Cabaret 2016 - "Õhtu Maal"

Kes eelmist postitust luges, siis sai juba aimu, et olin paar nädalat viimse piirini hõivatud oma kooli showga. Ma ilmselt kunagi septembris mainisin ka, et me korraldame läbi aasta koolis üritusi ja müüme kaks korda nädalas pastat/võileibu, et enda Itaalia lõpureisi jaoks regulaarselt raha koguda. Kõige tulutoovam ja ajakulukam projekt siiani on olnud Cabaret korraldamine, mis tähendab siis täispikka õhtut 2-tunnise show (erinevad sketšid, laulud, tantsud) ja toitlustusega. Muidugi tegid siinkohal suure töö ära ka abivalmid õpetajad, aga üldiselt on kogu töö õpilaste õlul (esinemised, dekoratsioonide meisterdamised ja muidugi must töö - koristamine). Ma nüüd pead ei anna, aga ma julgen pakkuda, et umbes 700 inimest käis meil saalist ikka läbi kahel õhtul.

Reede õhtul 360 istekoha ära mahutamine oli ikka paras peavalu. Pildilt näeb ka baari, mille olemasolu koolis mind esialgu üllatas. 

Mina esinesin muidugi tantsuga. Paar päeva enne Cabaret oli mul muidugi totaalselt kurb tuju just seetõttu, et ma mõistsin, et mul on võib-olla võimalus ainult ühe korra elus midagi nii suurejoonelist ja lahedat koolis korraldada ning ma ei tee mitte midagi erilisemat kui tantsimine. Peaaegu kõikidel esinejatel olid lihtsalt niiiiiiii naljakad šketsid, et ma naersin pisarad silmis ka viiendat korda vaadates (ilmselt tegelikult sellepärast, et mida rohkem ma vaatasin, seda rohkem ma aru sain..). Igatahes tundsin ma ennast lihtsalt kasutuna, sest "mina pole ikkagi see, kes publiku naerma paneb". Samas ma ei tea, kas oleksin julgenud tegelikult ka näidelda ja prantsuse keeles nii arvuka publiku ees enesekindlalt rääkida. 

Mina ja mu säravad naised enne lavale minekut

Võiks ju arvata, et tantsimine oli siis vähem stressirohkem, kuid tegelikult jõudsin ma vähemalt 5 korda mõelda, et ma ei esinegi üldse. Esimest korda elus oli mul probleem selles, et ma tantsisin võrreldes oma grupiliikmetega liiga hästi, vähemalt olin ma ainuke inimene, kes detailidele tähelepanu pööras samal ajal, kui teistel sellest jumalast suva oli. Päev enne Cabarel esinemist tekkis meil muidugi ilge draama, sest kogu grupp otsustas, et ma võiks vahelduseks viimasesse ritta tantsima minna, mis oli muidugi kuskil nurgas, nii et ma vahepeal lavalt väljas olin, ja kui ma siis julgesin selle kohta midagi kommenteerida, plahvatas mõni ülbema iseloomuga tüdruk ikka korralikult ja nii me tülli läksimegi. Jumal tänatud, et meie grupis ka mõned mõistlikumad inimesed olid, kes kohe probleemi lahendasid ja nii päeva päästsid. Teine probleem, mis mind natukene muserdas, oli meie kava lihtsus. Ma julgen pakkuda, et ma olen ainuke inimene koolis, kes 4 aastat tantsinud on ja see oleks olnud tegelikult meeletult hea võimalus absoluutselt kõigile tõestada, et ma pole mingi mõttetu välismaalasest kuivik, kes kuskilt ei-tea-kust tuleb. See ilmselt kõlab nii lollilt, aga ma ausalt olin mures sellepärast, et mitte keegi ei märkagi mu talenti! (Tantsimine on vast ausalt üks väheseid asju, millega ma hakkama saan..) 

Tegelikult polnud mul muidugi muretsemiseks põhjust, olin ma ju ikkagi see, kes kõige suurema naeratusega laval säras ja kiitusi lendas pärast esinemist lausa kuhjaga.. :')

Panime publiku jaoks koridori üles iga esineja portree, iseendaga on ju ka lahe pilti teha.

