Vielsalm

Ma ei tea, mis eile juhtus, aga ilmselgelt oli õnn minu poolel - sain koolist 5 tundi varem ära tulla, seega samal ajal, kui mu klassikaaslased ilusti tunnis õppisid, sain mina suviselt sügiseses Vielsalmis (ehk "linnakeses", kus asub mu kool) ringi jalutada, omal käel orienteeruda, pildistada, pargis hommikul kaasatehtud võileibu mugida ning lihtsalt elu nautida. 

Ikka teie,

C

Pühad päevad

Igal nädalal on 2 erakordselt pühalikku päeva. Võiks öelda, et lausa 2 jumala poolt saadetud puhkepäeva. 

Esimene neist on kolmapäev. Ilmselt olen ma juba maininud, et sellel päeval lõppevad enamikes koolides tunnid kell 12. Minu hostperel on komme käia iga kolmapäev vanaema juures söömas, kuhu tulevad kohale kõik sugulased. Suur laud kaetakse umbes 20nele inimesele, süüa keedetakse lausa pajaga. 3-käiguline lõuna (püreesupp + makaronid lihaga + kohvi&šokolaad) ning palju naeru. 

Minu jaoks oli ilmselt kõige erilisem esimene lõuna sugulastega, sest et ma olin siis Belgias olnud ainult paar päeva ning ma ilmselgelt ei teadnud mitte ühtegi inimest. Aga see oli kõige südantsoojendav vastuvõtt võhivõõraste inimeste poolt, mida mul üldse siin elus on olnud au kogeda. Kõik tegid mulle esmakordsel kohtumisel ilusti põsemusid, küsisid "Kuidas sul läheb, Carmen?", kõik kohtlesid mind nii, nagu ma oleksin eluaeg nende pereliige olnud. Ma olin ausalt öeldes südamepõhjani liigutatud nende soojusest. 

Teine jumalik päev on pühapäev. Selle puhul sööme me hommikuti otse pagari ahjust toodud croissante ja šokolaadisaiakesi ning ka lõunasöök on natuke pidulikum kui tavaliselt. Täna oli muidugi eriti rikkalik lõuna. Hostisa ema tuli meile külla ning me katsime elutoas suure laua, mille taga polnudki ma veel varem söönud. 

Enne pidulikku söömaaega oli kerge snäkilaud, millele järgnes taaskord 3-käiguline lõuna - imemaitsev püreesupp, liha salati ning friikartulitega, lõpetuseks väike magustoit. Kui juhtida tähelepanu supikultuurile, siis selliseid koduseid suppe nagu boršš või frikadellisupp siin ei eksisteeri. Igas köögis on saumikser lausa aukohal, sest et sellega purustatakse kõik, mis vähegi võimalik, mõnusaks paksuks püreesupiks. Samas need mitmekäigulised lõunad on üsna suur laks seedimisele, mis tähendab seda, et ka täna pidin ma mõned tunnid pärast lõunat natuke leiba luusse viskama tänu toidukoomale.

Pühapäeval on täitsa tavaline alkoholi tarbimine keset päeva - snäki kõrvale joovad hostvanemad vahel õlut, vahel rummikokteili, oleneb täitsa tujust, sööki nauditakse koos veiniga. Ja nii iga nädal.

C, kes siinset toitu lausa jumaldab!

Walibi

Täna käisime YFUga lõbustuspargis, mis asub Brüsseli lähedal. Päev algas muidugi paljutõotavalt - alustuseks suutsin oma raha ära kaotada ja siis kaotasin juba sõbrad ka ära.. Nii et esimesed paar tundi käisin lihtsalt nagu peata kana ringi ja nutsin sest 1) mu raha oli kadunud 2) mul polnud õrna aimugi, kus kõik mu armsad YFUkad on. Päris üksi ma ka seiklema ei pidanud, sellel vapral teel toetas mind mu peaaegu-hingesugulane Elze.

Seega, nagu näha, esimese asjana vedasin ma leeduka karusselliga sõitma. Olgu öeldud, et terve päeva vältel oli Elze see, kellel oli piisavalt "mune" (loe: julgust), et kõik hullud atraktsioonid läbi käia. Enamjaolt ma tema halbade ideedega kaasa ei läinud, sest et igasugused sõidud, mis käivad üle pea, ajavad mul kohutavalt süda pahaks + pea hakkab jubeeeedalt ringi käima. Kuna ma juba olen ma elus läbinud ühe sellise lõbustuspargi külastuse, kus ma ikka kõik jubedad aderaliinitekitajad kütsin esiridades mitu korda läbi, siis ma teadsin küll, et minust pole pärast sellist päeva enam midagi alles.. (aitäh Riin kogemuse eest muidugi!) Seega seekord võtsin ma juba teadlikult rahulikumalt, et mul järgevad 2 päeva pea ringi ei käiks.. 

Näiteks see ameerikamägedetaoline sõit oli päris lõbus:

Samas minu vaieldamatuks lemmikuks jääb siiski silmailu pakkuv vaateratas (mis siis, et ma tegelikult pidin ka seal Elza kätt pigistama, kuna see pisike kong tundus tol hetkel ikka natuke ebaturvaline).

Selle päeva kõige suurejoonelisem hetk oli ilmselt esmakordne kuulsate Belgia vahvlite söömine. Jah, ma olen siin juba üle kuu aja olnud, aga ma ei olnud kordagi veel kuskilt neid õigeid vahvleid ostnud. Ütlen ausalt, et VAU!!!! See kraam on siin küll mõnus kaloripomm.. ja üsna kiiresti sõltuvusttekitav.

Need olid üliülimagusad, aga suuuuuuussulavad. Pealegi veel soojad!!!

(Muidugi üle ühe süüa ei jõua ja pärast seda jõin suhkru üledoosi tõttu pmst terve pudeli vett ära)

Üleüldse oli päev väga päikseline ja mõnus, mis siin, Belgias, on muutumas juba haruldaseks nähtuseks. Meeldiv oli näha oma YFU sõpru, kuigi päeva lõpuks oli mul keel sõna otseses mõttes sõlmes.. Ega see kolmes keeles suhtlemine just eriti kerge ei ole.

Lõpetuseks üks udune pilt minu rahvusvahelisest crewst, kuskil ülipikas järjekorras: 

(eestlased, roostlased, soomlane ja leedukas)

Kes kunagi Belgiasse satub, siis.. ma ei tea, lõbustuspark iseenesest oli muidugi väga vahva, aga kui ikka adrenaliini ja seda omg-I'm-gonna-shit-my-pants tunnet otsid, siis Walibist seda väga ei leia.. Aga V A H V L E I D proovige kindlasti!!!

