aru, vaid selles, et ma lihtsalt ei ole harjunud ja kuidagi ei oska veel minna inimese juurde ja talle musi anda. Tegelikult see osa kultuurist on päris armas ja noh, kui ikka päevas umbes 10x võõrad inimesed põsemusisid loobivad, siis on tunne küll, nagu kõik oleksid nii heasüdamlikud ja lahked, mis siis, et tegelikult nad lihtsalt n.ö peavad seda tegema. 
• Mu hostperel on komme jätta kogu aeg uksed lahti. Näiteks kui keegi oma toas on, siis on uks pärani lahti ja isegi garaažiuks pannakse kinni ainult siis, kui kedagi kodus pole. Ma vist esimesel õhtul olin täiega ebaviisakas, sest kui ma oma tuppa tulin, siis panin ukse ikka kinni, noh "nagu normaalsed inimesed ikka", aga nüüd olen vaikselt juba ümberharjunud. Samas eile kõndisin lampi vetsu samal ajal, kui mu hostõde potil istus, ja vot see oli küll natuke imelik. 
• Isegi voodit ei tee nad samamoodi nagu mina. Ehk nad mitte ei viska niisama tekki voodile, vaid nad voldivad selle nii, et tekk jääb voodi alumisse ossa, siis on tükk tühja maad ja siis tuleb lõpuks padi. 
• Hostperes kannavad kõik toas oma plätusid või susse, suht tavaline on ka niisama jalanõudega ringi patseerimine. Mina olen ainuke, kes sokkis käib, aga ega see ei häirigi mind. 
• Mul on tunne, et enamik inimesi on siin usklikud, olgugi et ma pole veel kordagi kuulnud, et keegi jumalast või jeesusest pajataks (psh, Carmen, see on ju sellepärast, et sa lihtsalt ei saa mitte midagi nende jutust aru!!!). Aga näiteks ülilampi on tänavatel väiksed jeesuse kujud ja koolis oli suur saal palvetamiseks, mis oli praktiliselt ainuke koht üldse, mis uuemat sorti välja nägi. Samas minu hostperel vist erilisi harjumusi selle koha pealt ei ole. 
• Äärepealt oleksin unustanud kõige lahedama asja üldse - mu hostpere on täiega Disney hull!!! Not kidding. Neil on ülipalju Disney tegelastega nõusid + neil on 4 Disney telekanalit ja näiteks hostemal on Puhhiga pidžaama jne. Igatahes on see megatuus ja ülimalt armas!!!

VARIA

• Mu hostõdedel on megailusad ripsmed. Ma algul arvasin, et neil on umbes 24/7 püsiripsmetušš peal, aga tegelikult on neil loomulikult tumedad ja pikad ripsmed. Ja siis olen mina, kes ilma ripsmetuššita näeb välja nagu kuutõbine 38-kraadise palavikuga.. 
• Minu üllatuseks kuulatakse siin väga palju seda "normaalset Euroopa mussi" ehk põhimõtteliselt kõike seda, mida Eestis Powerist lastakse.
• KÕIK teavad siin KÕIKI. Alatasa juhtub nii, et sõidame kuhugi ja siis hostema jälle lehvitab või kerib lausa akna alla, et pikemalt juttu puhuda. Ükskõik, kuhu me ka ei läheks, alati keegi kuskil teab kedagi ja tavaliselt räägitakse siis umbes 10-15 minutit juttu. Hostema muudkui käib ja tutvustab mind ja ma pean iga kord seal lihtsalt seisma ja ülitotakalt naeratama, sest et ma saan aru, et nad räägivad minust, aga ma ei tea ju, MIDA nad räägivad. Muidugi ma väga naudin neid väikseid kuulsusehetki..

Hostperega saan kusjuures megahästi läbi. Võrreldes esimese päevaga olen ma päris palju edasi arenenud nii keeleliselt kui ka meie üldise läbisaamise poolest. Näiteks eile haaras mu väiksem hostõde mult keset poodi ümbert kinni ning karjus täiega "C'est ma sœur vms" (ehk ta on minu õde). Hetkel on igatahes kõik megasuperhästi ja ma tunnen juba, kuidas ajaga läheb kõik veelgi paremaks. 

C :)

Kooliga tutvumine

Käisime täna hostema ja noorema hostõega mind kooli registreerimas. Minu hostema on ametilt õpetaja ning kuna ta on seal koolis töötanud, siis tegi ta mulle isegi väikse ringreisi. 