Reedene show oli muidugi tunduvalt närvilisem, aga seetõttu ka meeldejäävam. Kõik lihtsalt keksisid närvilisusest lava taga ringi ja mul hakkab praegugi süda kiiremini põksuma, kui sellele adrenaliinile mõtlen. Samas see närvilisus kuidagi ühendas meid kõiki, üks mu klassivend tegi isegi vabatahtlikult massaaži, et mind maha rahustada. Kuigi minu ainuke ülesanne oli tantsimine, üritasin ikka jooksvalt siin-seal kedagi aidata ja esimese õhtu lõpuks oli kõigil selge, et kui on vaja kuskil midagi koristada, tuleb lihtsalt minu poole pöörduda. Samas vastupidiselt reedesele, oli laupäevane show palju leebem, kõik käitusid nii, nagu nad oleks seda juba kümneid kordi teinud. Kusjuures seda lava tagust meeleolu nautisingi ma kõige rohkem. Terve elu on selline kaadritagune värk mulle huvi pakkunud ja jumal kui lahe oli olla "tegija" rollis, töötada 2 kuud terve lennuga ühise eesmärgi nimel, jälgida etenduse kulgu kulisside vahelt.. 

Märkimisväärne on ka fakt, et me suutsime kahe õhtu peale vähemalt 5 klaasi/pudelit ära lõhkuda. Kusjuures meil olid laval lausa päris pastad, salatid, saiad, šokolaadid näitemänguks, klaasides kihises isegi päris õlu, pokaalides sätendas punane vein.. Rääkimata sellest, et klassiõe vend meisterdas lausa püstiseisva voodi, et publik voodis toimuvat näeks. Pealegi olid meil omad meigikunstnikud (mõtlesin hetkel 2 minutit, miks sõna "kunts" kuidagi vale tundub), nii et isegi minul tekkis lausa päris tähtsa näitleja tunne. Seega, sõbrad, see oli ausalt üks meeletult reaalne show, mille nimel me kõik higi ja energiat kulutasime! 

Vanad ja kobedad

Cabareks valmisid ka meie tellitud lennupusad, millel ilutsevad meie hüüdnimed. Carrr oli iseenesest muidugi üsna suvaline valik, nii nagu ka disain. Nagu alati, oli meil pusa disaini osas suur lahkarvamus (see zombide pilt on ju täiesti suvakas ja ei seostu üldse meie marulahedate isikupärasustega, teisalt rõhutab see Belgia noorte lapsikust - teeme kõik alati hästi suvaliselt ja lapsikult!). Vähemalt tulid need pusad vales värvitoonis, nii et meile anti võimalus uued teha, jessss.

Uskumatu on tegelikult mõelda, et see kõik ongi nüüd möödas. Meeletult mõnus ja kodune tunne oli oma energiat kuskil kasulikult ära kasutada, see andis kohe pikkadeks päevadeks mõtteainet ja tegutsemisvajadust. Pealegi harjusin ma juba ära sellega, et meil pidevalt tunnid proovide tõttu ära jäid.. See väike puhkus on nüüd möödas, tuleb endas jälle töömeeleolu sisse lülitada, suvisteks eksamiteks valmistuda.. Vähemalt jääb meis kõigis see mälestus alati elama ja ma võin käsi südamel väita, et Cabaret on mu Belgia lemmikmälestustes kindlasti auväärsel kohal!

Olge tublid,
C

Midagi uut mu tavapärases koolielus

Tuli täna isu kirjutada üle pika aja koolist, vähemalt viimased 2 nädalat on möödunud nii uskumatult lahedalt, meeldejäävalt ja eelkõige üliteguderohkelt, sest ma pole jõudnud isegi oma arvutit avada, mida polegi siin veel varem juhtunud. Kui tavaliselt ma siin eriti koolis käia ei viitsi, siis esimest korda on koolis käimine olnud reaalselt põnev ja mul pole tekkinud tunnet, et ma raiskan seal ainult oma väärtuslikku aega. 
Üleüldse on mul viimase ajal tunne, nagu oleksin korraks tagasi armsas 32. Keskkoolis ja ilmselgelt just sellepärast, et meil puudus väga palju õpetajaid ja vähemalt veerand tundidest jäi seetõttu ära. Pealegi alustasime oma sellel nädalavahetusel toimuva show proovidega (kus esinevad kõik abituriendid), mis meenutas mulle taaskord 32. korraldatud üritusi ja lavalemineku adrenaliini. 