Xoxo,

C

Lust ja lillepidu ehk ristimine (mitte retsimine, hehe)

Käisin nädalavahetusel elus esimest korda ristimisel. Ega ma ausalt öeldes ei teagi, mis liini pidi ristitav minu hostperega seotud on, aga igatahes oli kogu kirik puupüsti täis, mis võrdus umbes 50 võõra põsemusiga. Päris mugav oli - lihtsalt istusin pingil ja siis rahvas käis ja muudkui musitas mind. 

Ristimine oli tegelt päris lahe. Nagu minikontsert. Vaheldumisi peeti tähtsaid kõnesid ja hostema jälle laulis ja mängis pilli oma bandega. Nad olid selleks päris pikalt harjutanud. Ma ju kuulsin kodus kõiki neid möödamängitud viiulinoote ja hilisõhtuseid kitarrimänge. 

Kõik oli nii viimse detailini läbimõeldud. Nagu minipulm või midagi.

Pärast ametlikku osa läksime kiriku kõrval asuvasse külahoonesse (?). Noh, umbes nii, nagu Simpsonites on kirik ja Moe baar kõrvuti. Siin on igas külas selline koht olemas, otse kiriku kõrval, kus küla kokku tuleb ja sööb-joob. 

Ütlen ausalt - see oli päris igav. Minu jaoks. Sest et ma ei osale teiste vestlustes ja siis ma lihtsalt istun. Või seisan. Või söön. Või jälestan tervitusjooke.

Enamiku ajast veetsin hostema ja tema õdede seltsis. Nad olid lõbusas ülemeelikus tujus ja otsisid mulle rahva seast uut meest ja seletasid ikka suure agarusega, mis asjad stringid on.. Päris naljakas oli tegelikult. 

Kõik külalised said endale ka pisikesed kommid.

Kui pimedas koju sõitsime, siis ma mõtlesin hirmuga, et issand.. mis siis oleks, kui praegu mõni metsloom üle tee jookseks.. ah, niikuinii sellised asjad ei juhtu minuga. 

Järgmine hommik viisid hostvanemad mind garaaži, kus oli metssiga. Surnud. Pooleldi ilma nahata. 

Siga jooksiski teele, pani otse auto külge, nii et mõlk seeks. Hostisa (kes tuli hiljem koju) on jahimees. Võttis siis sea kaasa ja.. tõi koju. 

Eile nägin, kuidas ta liha tükkideks lõikas ja ära pakendas. Ja nüüd ma ei julge õhtusöögil midagi puutuda.. Tundub, et on õige aeg ära proovida YFU Bingo punkt "ole taimetoitlane nädal aega".

Vahetusaasta on päris huvitav, või mis. Kes seast pilti näha tahab, siis andku teada. Ei taha siin avalikult õudusunenägusid tekitada. 

C, kes läheb näksib nüüd salatit veits.

Escargot

Täna sõime õhtusöögiks tigusid. Kõigepealt küpsetasime neid ahjus juba valmiskujul ja seejärel sõime neid koos võisaiaga. Ausalt öeldes polnudki need eriti maitsvad.. Või noh, need polnud jälgid ka, aga ma ei tea.. Kuidagi maitsetud. Võisai oli ikka palju meeldivama maitsega. 

Tundub, et minust gurmeetoidunautijat ikka ei saa..

C

Mi no hablo french ehk see pikk, lohisev ja lonkav tee prantsuse keele oskamiseni

Oma esimeses perele kirjutatud meilis küsisin kohe, et kas keegi neist ikka inglise keelt räägib. Hostema vastas entusiastlikult, et kuigi inglise keelt keegi neil peres ei valda, siis ta usub, et me leiame ikka viisi suhtlemiseks.

Mina sattusin selle vastuse peale muidugi ülinärvi - mis mõttes leiame viisi??? me ju EI RÄÄGI sama keelt !?!?!? mina ei räägi prantsuse ja nemad inglise keelt.. oh jumal, KUIDAS küll ma hakkama saan!? :( 

Tegelikkuses läks see suhtlemine palju libedamalt.. Inimesed küsivad mult üsna tihti: "aga.. kuidas te siis ikkagi räägite?". See rääkimine on üks salapärane värk. Päris ausalt, ega ma vahepeal ise ka aru ei saa, mismoodi me siis suhtleme.. Aga väga palju aitab kaasa miimika ja žestid. Noh, et näiteks hostema küsib, et kas ma soovin vett juua ja osutab siis käega veepudelile. Eks see suhtlemine üks paras Aliase mängimine ole.. Lihtsalt selle vahega, et see on päris elu ja mul pole võimalik rasket kaarti kõrvale panna. Kui ma ikkagi pean kuidagi ütlema, et mul on nohurohtu vaja, siis tuleb see "raske kõnelus" ette võtta. 

See lõputu vihm..

Esimestel päevadel oli võib-olla kõige uskumatum see me naersime perega naljade üle. Näiteks istusime autos ja sõitsime kuhugi ja siis lihtsalt.. naersime. Ma ütlen ausalt, et ma EI TEA, mis siis nii palju nalja meile pakkus, aga igatahes naersin ma kaasa küll. Ja mitte niisama "ha-ha", vaid ikka südamest. 

Muidugi keerulisemad asjad räägime läbi google translate'i. Kuigi mõnikord muutis selle kasutamine asja hoopis keerulisemaks. Näiteks ükskord Clara küsis: "Tu veux une glace?". Trükkisin siis ilusti "glace" tõlki sisse ja sain vastuseks "jää". Tükk aega mõtlesin, et no mida paganat.. miks ta küsib, kas ma jääd tahan. Lihtsalt niisama lampi. Hostõde siis lõpuks näitas, et ta hoiab käes kujutletavat jäätist ja sööb seda ja noh, siis ma sain aru, et "glace" on tegelikult "jäätis". 

Neid keeleapse on veel olnud. Näiteks kui ma esimest korda oma naabriga tutvusin, siis ütles ta end tutvustades oma nime ning mina vastasin "J'aime Carmen" (Mulle meeldib Carmen), kuigi tegelikult tahtsin ma öelda "Je m'appelle Carmen" (Minu nimi on Carmen). Naaber vaatas mind paar sekundit imeliku pilguga ja küsis siis, et kas ma inglise keelt ka räägin.. 