Koolist mul veel pilte väga näidata pole, sest et google lihtsalt ei anna mitte midagi. Väljast näeb see igatahes välja selline:

Õpilasi on ainult 400, nii et idee poolest peaks sissesulandumine minema kiiresti. Koolisüsteemist pole ma veel väga aru saanud, aga nii palju, kui ma hetkel wikipediast uurisin, siis on Belgias 2 kooliastet ning mõlemas on 6 klassi: 1) Esimesed 6 klassi, õpilased vanuses 6-12 (umbes) 2) Ülejäänud 6 klassi, vanuses 12-18. Minu koolis on siis meie mõistes ainult põhikool+gümnaasiumi osa ja mina lähengi 6ndasse klassi ehk viimasesse. Pärast seda tulebki vist juba kolledž/ülikool. Muidugi on koolisüsteem kommuuniti erinev (prantsuse, flaami ja saksa piirkonnad), aga põhisüsteem on sama.

Kool on üsna suur ja keeruline, vähemalt on seal väga palju pikki pimedaid koridore, mis meeletult segadusse ajavad. Kogu kool on üsna vana ja väsinud väljanägemisega ning laste rõõmsad joonistused tunduvad natuke kohatud. Klassid on üsna pisikesed ning ka võimla pole just kõige suurem. Märkimisväärne on aga see, et neil on võimlas baarilett. 

Kogu koolis oleku aja suutsin ma end totaalselt paanikasse viia, sest et "mis siis, kui ma ei meeldi neile" ja "mis siis, kui ma ei leiagi endale sõpru" ja "mis siis, kui ma olen hale sotsiaalne hälvik, kes ei saa oma eluga hakkama" jne jne. Eks ma niikaua veeretasin seda murepalli enda peas, kuni ma sattusin rääkima ühe ülimalt jutuka inglise keele õpetajaga (inglise keeles otseloomulikult) ning ta rahustas mind maha. Rääkis, et neil on iga aasta vahetusõpilased olnud ja, et siiani on kõik ilusti laabunud (kuigi olgem ausad - isegi, kui neil oleks jamasid, siis ta ju ei räägiks neist). Seega, nüüd ma palvetan vaikselt kodus, et ta mulle inglise keelt õpetaks, sest et ta ütles, et talle on alati vahetusõpilaste "värske energia" meeldinud. 

Võrreldes Eesti koolisüsteemiga on mul pisut pikem suvepuhkus ehk minu kool hakkab alles 4. septembril, mistõttu on mul lausa 10 päeva aega õppida rääkima prantsuse keelt, et ma koolis keelebarjääri taha toppama ei jääks.

Kohtasin täna poes isegi kahte oma klassiõde. Tegelikult ma pole 100% kindel, kas me oleme just samas klassis, aga igatahes ühes koolis küll. Üks oli kassiir kirjatarvetepoes ja teine lihaletis, nii et mul on nüüd eelaimdus, et kõik Belgia noored ongi nii tublid ja töökad.. Igatahes mõlemad tšikid olid väga sõbralikud, seega ma loodan, et sellest väiksest eelkohtumisest on abi ka, kui ma ükshetk kooli sisse jalutan ja hirmust peaaegu püksi pissin. 

C.

Pakkimise agoonia ja kohale jõudmine

Kohvrite pakkimine on mulle alati meeldinud, sest et see ju tähendabki ainult üht - ma lähen reisile! jee!!! Küll aga polnud ma kunagi varem pakkinud kohvrit AASTASEKS tripiks, seega ei osanud ma üldse oodata, et see nii hull olla võib. Kokku pakkisin ma umbes 8 tundi (!!!), mis tähendab seda, et ma pidin lausa 3 korda kohvri ümber pakkima:

1. kord viskasin rahulikult kogu kapi tühjaks, et siis ühel hetkel avastada, et kohvri kaas ei lähe isegi pooleldi peale. 
2. kord hakkasin vaikselt asju sorteerima, üritasin olla külm ja kaalutlev, toppisin kõik väiksed vahed sokke täis (üritasin tuletada meelde Tinni telgi kokkupanemise õpetust, sest tänu temale mahtus see lõpuks kotti ära ka) ning jõudsin lõpuks nii kaugele, et sain kohvri luku kinni. Olin juba õnnest hõiskamas, aga see lõppes täpselt sel sekundil, kui ma tõstsin kohvri kaalule ja nägin, et see kaalub üle 30kg (lubatud oli 23).
3. kord vajusin raevust põrandale, kirusin sajaga kõiki pagasipiiranguid ning vihast sätendavate silmadega viskasin pool kohvrit tühjaks kuni see kaalus ainult 26kg. Teadsin, et mingi jama sellest lennujaamas tuleb, sest et lisakilode eest peab umbes 80€ plekkima, aga ma ei suutnud enam pakkimisele mõelda. 