Ükspäev meenus mulle, et ma polegi siin veel oma kooli näidanud. Midagi erilist see kivihoone muidugi pole, täitsa tavaline igivana maakool.. Koolis õpib umbes 300-400 õpilast, vanuses 12-18. Koolihoone ise on ikka räigelt ajast ja arust, soojustus on üsna nigel, külmematel talvepäevadel ei saanud jopet seljastki.. Rääkimata sellest, et hiljuti kukkus kuskil mingi laetala alla jne. Mingid klassid ja ruumid on tegelikult veel valmis ehitamata, aga vaevalt, et minu silm uusi klassi näha saab. 

Siinkohal tasuks ka mainida, et meil pole näiteks sööklat. Lõpuklassidel on oma koduklass (nooremad käivad lihtsalt suurtes klassides söömas), kus me siis kõik vahetunnid tšillime ja kuivi võileibu nosime. See ruum on tegelikult üks mu lemmikuid, meil on seal oma mikrolaineahi, kapid asjade hoiustamiseks, vanad seinad sodimiseks.. 

Kui ma siin juba pikemalt jahun, siis võtan lahti oma klassipäeviku ja kirjutan üles ka mõned ebatavalised/ebavajalikud reeglid:

• Klassipäevikusse ei tohi kirjutada musta pastakaga. Kusjuures kool annab päevikud ja need on üle Belgia suht samasugused. 
• Klassipäevikusse tuleb kirjutada ka tunnis tehtud ülesanded. Üks päev astusid klassi mingid ametnikud, kes lausa kontrollisid, kas meil on päevikud korralikult täidetud või mitte.
• Tunni ajal on keelatud telefoni näppimine, karistuseks võetakse see nädalaks ära (keegi ei taha oma telefonist loobuda seega kõik töötavad tunnis korralikult kaasa!).
• Klassipäevikus on spetsiaalsed lüngad puudumiste/hilinemiste vabandamiseks, mille peab kindlasti lapsevanem allkirjastama (e-kool tundub nüüd ikka väga moodne..)
• Kõik kooli ettevõtmised on rangelt kohustuslikud, mis ajab mind eriti närvi. Kooli spordipäev, mingi Aafrika projekti jaoks raha kogumine, esinemistel osalemine, teatrisse minek jne. Kusjuures mitte kedagi ei huvita, kas sul on raha või mitte - aasta lõpus esitatakse sulle kooli poolt arve ja vot kus siis maksad nende teatripiletite ja väljasõitude eest.. 
• Järeltöödeks puuduvad eraldi ajad, mis tähendab seda, et kui sa ebaõnnestud, siis pead töö tunni ajal uuesti tegema ja pärast kogu materjali ise ümber kirjutama. 
• Kooli territooriumil on lubatud suitsetamine. Nii nagu Eestis on vist siin ka ikka 18+ suitsetamine lubatud, kuigi koolis on tegelikult ainult vähesed "nii vanad".
• Koolil pole oma medõde või arstikabinetti. 
• Keelatud on igasugune silmapaistev/eriline/ebaviisakas riietumine, st neetide rohkus, uhked soengud, minikleidid/püksid, aga ka ülemeikimine jne. 

Haha, sain ise ka hetkel neid reegleid lugedes targemaks.. Kuigi muidugi kõik need pole päevikusse üles märgitud, enamik on siiski "kirjutamata seadused". 

(Lund meil tegelt enam maas pole)

 Need automaadid on siin MEGApopulaarsed, puhvetit/kohvikut meil ju koolis pole.

Ei anna 32.kk värviliste seinadega võrreldagi..

Minu laud koduklassis, mille kohal ripub eelmise aasta Rhetode ehk abiturientide ergutuslipp (Rhetod 14-15 toetavad teid!)

 Võimla. Ma ei tea, kelle jaoks see rada ehitati, aga see on kõige ideaalsem näide sellest, milliseks selle võimla muuta võib. Nagu mingi Nõmme seiklusrada juba.. Kehaliste tundides teeme me siiski tavalisemaid asju, kuigi ükskord hindas õpetaja meie julgust selle järgi, kui kõrgelt redelilt julgesime matile hüpata (need redelid tagaseinas).

Suur saal baariga, mida kasutatakse pidudeks (ja kehaliste tundides).

Meie show proov, millest räägin lähemalt pärast esinemist. 