Siin olles olen ma väga palju pidanud oma peas tagasi minema prantsuse keele tundi, et mõni lause või reegel või hääldusviis meelde tuletada.. Näiteks esimestel päevadel ei osanud ma küsida "mis see on" (oma peas küsisin kogu aeg što eto, sest ma otsisin meeleheitlikult viisi, kuidas end õigesti väljendada, aga pähe tuli ainult vene keelne küsimus). Lõpuks tuli mulle meelde, kuidas 2 aastat tagasi küsis Mandžolo "qu'est-ce que c'est?" ja osutas siis näiteks pinali poole ja vot, siis ma juba teadsin, kuidas järgmine kord söögilauas küsida, et mis üks või teine toit on. (Tervitan teid siit Belgiast, prantsuse keele õpetaja!)

Samas näiteks üsna tihti ei viitsi ma erinevaid pakendeid enda jaoks sõnastikuga ümber tõlkida.. Toiduga on lihtne, tavaliselt hostpere märkab mu segadust, kui ma näen uut võileivamaterjali laual, ja siis nad kohe näitavad, et kuidas seda süüakse. Aga kreemipakendid on juba keerulisemad.. Muidugi võiks ma küsida teistelt, et mis see või too on, aga üldjuhul ma lihtsalt loodan, et ma ei määri endale jalakreemi näkku..

Pildil on minu lemmiksõna - mademoiselle. Eestis ma kujuta ette, et keegi mind preiliks kutsuks (peale mu vanaema!?), aga mademoiselle kõlab lihtsalt nii ilusti ja võluvalt..(eriti kui mingi kuum kutt seda ütleb, eks)

Keelt üritan ma ise võimalikult palju juurde õppida, sest minu keeleoskamatusest on tüdinenud nii mu tuttavad kui ka mina ise.. Enne Belgiasse tulekut olin koolis keelt õppinud 2 aastat (mis oligi minimaalne piir siia vahetusõpilaseks tulemisel) + aasta enne tulekut üritasin iga päev Lingvistiga (<- link kõigile neile, kes enda prantsuse keele sõnavara laiendada soovivad) keelt juurde õppida. Koolitundidest jääb lihtsalt mõnikord väheks, pealegi tahtsin ma teha endast kõik, et mul Belgiasse tulles keel kiiremini selgeks saaks.

Koolis on mul enamik prantsuse keele tunde koos 12-13 aastastega, sest et erinevalt minu klassist ei analüüsi nad raskeid kirjanduslikke tekste ega kirjuta esseesid. Seal tunnis täidan lihtsamaid töölehti, mis keskenduvadki just põhiasjadele nagu lause moodustamine ja enda tutvustamine. Teistes tundides tavaliselt tõlgin lihtsalt igavusest ülesandeid oma sõnaraamatuga ning kirjutan vajalikumaid sõnu endale üles, mis on kusjuures väga kasulik, sest tihti peale just samal päeval on kuskil uuesti see "uus" sõna kirjas ja siis ma juba tean, mida see tähendab. 

Iga päev üritan ka vähemalt tund aega telekat vaadata. Ilmselt on kõik kuulnud neid imelugusid, kuidas keegi väiksena lihtsalt soome või vene kanaleid vaatas ja nii keele ära õppis.. Mulle endale täitsa meeldib mõelda, et diivanil lebotamine ja teleka vaatamine on mulle kasulik.. 

Väga suure töö teeb keele õppimisel ka mu hostpere ära. Näiteks kui nad midagi räägivad, ja ma ei saa aru, siis nad näitavad kohe, et millest nad rääkisid, ja siis ma pean seda sõna nii kaua korrutama, kuni nende meelest mu hääldus perfektne on. 

Sisukaid vestlusi on tegelikult väga harva, aga neid juhtub ikka mõned korrad nädalas ja siis olen ma meeletult uhke enda üle, kui ma suudan inimesega lausa mitu lauset vahetada ja ise ka midagi aru saada. 

See arusaamine on üldse üks naljakas asi.. Näiteks üks õhtu hostema seletas pikalt ja laialt, et ma pean kooli kindlasti oma Belgia sim-kaardi kaasa võtma ja siis ta tuleb tundide lõpus kooli ja me vaatame mu telefoniasjad üle. 

Järgmine päev siis läksin kooli ja mõtlesin, et no jumal, mida paganat.. miks me seda telefoni küll kodus ei või arutada? Pealegi unustasin ma kaardi koju (sel ajal oli mul veel Eesti kaart kasutusel) ja olin seetõttu megapaanikas. 

Kui tunnid lõppesid, siis selgus, et ma olin valesti aru saanud - ma pidin lihtsalt telefoni vaatama, õigel ajal koolist välja minema ja auto üles otsima, et hostema mind koju saaks viia..

Vahel paistab mu keeleõpingutes päike ka..

Eks selliseid arusaamatusi tuleb siin iga päev ette. Ühel teisel õhtul istusin elutoas, kui järsku astus hostisa uksest sisse ja hakkas midagi agaralt seletama. Muudkui tegi aga norskamise häält ja seletas. Mina mõtlesin, et hmm. okei.. Äkki ta küsib praegu mu käest, et kas ma ikka saan magada, kuna ta norskab öösiti nii kõvasti? Ei tea, ma küll midagi kuulnud pole. Okei, ei, see vist ikka polnud küsimus. Nojah, ma siis lihtsalt naeratan. 

Pärast tabas hostisa ära, et ma polnud ta jutust sõnagi aru saanud. Selle peale tõi ta kapist mõned raamatud ja näitas mulle siis pilte METSSEAST ja alles siis jõudis jutu mõte ka minu pähe - nimelt metssead rüüstavad siinseid maisipõlde ja tekitavad nii palju kahju põlluomanikele.

Üleüldse naudin ma neid hetki, kui inimesed lihtsalt räägivad ja räägivad minuga, mult ühtegi vastust ootamata. Muidugi, suhtlemine on mõlemapoolne töö ja minuga niisama rääkimine võrdub hetkel seinaga rääkimisega, aga see on lihtsalt hea tunne, kui inimesed ei lase ennast sellest häirida ja lobisevad ikka edasi. Enamik minu eakaaslasi niisama tühja ei mulise - ikka küsitakse midagi või siis ollakse minuga koos olles lihtsalt vait. Muidugi, see on arusaadav, ega ma ise ka ei kujuta ette, et kellegagi lihtsalt üksi lobiseks eesti keeles, aga seda enam hindan ma inimesi, kes sellest keelebarjäärist üle piiluvad ja mulle ikka pidevalt asju seletavad (näiteks mu hostisa).