See sünge pilt väljendab ideaalselt minu segadust pakkimisel.

Lennujaamas pidin muidugi VEEL kord kohvri lahti võtma ja kiiruga endale umbes 3kg riideid seljakotti viskama, sest et viimasel hetkel ma siiski mõistsin, et pole mõtet ülekilode peale raha kulutada. Olgu öeldud, et käsipagas võis kokku kaaluda 8kg, minu pisike kohver + pungil seljakott kaalusid kohe kindlasti 15kg, aga õnneks ei huvitanud see kedagi. (Siinkohal tänan südamest ülimalt heade mõtetega YFU esindajat, kes kogu aeg kõigega aitas ja hoidis ära mu ekstreemsed paanikahood.)

Lennujaamas möödus aeg linnutiivul. Mõtlesin küll, et miks ma pean sinna 2h varem minema, aga tegelikult oli see täpselt paras aeg. Viskasime veel naltsi viimast korda sõpradega ning siis oligi juba aeg lennukile minna. Ma kartsin kohutavalt nutmist, aga tegelikkuses valasin ainult paar pisarat. Ma ei tea, tavaliselt olen ma hull piripill, kui pean kellegagi hüvasti jätma, aga seekord oli ootusärevus eelseisva lennu suhtes suurem. Naljakas on see, et isegi mu klassiõde Anumai oli minust umbes 56x rohkem närvis kui mina. 

Oma fabulous klassiõdedega.

Lend kestis umbes 2,5h ning see läks MEGAruttu. Kui me õhku tõusime, tuli küll närvipisik sisse, aga see oli pigem selle pärast, et "oops, äkki me kukume alla". Konkreetselt higistama oma perega kohtumise pärast hakkasin ma alles siis, kui me lennukilt maha tulime ja Belgiale omapärane vihm meid süngelt tervitas. Brüsseli lennujaam on MEGAsuur. Ma ei liialda, kui ütlen, et me kõndisime Heleniga POOL tundi ühest otsast teise (Estonian Air'i värav oli ju suht kõige viimane). Seal olid vahepeal lausa mingid liikuvad lindid maas, et inimesed kiiremini kohale jõuaks. 

Kohustuslik lennukiselfie Heleniga (temaga olemegi kahekesti ainukesed, kes Eestist prantsuse keelsesse Belgiasse tulid)

Kui me lõpuks exitist välja tulime, siis ei leidnud ma umbes 5 minutit oma hostpere üles. Tuiasin seal sihitult ringi oma pea 40kg pagasiga, kuni Helen mind kinni püüdis ja kiirelt seletas, et "kuskil on mingi mees, kes sind otsib, ma ei tea, kes ta on". See on kõige creepym lause üldse, mida keegi mulle öelnud on, aga tegelikult selgus, et see oli lihtsalt YFU esindaja, kes aitas mu hostperel mind leida. 

Need esimesed sekundid olid ikka päris kohmetud. Juba sellepärast, et ma ei saanud aru, kuidas ma neid tervitama peaksin. Ühel hetkel sadasid aga põsemusid mu poole ja mul ei jäänudki muud üle, kui lihtsalt vooluga kaasa minna. 

Lennujaamast sõitsime minu uude koju umbes 1,5h vist. Kohale jõudes näitas hostema mulle maja ning siis me istusime köögis ja sõime hilist õhtusööki (kell oli umbes 10, aga tundus, nagu oleks 12 olnud) nii kaua, kuni me kõik vaikselt magama hiilisime. 

"Oooot ooot, mis mõttes te sõitsite koju ja sõite ja nagu issand, KUIDAS sa nagu oled seal ja mida sa TUNNED ja kuidas te SUHTLETE ja appikene, ikkagi KUIDAS sa lihtsalt istud niisama mingite võõraste inimestega ja jeesus maria, mis TOIMUB"

Vähemalt selline virr-varr käib mu peast läbi alati, kui ma loen mõne vahetusõpilase blogist, et nad sõitsid koju ja kõik oli korras (ja teil ka vist!?).

Kogu suhtlus käiski autos olles nii, et mina olin 99% ajast vait ning, kui keegi tahtis mulle midagi öelda, siis ta tavaliselt näitas kätega juurde või ulatas lihtsalt küpsisepaki pihku ning minul ei jäänudki muud üle, kui vastata lihtsalt "oui" või "non". Hiljem kodus olles kasutas hostema translate'i abi, et mulle keerukamaid jutte selgitada.