Luban, et üritan nüüd tihedamini kirjutamiseks aega leida,

CK

LE SOLEIL

Tänased päiksekiire püüdjad (pildid) pühendan väikesele päikesele Mariannele, kes mul täna oma eksistentsiga tuju nii heaks tegi!

SINU CARRRRRRRR

Elu esimesel karnevalil

Nii palju, kui ma olen näinud pilte maailma eri otstes toimunud kirevatest karnevalipidustusest, on see alati minus elevust tekitanud. "Issand, tahaks ju kaaaaa!!!!"

Eestis ju midagi nii lahedat ei korraldata ja seda enam olin ma õnnelik, kui üks hetk kuulsin, et Belgias on karnevali jaoks lausa oma vaheaeg, mille jooksul siis pea igas linnas midagi suurejoonelist toimub. Muidugi põhilised peod magasin ma maha, sest YFU korraldas täpselt sellel ajal reisi Pariisi.

Vähemalt sain laupäeval osaleda oma küla karnevalil, mis oli minu ootustega võrreldes pisut.. maakam. 

Mu küla on küll suhteliselt pisike, siin ongi ainult paar tänavat ning meil pole isegi poodi. Küll on siin juba aastakümneid kestnud üks ja sama karnevali traditsioon, mille kohaselt süüdatakse õhtul suur lõke, riietatakse lapsed kostüümidesse ja lihtsalt pidutsetakse. Lõkkematerjali käisime hommikul kell 10 traktoritega kokku vedamas. Ma pole küll siiani aru saanud, miks lapsed selle juures nii olulist rolli mängivad, sest põhitöö tegid ikka mehed ära, kuid vähemalt saan ma nüüd öelda, et olen traktori järelkärus sõitnud (elu eesmärk täidetud?). Muidugi 3 tunni jooksul ei teinud ma väljas mitte midagi peale istumise ja külmetamise, seega tegelikult polnudki see hommik üldse vahva. Pealegi ei meeldinud mulle need vahepeatused inimeste kodudes, kus muuseas ka pisikestele poistele pits kangemat kraami pakuti. 

Õhtul kell 8 kogunes siis kogu küla lõkkeplatsile, mille olemasolust mul varem aimugi polnud. Lõke oli igatahes vähemalt 10m kõrgune, millest suurimat ma polnudki näinud. Seal läks lahti muidugi TÕELINE külasimman, mis oli taaskord küllaltki uus kogemus minusugusele linnavurlele. Muusika keerati põhja, kummikud tõmmati jalga (sest maa oli hirmus porine), soojenduseks jagati kakaod ja kuuma veini ning nii seal siis pidutsetigi nii kaua, kuni külm hakkas ja inimesed külasaali edasi kolisid. Üks mees oli isegi puust meisterdanud oma topsihoidja ja sellele jõulutuled külge kruvinud. 

Eks siinne karneval ole ikka rohkem laste jaoks, vähemalt mõne kostüümiga oli ikka vaeva nähtud, täiskasvanute jaoks on see siiski lihtsalt veel üks põhjus kokku saamiseks ja alkoholi pruukimiseks. Kusjuures siin on veel selline tava, et poest ostetakse pakkide viisi väikeseid tükikesi, mida lapsed siis kõigile nalja eesmärgil näkku viskavad.

Loodetavasti tulevikus veab siiski rohkem ja saab ühel õigel karnevalil ka osaleda,
CK

Paris ♥

Pendant les vacances de carnaval j'étais à Paris avec YFU. Chaque année YFU organise une séjour à Paris. On a visité la Tour Eiffel, l'Arc de Triomphe, les Champs Élysées, la cathédrale Notre Dame, le musée de Louvre, le musée Grévin etc. C'était ma première fois à Paris.

La visite de la Tour Eiffel était très cool, particulièrement la vue était magnifique. J'ai aussi beaucoup aimé le Palais Garnier (maison d'opéra) et la croisière sur la rivière. Mais la visite de la cathédrale Notre Dame a été un peu nulle parce que j'ai déjà visité beaucoup de cathédrales.

L'auberge et nos chambres étaient très belles mais personne n'a aimé les très vieilles douches. Heureusement nous n'avons dormi là que 5 jours donc ce n'était pas très grave ;)

Malheureusement la météo était très mauvaise. Beaucoup de pluie et le grand vent mais on a eu le soleil aussi pour deux jours (comme en Belgique alors..)