Kirjutamine on hetkel ilmselt kõige nullilähedasem "külg", sest et prantsuse keeles on hääldus ja kirjutis kaks täiesti erinevat kirjapilti. Pealegi on siin väga palju minu jaoks arusaamatuid rõhumärke ja ma ausalt öeldes ei teagi, mis süsteemi järgi neid pannakse. Samas vahepeal on selliseid jumala poolt saadetud selgemaid hetki ka. Näiteks ühel õhtul ei tulnud mul voodisse minnes kohe und ja järsku, täiesti lampi, otse taevast kukkus mulle sülle arusaam, kuidas kirjutatakse õigesti küsimus, mis kõlab nagu "ta compri" ehk "tu as compris" (kas sa said aru?). See on umbes nii, nagu sa ÜLIPIKKA aega üritad välja nuputada, kuidas mingi matemaatika ülesanne käib ja siis lihtsalt.. ühel hetkel mõistad sa kogu loogikat. Sellised asjad võtavad lihtsalt natuke aega.

Ise üritan ka ikka kogu aeg purssida oma prantsuse keelt. Isegi, kui ma tegelikult saan aru, et mu lause on umbes selline "mina võtab dušš kell 6.30" või "mis see on? mina peame koristamine laud?". Mis teha, tegusõnade pööramine lihtsalt ei ole peas.. häbi-häbi mulle, aga teisalt on vist hetkel tähtsam üleüldse leida endas julgus rääkimiseks, mitte pabistada grammatika pärast.

Üks päev aitasin isegi oma Eesti sõbrannal prantsuse keele kodutööd teha.. Ja sellest oli mu arengul nii palju abi, sest et järgmine kord mingit teksti lugedes sain ma juba rohkem aru, miks mõni lause nii moodustatud oli vms. Seega, kes kunagi abi vajab, võib muidugi mu käest küsida, kuigi hetkel veel 100% õigeid vastuseid minult ei saa.. 

Jään teie kodutööde tegemist ootama,

C

Kooooooooooooool

Kaks nädalat koolis on möödunud megakiiresti ning ma juba tunnen, kuidas rutiinihõlm mind endasse tõmbab.. Koolis käimine on nagu täispikk tööpäev: hommikul umbes 7 paiku uksest välja (kui veab, siis saab autoga, kui mitte, siis bussiga 1h), 8:15 algavad tunnid, 16:00 lõppevad, ja siis jälle 1h bussiga koju.. Seega üldjuhul jõuan ma koju umbes pool 6 õhtul, mis on ikka päääääris hilja. Arvestades seda, et Eestis läksin ma sellel ajal tavaliselt trenni.. 

Mõned näited siinsest koolisüsteemist:

• Ilmselt kõige šokeerivam punkt, aga õpilased ei näpi tunnis telefone. Kujutan ette, kuidas kõik mu telefonisõltlastest klassikaaslased seda hetkel loevad ja on nagu.. eeee. midaaaa!!?!?!? Nad EI istugi selle painavalt igava geograafia tunni ajal feissis??? :O :O :O 
  Telefonis-mitte-istumine on koolis mingi üldtuntud püha reegel, mida õpetajad pole ise mitte kordagi maininud, aga samas kõik teavad ja peavad ka sellest kinni. Klassides pole isegi seinakellasid, kella vaatamiseks on enamikel õpilastel käekellad. Ilmselt üritavad nad nii tunde isoleerides panna õpilasi rohkem tööle keskenduma ja see vist isegi töötab, sest et 24/7 teevad tunnis KÕIK kaasa. Sellist asja, et "eeee. lebotan siin viimases pingis ja saadan snappe, kuidas ma kohe ära suren matasse ja mitte midagi aru ei saa, jaaa eee poh, see tund ja see, mis see mingi piff seal klassi ees räägib", siin lihtsalt ei ole. Isegi, kui õpetaja klassist väljub, teevad kõik vaikselt oma tööd edasi. Ma olen väga positiivselt üllatunud sellest, kui distsiplineeritult õpilased tunnis käituvad.
  Ainult mina olen see, kes vahepeal salaja telefonist kella piilub.. aga küll ma ka oma sõltuvusest lahti saan ükskord!
• Õpetajaid austatakse ja iga kord, kui midagi küsitakse, siis ei karjuta üle klassi "ÕPETAJAAAA, MIS SEE ON!?", vaid öeldakse ilusti "monsieur" või "madame" ette. 

100% tõsi (õnneks vahepeal ikka klassikaaslased seletavad ka midagi)

• Seda mainisin vist varem ka, aga sööklat siin pole, on vist mingi puhvet kuskil, kus ma veel käinud pole. Kõik võtavad oma toidu ise kaasa või ostavad kuskilt kooli ümbrusest. 
• Iga päev on n.ö 2 tundide 'sessi' ja üks vahepaus. Ehk 4h õppimist + 45 minutit lõunapaus + 4h õppimist, ehk idee poolest olen ma koolis lausa 9h!!!!! Vahetunde on ainult kaks (10min) ja tundub, et nende pealt hoitaksegi aega kokku..
  Kolmapäev on vist terve Belgia lemmikpäev, sest et siis on kõigil ainult 4 tundi (ja sellel päeval sööb minu hostpere koos suguvõsaga lõunat näiteks).
• Isegi (kooli)buss sõidab ainult 2 korda päevas: hommikul kell 7 kooli ja siis kell 16 tagasi. 
• Vetsus käimine on üks suur ettevõtmine, sest et kuna iga tunni vahel vahetundi otseselt pole (õpilased lähevad lihtsalt otsejoones järgmisesse klassi), siis ei saa kogu aeg vetsu joosta. Oma vabade tundide ajal olen ma õnneks nüüdseks parimad vetsud "üles otsinud", aga selle pika teekonna jooksul olen ma lausa 2 korda vetsu kinni jäänud.. :( 
• MEGAAAAApalju on siin pabermajandust. Õpikuid meil pole, on ainult need mapid + hunnik töölehti. Ma algul arvasin, et mapi sisukord on iga inimese n.ö loovuse ülesanne, aga tegelikult pidid kõik vahelehed olema prinditud. Mina tegin endale lihtsalt värvilised lehed, aga teised on ka a la enda selfie'sid pealehele trükkinud jne.