Muidugi prantsuse keeles rääkimine oli kogu siia tuleku kõige närvesöövam osa. Hetkel oskan ma une pealt öelda peast 3 lauset: 1) Minu nimi on Carmen 2) Ma ei tea 3) Mul on nälg. Meie kesine suhtlus näebki välja nii, et ma lihtsalt istun vaikides, naeratan neile vahepeal ja tegelikult ma isegi ei ürita aru saada, millest nad omavahel räägivad, sest et hetkel on kogu nende jutt minu jaoks ühtlane sumin. Dear god, ma ei erista isegi tegusõnu muust lausest. Kõik kõlab täpselt ühtemoodi, samahästi võiksid nad omavahel lihtsalt "žeee žimsumtšažiu" öelda ja ma arvaks, et see ongi keel, mitte lihtsalt mingi suvaline mõmin. Mandžolo õpetas küll prantsuse keele sõnavara, aga nii palju ma tema tundidesse ei jõudnud, et ära õppida, kuidas prantslastest aru saada. 

Vabandust, et see peaaegu esimene postitus nüüd nii pikk tuli.

C.

Südantsoojendav reklaam Brüsseli lennujaamas.

Bonjour, mes amis!

(Tere, sõbrad!)

Ennast tutvustamast ma ei väsi, kuid teisalt mõtlen, et kui miski sind juba siia blogisse toonud on, siis järelikult kuskilt kaugelt olen ma sulle ikka tuttav. Lühidalt öeldes on minu nimi Carmen (C'ga!) ning ma lähen vahetusõpilaseks Belgiasse, kus (loodetavasti) õpin selgeks prantsuse keele ning sulandun kohalikku kultuuri. Pealegi, mis saaks olla veel parem viis üheks aastaks lõpueksamitest pääsemisest, kui mitte vahetusaastale minek!?!?

Peale maailma avastamise pean oma hobideks tantsimist (erinevad hip-hop'id, contemporary jne), raamatute lugemist, kirjutamist, vahel ristsõnade lahendamist, (kingade) šoppamist, kokkamist, klassiõe koeraga jalutamist ja üllatus-üllatus isegi koristamist. Viimasel ajal olen üritanud endas äratada ka fotograafigeeni, kuid see ala on veel katsetamisel.

Aga nüüd otseloomulikult BELGIAST:

Elama hakkan ma praktiliselt Luxemburgi piiri ääres (autoga umbes 10 minutit sõita) traditsioonilises perekonnas - ema isa, kaks tütart ja üks poeg, kes on samal ajal vahetusõpilane Soomes. Üle pika-pika aja saan ma jälle kodu loomadega jagada, sest et ühe katuse all hakkan ma elama lausa koera, kitse, kilpkonna ja kaladega :) 

Võrreldes Tallinnaga sattusin ma ikka täielikku maakohta - minu uus kodu asub külas, kus elab umbes 5000 elanikku. Tegelikult ei ela ma isegi päris n.ö keskuses, vaid täitsa keset põldu ja metsi. Kui Google mapsi street view's ringi vaadata, siis ongi ümberringi suured põllud, kitseaedikud ja traktorites põllumehed. Kui ma umbes aasta aega tagasi kuulsin põnevaid jutte sellest, kuidas vahetusõpilased on elanud (pardi)farmides koos eeslite ja kaamlitega, siis ei uskunud ma, et loosiõnn võiks mulle sama palju naeratada. Aga näed, varsti saan juba enesetutvustamisel kasutada väljendit "maalt ja hobusega" (kuigi hobuse asemel on üks kits). 

Juba paari nädala pärast 23. augustil unustan ma kõik linnas elamise eelised, pakin kõrgete platvormide asemel kaasa kummikud ning lendan vastu oma uuele elule. 

PS! Kui sul tekib kunagi küsimusi minu või YFU või Belgia või vahetusõpilase elu või jumal teab, kas või selle kohta, kuidas küpsetada maailma parimat toorjuustukooki, siis minu facebook ja gmail ja blogi kommentaarium ja tegelikult kõik sidevahendid on avatud!

PPS! Ülevalt realt leiad infot YFU bingo kohta, saad kasutada shortcut'i teiste vahetusõpilaste blogideni jõudmiseks ning saad lugeda fakte väiksest imelisest Belgiast. 

Lõpetuseks üks vähegi elurõõmsam pilt minust, et sa ei arvaks, et ma kuri külm eestlane olen: 

Teie C.