Au début du voyage j'étais un peu triste parce que tous les étudiants d'échange parlent déjà très bien français et j'ai encore peur de parler en français. Mais j'ai encore 5 mois pour apprendre à parler donc je vais réussir!!!

Paris est une ville incroyablement belle et j'espère que j'aurai encore une chance de visiter cette ville. Si je voulais habiter en France, ce ne serait pas à Paris parce que la ville est très grande et je n'aime pas quand il y a beaucoup de bruit.

Merci YFU pour le très bon voyage! ;) Carrr émoticône smile! ;)

Armsad sõbrad..

..ma poleks uskunud, et ma seda kunagi üldse tunnistama pean, kuid MUL ON LIIGA PALJU KOMME!!!! 

Aitäh teile kõigile muidugi, kuid minu varud on nüüd mitmeks kuuks täidetud. 

Võite oma raha hoopiski suveks seivida ja mulle tagasi tulles sushit välja teha ;)

Võrratu puhkus Pariisis ♥

Uuuuh, ma olen ennast nüüd fantastilisest ent väsitavast Pariisi reisist välja maganud, kõhu kodusest kraamist täis söönud, keha diivanil lebotamisest valusaks istunud, pool päeva netis facebooki teateid vahtinud, blogipostitusi lugenud, Kelly elupika kirja üle imestanud, meilidele vastanud ja nüüd on mu ainuke elumõte lõpuks ometi rääkida oma imelisest reisist! 

Nii siis, iga aasta käivad YFU vahetusõpilased ühel mõnusal tripil, mille kulud on juba programmi sisse arvestatud. Näiteks Šveitsi omad olid vist nädal aega mingil üliiiiituusal suusatripil mägedes, Brasiilia omad peaksid külastama vihmametsi jne. Ausalt öeldes algul olin ma üsna pettunud, et meie hoopiski Pariisi lähme (sest et see on ikkagi linn ja selle külastamine pole eriti äärmuslik uus kogemus), aga tegelikult olen ma enam kui rahul, et ma nüüd nii öelda kõige prantsuslikuma linna nähtud sain. Kuigi suusa- või Amazonase tripist ei ütleks ma ikka ära.. 

Ma võtan kogu reisi üldiselt kokku. Juttu ja pilte on mul aga meeeeeletult palju, seega olge valmis mitme-minutiliseks lugemiseks!

Millal, kui kaua, kellega?

Karnevali vaheajal, 5 päeva, YFU'ga ehk umbes 30 inimesega. 

(Kelle silm mind ei märka, siis otsigu punast)

Majutus

Ilmselt odavas ent imeilusas kesklinna hostelis. Väga spetsiifiline stiil, millele ma ei oska isegi nime anda (renesansslik???), aga ilusad kohad tekitavad alati positiivsema tunde ja kindlasti nautis igaüks meist seda reisi ilusa hosteli tõttu palju rohkem. Nuriseda võiks ainult duššide (mis olid koridori peale ühiskasutatavad) ja wifi üle, mis maksis 2€ 2 tundi vist. 

 Fuajee

 Meie luksuslik tuba. Punased kardind, kõrged laed ja pisike rõdu võitsid mu südame.

Vaade rõdult. Igal hommikul tervitasime Elzega (ühe leedukaga) uut päeva rõdul tantsimisega.

Our squad ehk 9 toakaaslast.

Turistid Pariisis ehk kõik külastatud kohad

5 päeva jooksul jõudsime me nii mõndagi teha ja näha. Minu vaieldamatu lemmikosa oli muidugi metrooga sõitmine, millest õnneks puudust ei tulnud (iga eestlase rõõmud?). Samas ei vedanud meil kohe üldse ilmaga, sest enamus ajast sadas vihma või oli megatuuline, mistõttu oli iga väljaskäik lausa piin. Vähemalt saime nähtud peaaegu kõik Pariisi tuntud turistiatraktsioonid. 

• Sacré-Cœur'i kirik. Üks nendest asjadest, millest mul enne õrna aimugi polnud. Tegemist on siis kirikuga, äärmiselt püha paigaga, mille sees ei võinud isegi pildistada. Kirik ehitati aastal 1914 ja on pühendatud Jeesuse südamele (nime tõlge prantsuse keelest ongi püha süda). Kusjuures kiriku ehitamiseks eraldatud 7 miljonit franki said praktiliselt juba alguses otsa ning raha kogumise eesmärgil said soovijad nii öelda osta kiriku detaile, mis on minu arvates päris lahe.