• 
  
  Kool koosneb kolmest hoonest, mis on küll omavahel ühendatud, aga tihti on kergem lihtsalt üle õue jalutada, kui lõputult koridorides ekselda (nagu mina 24/7). Seega sellepärast on hea, et koolis pole vahetusjalanõusid ja et üleriideid kantakse kogu aeg kaasas, sest siis pole väljas käies külm. 
• Koolikell on KOHUTAV!!! See on selline vana lehmakella taoline plekist plönn, mille vastu siis kelluke end peksab ja appi see on kõige ehmatavam heli maailmas. Vahel juhtub nii, et ma satun vahetunnis just kella alla seisma ja oh jeesus, see kellatirin lausa lõika südame alt läbi.
  See on selline eriti häiriv ja kõrvulõikav heli, mis oli kunagi Lillekülas tuletõrjealarm, seega esimene nädal hakkas minus mingi "ratsionaalne Carmen" tööle, kui ma seda kella kuulsin - silme ette tulid pildid suitsusest koridorist ja ma olin valmis kõik oma asjad maha jätma ning sellest hoonest OTSEMAID lahkuma, sest et "kuskil põleb midagi". Lilleküla tuletõrjeõppused on end ära tasunud, nagu näha. 
• Tunnis ma just eriti palju kaasa ei tee. Teised täidavad oma töölehti ja kirjutavad esseesid vms, aga mina lihtsalt istun, mõnikord tõlgin sõnaraamatuga ülesandeid või kirjutan kirju/joonistan. Õpetajatel on suht suva minust. Sotsiaalteaduse (ühiskonna???) õpetaja esimesel tunnil küll üritas mind kaasa tõmmata - seletas hullult pika teksti prantsuse keeles maha ja siis tõlkis mõned märksõnad inglise keelde ja, kui ma vastasin talle ainult ühe pika "whaaaaaaaat???"-i, siis ta sai aru, et minuga pole mõtet üritada.. Mõni õpetaja on, kes annab mulle lihtsamaid ülesandeid või seletab inglise keeles üle, aga seda on haruharva.
• Tunni alguses ei tehta ka mitte mingit rividrilli.

Jah, ma tean kallis Seepa, et sa kunagi ütlesid, et ruutude värvimine näitab, et ma olen ebakindel inimene või muud sellist jama, aga tegelt ka, see on lihtsalt sellepärast, et mul on matas ilma sinuta igav! 

Huvitav on veel see, et oktoobri lõpus korraldatab mu lend koolis balli ja kevadel läheb kogu lend reisile ning raha kogutakse iga teisipäev võileivade müügist ja sponsoritelt. Eile oli meil ühe tunni asemel isegi mingi "miiting" sellepärast ehk õpilastele anti mingi list ettevõtetest ja siis igaüks valis oma lemmikud välja, kellelt siis ilmselt raha nõudma minnakse.
Kui muidu käituvad mu klassikaaslased pisut lapsikult, siis see oli küll totaalne VAU-moment, sest et järsku muutusid kõik nii asjalikeks ja tõsisteks ja mitte keegi ei visanud nalja ega kiusanud kedagi, vaid kõik reaalselt arutasid, et kuidas ja mida teha. See oli tõeliselt muljetavaldav.

Esimene asi, millega ma koolis ära harjusin - no homework!

Klassiga saan ma üldiselt väga hästi läbi. Või noh, ega suht keeruline on nendega tülli minna, kui ma veel keelt ei valda. Muidugi on inimesi, kellel on sügavalt savi minust, aga rohkem on õnneks neid, kes julguse kokku võtavad ja minuga rääkima tulevad. Ise ma eriline vestluse algataja ei ole, aga kui keegi midagi mulle ütleb, siis ma teen ikka KÕIK endast oleneva, et aru saada ja midagi vastata, et inimestel ei tekiks seda arvamust "ah, temaga on mõttetu rääkida, ta ei saa mitte midagi aru ja siis ta lihtsalt vahib sulle tuima näoga otsa..". Samas on tõelised huviäratajad minu industrial (jah issi, see sama pikk metallist toigas, mis mu kõrvast läbi läheb) ja hennamaalingud. Needid on siin üleüldse noorte seas väga populaarsed, aga veel rohkem üllatab mind see, kui paljudel noortel tätoveeringud on.. Nad pole isegi 18, aga juba on jõudnud enda kehale jäädvustada midagi igaveseks. Muidugi ma pole tätoveerimise vastu, vaid see tundub lihtsalt natuke ekstreemne. Aga mu jutu point on tegelikult see, et päris palju vestlusi on alguse saanud lihtsalt sellest, et keegi küsib: ooooo, mis see on!?!?! (ja osutab mu jala poole) ja nii see jutt lähebki. 

Seega, loo moraal - isegi, kui ei julge/oska veel rääkida võõrkeeles, siis huvitav väljanägemine annab vähemalt plusspunkte!

Kuigi koolis käimine on vahel tõõõõeliselt tüütav ja väsitav (kõik need tunnid, kus ma istun ja mul on meeeeeeeletult igav), siis ma tunnen iga päevaga, kuidas: 1) see arendab mu keelt (esimesed vestlused prantsuse keeles on maha peetud ja see on üllatavalt inspireeriv, kui ma saan aru ja oskan vastata ka!) 2) mu klassikaaslased avanevad ja suhtlevad minuga üha rohkem ja rohkem. Mulle on tuldud isegi kellestki teisest taga rääkima, mis tähendab seda, et I'm in the club u know, kuigi ma ise muidugi teistest halvasti ei mõtle ja käitun kõigiga sõbralikult. 

Pilte koolist/koduklassist jagan kunagi hiljem, praegu pole veel julgenud kaamerat kooli viia lihtsalt. Seniks aga üks pilt plakatist, mis on üleval IGALPOOL koolis (isegi õpetajate laudadel on väiksed reklaamid). 

Ilusat ilma,

C

(siin sajab vihma kogu aeg)

Kuidas sa kohanenud oled? Hästi?

See on ilmselt mu ema kõige tihedam küsimus. 

Ja see on ilmselt kõige keerulisema vastusega. 

Mida tähendab kohanemine? Veel parem, mida tähendab "hästi" kohanemine? 

Kui see tähendab seda, et:

- ma tunnen ennast kodus KODUSELT ja käin siin vabalt ringi, siis ei, ma ei ole kohanenud. Muidugi kannan ma koduriideid ja käin meikimata ja mustade juustega ringi (nagu kõik tüdrukud oma kodudes eksole), aga samas Eestis ei viitsinud ma ülitihti pükse kanda, siin pean ma seda ikka vähemalt esialgu viisakusest tegema.. 

- ma tean, kus kõik asub kodus, siis ei. Just üks päev otsisin küüneviili, aga loobusin lõpuks sellest ideest. Köök hakkab enam-vähem selgeks saama, aga ülejäänud maja on küll üks suur saladuste saar (näiteks täna avastasin kodust uue ruumi!). 

- ma teen asju nii, nagu nemad, siis jah. Siinkohal on tegelikult üpris palju väikseid ümberharjumisi minu jaoks. Näiteks pärast laua pühkimist visatakse väike sodi prügikasti (mitte kraanikaussi), külalised ei võta kunagi külas jalanõusid ära (minu jaoks veits ebamugav, sest ma käin kodus suht tihti paljajalu ja siis on natuke imelik vaadata, kuidas mu kõrval on saabastega inimene toas..), nõude pesemiseks lastakse kogu kraanikauss vett täis, toaukse sulgemine annab selge märgi teistele, et "EI TULE SISSE, HOIA EEMALE, ISIKLIK STUFF" ning uks pannakse kinni ainult riiete vahetamiseks ja ööseks (täiega harjumatu minu jaoks, nii et ma olen vist megaebaviisakas, aga ma lihtsalt ei suuda kogu aeg kuulata teiste muusikat või segada neid oma skype'i kõnedega jne).. oeh, neid asju on PALJU. Aga ma õpin ja harjun ümber, isegi, kui see on raske. 

- ma teen kodus kõike, mida tahan, siis ei. Muidugi sooviks ma ilgelt palju koristada ja kokata ja vahel tantsida ja täiega üle maja mussi lasta ja aluspesus ringi käia ja kogu aeg midagi toas pildistada.. ja mida kõike veel.. Aga ma ei saa. Ma ei kokka, sest et ma ei ole veel piisaval enesekindel, et neile oma hõrgutavaid roogasid valmistada (keda ma siin ikka lollitan..?), ma ei korista, sest et ma ei tea, kuhu asjad käivad ja mis süsteemi järgi siin üldse koristamine käib, ma ei pildista neid, sest et ma kardan, et see on nende jaoks ebamugav, ma ei käi aluspesus ringi, sest et see on ebaviisakas jaaaaa.. jah. (Selle punkti nimi on tegelt vist "arvestan teistega"?)

- ma teen hostperega kõike kaasa, siis jah. Väga-väga harva ütlen ma ei, isegi poodi lähen kaasa. Ükspäev, kui ma pildistamast koju tulin, siis hostisa pakkus kohe ise, et võime autoga kaugemale (ja kõrgemale) sõita, et ma ilusaid pilte teha saaks. Õhtul istun kasvõi elutoas arvutis, lihtsalt selleks, et inimestega koos aega veeta ja nendega rohkem ära harjuda. 

- ma tunnen ennast uues kodus õnnelikult, siis on see enam-jaolt jah. Väga harva on päevi, millal ma oleksin kodus olles kurb. 

- mul on uues elukohas sõpru ja ma käin pidevalt väljas, siis ei. Muidugi on siin minuvanuseid noori, kellega olen ma rääkinud, ja muidugi on koolis inimesi, kellega ma iga päev koos lõunat söön, aga.. nojah, sõprus on üleüldse lai mõiste, kuid ma olen oma uute sõprade jaoks veel liiiiiga uus, et nendega 24/7 väljas käia. 

- ma oskan koolis orienteeruda. Hahahaha, ei, ei ,ei. Ma olen juba 2 korda koolis ära eksinud. 

- ma saan klassikaaslastega hästi läbi, siis jah. Klass on väga abivalmis ja vahva ja üleüldse võrreldes minu kalli iksdee võpide vastuvõtmise üritamisega, siis on siinne klass tõesti megaosav uute keeleoskamatute inimestega suhtlemises. 

Aga kui kohanemine = õnnelik olemisega, siis JAH JAH JAH! 

Muidugi, kui ma nüüd tahan täiesti aus teiega olla, siis vahel on ikka mõni üksik päev või hetk, kus ma ei saa nende tegudest aru, kus ma ei mõista neid, kus ma tahaks illlllgelt Eesti kodus end teleka ees kerra kerida ja oma norskavat isa vaadata, kes jälle poole filmi pealt magama on jäänud. 

Paar päeva tagasi istusin ma küll emotsionaalse ameerika mägede rongi esiistmel (sry Anneli), sest et oh issand, mu tujud vaheldusid umbes sada korda. Näiteks kui me Claraga muffineid tegime siis.. well.. siis ma põhiliselt lihtsalt seisin seal kõrval, sest et ta ei lasknud mul mitte midagi teha. Isegi, kui ta ilmselgelt nägi rasket vaeva taigna segamisega, siis ei loovutanud ta just hea meelega visplit mulle. Või kui ma nägin kapis muffinivormi (plaati) ja hakkasin sinna muffineid sisse loopima, kukkus ta mu peale karjuma, et eieeieie, see EI KÄI NII!!! (no the fuck, muffinid ju käivad vormi, ei?) või kui ma hakkasin muffineid ahju panema, rebiti mult kiiresti kõik kindad ja plaadid käest ära, sest tema tahtis ISE panna. Noh, arvake ära, kes siis pärast vingus seal, et ta kogemata oma näpu ära kõrvetas.. 

Ja noh, see lõppes sellega, et ma siis läksin lihtsalt minema. Sellised hetked on kõige keerulisemad just sellepärast, et mina ei saa aru, mida ma valesti teen, aga mõnikord ei seletata ka, mis siis just valesti oli. Üldjuhul tulen ma siis oma tuppa ja teen asju ENDA moodi, nii nagu ma teen neid Eestis, nii nagu teen neid mina, nii nagu olen mina harjunud. Ja siis mõne aja pärast on mu "aku" jälle laetud ja ma saan oma Belgia ellu tagasi hüpata. Samas selliseid teen-kõike-valesti päevi on haruharva, a la 1 päev 3 nädala kohta.