 Kirik asub ühes kõrgemais paigas Pariisis, mistõttu avanes sealt imeline vaade.

• Võidukaar/Triumfikaar ehk Arc de Triomphe. Napoleon I lasi selle ehitada Prantsuse vägede auks. Pärast Esimest maailmasõda marssisid sealt läbi võidukad prantsuse väed. Ehitis on 50 meetrit kõrge ning otseloomulikult sai sinna otsa mööda treppe ronida.

• Kuulus Pariisi peatänav Champs-Élysées, mis on tuntud oma luksuslike poodide, söögikohtade ja teatrite poolest (eelmine pilt). Mind jättis see tänav mu rahakoti kitsuse poolest täiesti külmaks. Samas nüüd googeldades leidsin ma, et sellel tänaval on väga huvitav lugu. Tänava nimi tähendab prantsuse keeles Elyisioni välju, mis tähendab siis vanakreeka mütoloogias surnud kangelaste paradiisi või vagade ja õiglaste surnute elupaika. Mul polnud tegelikult õrna aimugi, et Prantsusmaal nii palju (Vana)Kreeka mõjutusi on.

• Eiffeli torn. Kõik need korrad, kui ma olen seda maailmakuulsat torni näinud filmides, internetis, postkaartidel, sõbrannade snapchatis jne.. ja nüüd lõpuks ometi sain selle rauast ehitise ka oma silmaga ära näha! Kusjuures Eiffeli torni külastamisega vedas meil ikka täiega - tänu heale õnnele ja õigele ajastusele seisime me nelja maailmatu pika järjekorra asemel ainult ühes (ehk me saime kohe piletid ära osta ja lifti minna jne, ainult tippu minemisel pidime umbes tunnike ootama).
  Ka Eiffeli torni ajalugu ei jää teistele alla. Wikipedia sõnul sai torn nime kogu projekti juhtinud ettevõtja Gustave Eiffeli järgi. Torn valmis 1889. aasta Pariisi maailmanäituseks, millega tähistati Prantsuse Revolutsiooni 100. aastapäeva. Pärast ehituse valmimist peeti torni ääretult inetuks ja häbiväärseks, millega pean ma tegelikult nõustuma. See on lihtsalt üks suur hunnik rauda ja näeb ilus välja ainult piltidel. Kusjuures torn pidi püsti olema ainult 20 aastat ja selle ehitamise tingimuseks oli, et see peab olema kergelt lammutatav (pole ime, et sinna tippu liftiga sõites tekkis küsimus, et kuidas see torn üldse turvaline on). 
  Vahepeal leiutati raadio ning Prantsuse armee paigaldas torni tippu saatja/vastuvõtja, mis mängis nii ulatuslikult tähtsat rolli spionaažis, et selle lammutamise idee unustati. Muidugi tänapäeval toob see sisse hulgaliselt raha (täiskasvanute pilet liftiga tippu maksis 17€).
  Torni pikkus on 324 meetrit (võrdluseks: Tallinna teletorni pikkus on 314m, aga vaateplatvorm on 170m, Eiffelil 273m)

• Laevasõit Seine'i jõel. See oli tegelikult esimene kord, kui ma üldse mingis linnas kuskil laevasõidul käisin ja linna hoopis veest imetlesin. Kestis tund aega ja, kuigi väljas oli ülikülm, pidasime me peaaegu lõpuni vapralt vastu ja istusime laeva katusel. Kahjuks polnud mul huvi istuda ja ajalugu kuulata, kuid sellegipoolest oli see üks meie reisi vahvamaid mälestusi. Vaade öisele Pariisile oli igatahes hingemattev!

• Louvre'i kunstimuuseum. Neid klaasist püramiide on vist ilmselt kõik kuskil näinud, aga alles nüüd viisin ma otsad kokku, et see ongi see muuseum, kus isegi Mona Lisa pesitseb. YFU poolt oli meile tellitud giidiga tuur, mis oli minu jaoks pisut pettumust valmistav, sest mu prantsuse keele sõnavara lihtsalt pole veel nii arenenud, et ajaloolisest teksist aru saada. Samas oli see siiski huvitav ringkäik. Kunsti leidub seal küll absoluutselt igale maitsele. 

• Palais Garnier Ooperimaja. Selle hoone olemasolust polnud mul varem aimugi, küll aga oli see üks mu lemmik reisi sihtkohti. Giidi jutust ei saanud ma taaskord muidugi kõigest aru, kuid see hoone on lihtsalt niiiii uskumatult ilus, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Seal ringi jalutades kujutasin ma kogu aeg ette, kuidas ma elaks 19. sajandil ja käiks seal uhketes kleitides ja parukates ooperietendusi vaatamas. Ausalt öeldes pakkus see mulle isegi rohkem huvi kui Louvre'i külastus, ilmselt seetõttu et kogu tähelepanu on terve hoone enda ilul, mitte ükskikutel maalidel seintel, ja seda uskumatum on mõte, et keegi kunagi oma kätega midagi nii ilusat ehitanud.

• See-eest Notre Dame'i katedraali külastus oli minu arvates jällegi üks igavamaid. Mitte, et ma ei hindaks katedraalide ilu ja sellega kaasas käivat usku, vaid lihtsalt.. Seal polnud ka mitte midagi sellist, mis mind kohe eriti köitnud oleks. Saime taaskord hoone katusele ronida, kuid jäise tuule ja vihma tõttu polnud seal eriti meeldiv.

• Viimasel päeval enne lahkumist käisime Grévin'i vahakujudemuuseumis. Mind pole absoluutselt mitte kunagi huvitanud mingid vahakujud kuulsustest, kuid tegelikult pean tunnistama, et see oli päris lahe, kuigi minu lemmikud olid siiski täiesti tundmatud inimesed. Mõni vahakuju nägi ikka tõesti (hirmutavalt) reaalne välja.

Oeh, reisi nii öelda ametlik osa on nüüd läbi, aga ma tahaks veel kiirelt paari teemat puudutada. 

YFU organiseeritus

.. oli hämmastav. Mis puutub Belgia YFU'sse, siis nende töö võiks alati parem olla, aga mind võttis lausa sõnatuks see, kui kiiresti nad Pariisis kohanesid ja iga päevaga aina uusi süsteeme välja mõtlesid, meid gruppideks jagasid, haigete inimestega tegelesid jne. Isegi varajane ärkamine tasus end ära, sest praktiliselt igal pool olime me esimesed ja ei pidanud seetõttu mitme-tunnistes järjekordades oma aega raiskama (näiteks Louvre'is). Iga päev anti meile 10€ toiduraha, kuid sageli oli see lihtsalt "toetus", sest mõni päev 10€ eest nii lõuna kui ka õhtusöögi ostmisest võis ainult unistada. Samas vähemalt mingigi summa oli parem kui mitte midagi, muidu olekski kogu raha ainult toidule läinud.

Pariisi turvalisus
Pärast terrorirünnakuid on olukord Pariisis (ja ka Belgias) ärev ja minul oli küll natuke kõhe mõelda, et "äkki midagi kohe juhtub siin". Samas ma üldse ei osanud oodata, et absoluutselt igale poole sisenemiseks pidi koti sisu näitama ja sageli ka jopeluku avama. Teisest küljest oli see hirm tegelikult täitsa asjatu, sest et lõppude lõpuks ei juhtunud meiega ju midagi.

Muljeid reisist

Kui ma nüüd kõik kokku võtan, siis oli see ikka üks parimaid reise mu elus. Kuigi ma polegi palju reisinud tegelikult.. Nüüdseks on kogu YFU seltskond palju lähedasemaks saanud ja päris ausalt on mu lemmikhetked reisist just kõik need koos südamest naermised, ausad murede jagamised, tüdrukute õhtud meie toas jne. Eks elus ongi nii, et ükskõik, mida sa ka ei teeks - seltskond on põhiline ja mul on hea meel, et mul vahetusõpilaste seas nii palju häid sõpru on, kelle tõttu see reis tõepoolest 100x parem oli. 

Me tegelt olime natuke sotsiaalsemad, kui siit pildilt paista võib.