Kui kohanemine tähendab oma pere/sõprade mitte igatsemist, siis.. ma arvan, et see on miski, millega isegi ei saa ära harjuda. Muidugi ei mõtle ma kogu aeg oma Eesti elule, neid hetki on tegelikult väga vähe, aga kui need tulevad, siis need löövad mõneks mõnutiks ikka kogu elu sassi. See võib olla üliülipisike asi, mis mulle eestlasi meenutab, näiteks kirikus minu ees istuv vanaema, kes nägi selja tagant välja TÄPSELT nagu mu armas Jõhvis elav vanaema, või see hetk, kui poes käies Clara mult mõnikord käest kinni võtab, meenutab mulle alati seda, kuidas mu pisike õde Eestis oma pisikese käe minu pihku libistas, või kui mu ema saadab mulle videosõnumi sellest, kuidas ta too päev kooki küpsetas, või kui facebookis levib mõni Free Flow hiljutine esinemisvideo/kutse sünnipäevale või kui ma kõnnin läbi paksu udu kooli ja mulle meenub see üks kord, kui Eestis oli hommikul udu niiiii paks, et ma ei näinud lausa oma sõbra üle tee asuvat kortermaja, või kui ma astun külmast lõdisedes sooja dušši alt külmale vannitoa põrandale ja mulle meenub see soojus, mida pakkus põrandaküte minu Eesti kodus, või kui vihma sajab ja ma üritan meenutada kõiki neid kordi, mil ma lamasin oma voodis, kuulasin vihmasabinat oma katuseaknal ja lugesin mõnda järjekordset noorteromaani.. ja muidugi need korrad, kui ma olen oma isaga telefonis rääkides pisaraid tagasi hoidnud. Vahel ei igatse ma isegi inimesi, vaid ma igatsen mingeid asju, mingeid tegevusi, tundeid, mugavusi, teadmisi.. jumal teab, mida kõike veel. Igatsusega on lihtsalt see "jama", et selle vastu ei aita põhimõtteliselt mitte miski peale aja enda möödumine.

(Tegelikult on kõik megaok ja selle tõestuseks üks eriti nummi pilt pealkirjaga "mina ja maailma parim vahvlitükk")

Aga. 

Kui mu ema järgmine kord uuesti küsib, siis ma juba tean, et vastan lihtsalt "hästi". 

See C siin kuskil kaugel.

Aitäh mu suhkrutükikesed ♥

~~~~~~~Kreekast~~~~~~~

Esimene katse oma teed rajada Belgia tantsumaailmas

Hostema teadis, et soovin vahetusaastal tantsimisega edasi tegelda, ning ükspäev tal oligi minu jaoks häid uudiseid - nimelt oli ta leidnud ajalehest mingi tantsutrenni kuulutuse ja täna ma käisingi esimeses hiphop trennis. 

Kodulehel oli muidugi märgitud, et see on "teismelistele" ehk vanuses 12+. Mõtlesin, et okei, pole hullu, tantsumaailmas pole ju tegelikult vanus üldse oluline ja see, et seal minust nooremad on, ei tähenda, et nad tantsida ei oskaks (eksisin). 

Läksingi siis trenni koos kahe oma tuttavaga. Eelnevalt olin muidugi terve kotitäie asju endale kaasa pakkinud (noh, vahetusriided ja rätik jms), aga nii, kui ma uksest sisse astusin, sain ma aru, et see pole selline Myfitnessi sarnane spordiklubi, kus igalpool uhked duššid ja saunad on.. pigem oli lihtsalt mingi.. vana saal. Ilma peegliteta! 

Üritasin siiski tuju üleval hoida ja vähemalt endast 100% anda, et sellest trennist midagi välja tuleks. Trennikaaslasi vaadates ennustasin, et umbes 15st inimesest tantsivad 3 neist megahästi (etteruttavalt võin öelda, et tantsida oskas ainult 0,5 inimest).

Kogu see trenn oli lihtsalt piin ja piinlikkus käsikäes. Näiteks alguses tegime me lihtsalt mingeid liigutusi ja noh, ma siis mõtlesin ka, et savi, lasen end vabaks ja naudin seda. Panin siis silmad kinni ja kujutasin ette, et olen Free Flow sinises saalis ja et kogu grupp teeb Anumai juhendamisel seda kõige tavalisemat house'i liigutust ja.. noh, siis saigi sujuvalt mingist wannabe hiphopist house ja järgmisel hetkel pani treener muusika kinni ja hüüdis siis üle saali, et kle, see liigutus EI KÄI NII!!!! No, jah, tore, aga eee?? kus on kava??? kus on tants??? 

Trenni lõpus võtsime siis 10 minutit kava ka ning kui alguses suhtus treener minusse väga kahtlevalt, siis lõpus ta vist tabas ära, et oi oi oi, see on üks hea kala, kes tema võrku ronis. Nii et ta kohe kiitis ja küsis kogu aeg, et kas ma saan ta jutust ikka aru ja mis kõik veel. No sorry, kallis treener, aga selleks ajaks oli juba liiga hilja.. 

Tegelikult olen ma vist ise süüdi niikuinii, sest et põhimõtteliselt 2 minutit pärast trenni algust kaldusin ma juba mõtlema, et noup, never coming back again.. No ausõna, ma juba kujutan ette, kuidas mu FFS trennikaaslased oleks selle koha lihtsalt välja naernud.. 

Kogu aeg ma ootasin ja ootasin, et davai, NÜÜD saab tantsida, LÕPUKS OMETI!! PÄRAST KAHTE KUUD!!! Aga ükskõik, kuidas ma ka ei pingutanud, ükskõik kui puhtalt ma neid liigutusi ka ei teinud.. see oli puhas ajaraisk. Umbes nii, nagu sa maaliks ja pärast kahte pintslitõmmet saaks värv otsa või nagu sa sööks magustoitu nii, et sööd kiselli kõigepealt ära ja siis avastad, et kõige magusam osa ehk vahukoor seal keskel on pahaks läinud või jumal teab.. see trenn oli igatahes k o h u t a v ja mul on meeeeeeeletult kahju sellepärast, sest et siin, keset metsi, põlde ja aasasid ei ole lihtsalt eriti suurt valikut, mis puudutab tantsimist. Muidugi kaugemal oleks, aga ma ei saa paluda oma hostvanemaid, et nad mind iga nädal tund aega ringi sõidutaks.. 

Trenni lõpus veel tuttavad küsisid, et noh, kuidas siis on?? jääd siia või? :) ja kui ma vastasin, et ei, see on minu jaoks liiga kerge, siis vaatasid nad niiiiiii üllatunud nägudega otsa, nagu ma oleks just öelnud, et "jaaa, mul on kodus kullast vann, teil polegi vä?"

Ja mina veel põdesin kodus, et äkki mu 4 aastane kogemus on ikka liiga nadi siinsete tantsuässade jaoks..

Paar kohta/trenni on veel alles jäänud, aga ega mu lootused enam väga kõrged pole. Ehk peaks tantsimise siis aastaks unustama ja proovima midagi täiesti uut, a la rühmatreeningut või ujumist või kitarri mängimist või savipottide voolimist või joogat või ratsutamist või.. ma ei tea, kasvõi lehmade lüpsmist? 

Üks natuke pettunud C

Küpsetasime täna muffineid Claraga ❤

Postist ja pangast ja kirikust

Paar päeva tagasi sain kätte oma esimese paki mahajäänud riiete ja raamatutega. Isa pani paki teele hoopis Lätist, mis oli ilmselgelt viga, sest et teel Belgiasse rebiti sealt välja minu kallis hambapasta ja kreem. Muidugi, ma saan aru, et igal riigil on omad postisaatmisreeglid, aga Eesti Post pole mitte kunagi mingite "vedelike" pärast pakke läbi otsinud.. Vähemat mitte minul. Igatahes olin ma meeeeeletult vihane, et nad ilma ette teatamata nahaalselt mu asjad ära viskasid.. teine nägi nii palju vaeva, et kogu mu wish-list ühte karpi mahutada ja vastutasuks otsustas keegi Läti postimajas, et oi, tal oligi just vana hambapasta otsa saamas, võtame selle siit siis ilusti välja.. 

(Kui sa nüüd mõtled, et "OMG, mida sa nutad oma asjade pärast??? ostad uued noh", siis need olid asjad, mida isegi Eesti poest ei saa + sorry, aga ma pole mingi rikkur, et jõuan endale iga kell mõnekümne euri eest taolisi asju soetada :( Rääkimata sellest, et paki saatmine maksis niigi 40€ ). 

Vähemalt on mul nüüd soojad riided olemas ja ma ei pea enam hommikuti kooli minnes ennast haigeks külmetama. 

(Näed issi, ma olin tõesti õnnelik su saadetise üle, aitäh! vähemalt siis, kui ma veel ei teadnud, et kõik asjad ei jõudnudki kohale..)

Üleeile käisime hostemaga pangas, sest et minu ISIC kaart ei tööta siin väga paljudes poodides. Pealegi avastasin ma, et automaadist raha välja võtmine maksab 3€!!!!! Pank oli ülipisike ja megaturvatud, mis tähendab seda, et kontorisse pääsemiseks pidime me läbi minema kolmest lukustatud uksest (ehk lasid väljast kella, ütlesid, kes sa oled ja siis said sisse). Sellist suurt ootesaali ekraanide ja mugavate istmetega SEB'i värki siin pole, panka minemiseks lepidki omale reaalse kohtumise kokku. 

Algul ei saanud see teenindaja üldse kaardi tegemisega hakkama, muudkui jahus seal, et see on võimatu, kuna mul pole mingit Belgia elaniku numbrit.. õnneks ta avastas peagi, et passiga saab ka teha, muidu ma oleks täitsa hädas oma rahaga siin olnud. Hostema teadis seda teenindajat ja nii nad umbes poole ajast muljetasid niisama elust-enesest. 

Tegelikult põhjus, miks ma üldse sellest praegu räägin, on see, et ma sain pangast kaasa ka tasuta kingituse! Algul mõtlesin noh, et küllap on seal karbis siis šokolaadi või muud taolist nänni, aga ei, hoopis kõrvaklapid olid. Ja pean tõdema, et päris head! 

Kodust välja ma nendega muidugi minna ei julge, sest et ma juba kujutan ette, kuidas klassikaaslased mind vaataks ja mõtleks, et "sa käid ringi mingite PANGAST saadud kõrvaklappidega!?!?!? issand, me ei saa sinusugusega enam suhelda!!! veits mark pole vä?". Nii et hoiame parem saladuses seda, eks. 

Selle nädala ilmselt kõige põnevam osa oli aga kirikusse minek. Hostema ja -õde käivad seal kooriga laulmas ja nad kutsusid mind ka kaasa. Ma tegelikult arvasin, et ma ilmselt suren seal igavusse, aga mul oli vaja midagi teha, et ma unustaks viha selle pakijama pärast (+ hehe, mul oli ju vaja üks punkt jälle YFU Bingost maha tõmmata).

Kohe, kui ma kirikusse sisse astusin, tormas minu juurde koorijuht ja uuris siis põnevusega, et kas ma laulan kõrgelt või madalalt. Jäin talle natuke totaka pilguga otsa vaatama ja kogelesin siis, et eee.. ma tegelikult ei laula.. üldse.. mitte kunagi.. Pärast seda jalutas ta muidugi minema, aga samas oli tema jaoks megaok see, et ma lihtsal istun ja kuulan. Kes on mind kunagi kuulnud tunnis laulmas, siis ilmselt saab aru, miks ma oma vabal ajal laulmas ei käi (sest et ma lihtsalt ei pea viisi! kahjuks). 

Minu suureks üllatuseks oli nende laulmine aga midagi eriti võimast ja ilusat.. Ei oskagi seletada, miks nende koorilaul mind niimoodi võlus (sest et ma sain ainult paarist sõnast aru ja seda ka ainult siis, kui ma paberilt sõnu lugesin), aga nad olid ikka väga-väga head. 3 häält ja kaanon ja soolod ja jumal teab mis veel, ma olen muusikas täielik võhik, vabandust. Aga see oli hea kraam ja ma arvan, et tulevikus lähen neid kindlasti veel kuulama. 

Muidugi oli minu jaoks natuke kõhe kirikus istuda ja jumalakujutisi vaadata.. ma lihtsalt ei ole usklik inimene ja maalid ristilöödud Jeesusest on minu arvates natuke hirmsad.. Aga nende enesekindlus laulmisel, see soojus, mis mind seal valitses.. ma ei oska seda seletada, aga see oli tõesti midagi enneolematult ilusat.

Teie C

Welcome to my home village Rettigny!

 See vissi jälitas mind, ilmselt tahtis mulle meelega poseerida.

 Need on ju eeslid!?

 Taolisi "altareid" on siin igalpool.

 Kirik on püha ning see on ka kõige pisemas külas olemas.

 Bussipeatus, suht lambises kohas..

 Siin on põhimõtteliselt kõik majad sellistest tellistest ehitatud! Megailus näeb välja kusjuures, kui mööda küla ringi jalutada.

 Jaaa... ma ju ütlesin, et mu maja ees elavad hobused.

Homseni,
C