Muljeid Pariisist

Ma kartsin natuke, et Pariis on lihtsalt üks "ülespuhutud" linn ja tegelikult polegi seal midagi erilist. Selles osas pidin taaskord eksima, vähemalt juba suurlinnas mõned päevad elamine vaimustas mind hingepõhjani, nii mõnus oli siit lehmade vahelt korraks minema saada! Jah, Pariis on ääretult ilus, mis siis et üsna prügine linn. Mina armusin igatahes nendesse imeilusatesse akendesse/rõdudesse, millest ma kümneid pilte klõpsisin. Samas ei kujuta ma ette, et peaksin Pariisis päriselt elama - rahvarohked kohad muudavad mind närviliseks, pealegi oli nii karm näha inimesi madratsitel tänavatel magamas, teades et ma ei saaks neid kõiki isegi parima tahtmise korral aidata. Mõnes teises Prantsusmaa linnas elamine tundub juba reaalsem, pärast vahetusaastat võiks ju oma värsket prantsuse keele oskust kuidagi ära kasutada. 

Mul on teile veel üks üllatus seoses Pariisiga varuks, nii et jääge ootele!

C.

Üksi kodus.. või kahekesti?

Juba esimene või :O Déjà le premier février???

Aeg lendab ikka linnutiivul.. Muutsin natuke küsimusi seekord, lihtsalt ise olen tüdinenud kogu aeg samadele vastamast, seega loodan, et teilgi on põnevam! Uus muudatus on kindlasti ka see, et esimest korda proovin kirjutada prantsuse keeles. Kõike sõna-sõnalt ma muidugi tõlkida ei oska, aga vähemalt ma üritan!

J'ai décidé d'essayer d'écrire mon blog en français. Bien sûr je ne sais pas comment traduire tout mais j'espère que ce n'est pas grave :)

Chaque premier jour du mois je réponds aux questions suivantes:

1. Hinda advekaatselt oma keeleoskust. Mon niveau de français.
   - Iseenda keeleoskust on ikka kohutavalt raske hinnata. Hetkel on mul igatahes tunne, et alati saaks paremini&õigemini&soravamini! Vähemalt arengut on nii palju näha, et nüüd loen ma prantsuse keelseid lasteraamatuid, mistõttu võin ma öelda, et ma oskan rääkida nii nagu kuni 8-aastased lapsed (parem, kui mitte midagi, eks?)
   Mon niveau de français n'est pas encore parfait mais je lis des livres (pour les petits enfants) en français donc c'est déjà quelque chose de nouveau pour moi!
2. Mis on keeruline? Probleemne? Difficultés/problèmes?
   - Raha. Seda võiks alati rohkem olla, et kõik mu (reisi)soovid ära rahuldada. L'argent. J'ai besoin de beaucoup d'argent pour réaliser mes rêves (voyager!!!).
3. Mis põnevate sündmustega ma hetkel hõivatud olen? Mis on mu elus kohe ERITI lahe??? Quelque chose de trés cool dans ma vie maintenant???
   - Hetkel korraldan oma lennuga mõne nädala pärast toimuvat suurt showõhtut, kus näeb mu hostpere mind lõpuks tantsimas (nad ei jõua seda ära oodata). See korraldamine, ühise eesmärgi nimel koos töötamine on tegelikult päris lahe ja muudab igavad koolipäevad palju värvikamaks.
   OUI!!! Cabaret!!!! On va faire une dance avec mes amis dans mon école pour le Cabaret en février. Ma famille d'accueil attends le spectacle avec impatiente pour me voir danser!
4. Mis on harjumatu? Quelque chose de pas habituel?
   - Mida rohkem ma räägin, seda rohkem oskan ma prantsuse keeles nalja teha ja.. seda sarkastilisem ma olen. Probleem on aga selles, et belglased pole ÜLDSE sarkastilised inimesed ja 90% ei saa nad mu naljadest aru, mistõttu võtavad nad mu juttu täie tõsidusega. Ükspäev hostema isegi natuke noomis mind sellepärast, kuna tema arvates tekitavad need naljad rohkem probleeme kui need väärt on.
   MMM..non. Il n'y a pas quelque chose de spéciale mais il fait froid ici tout le temps!!!
5. Kui palju olen saatnud kirju&pakke Eestisse / ise saanud? Combien de lettres / de colis j'ai reçu depuis septembre?
   - Sõbrad pole mind endiselt unustanud ja ma arvan, et sellega probleeme ei tulegi. Üks päev lugesin üle ja umbes 10 kaarti ja pakki olen kindlalt saanud. Ise ma muidugi nii aktiivne pakisaatja tänu rahalistele piirangutele pole, kirju saadan muidugi tihedamini.
   Je ne suis pas sure mais je crois que  j'ai reçu plus ou moins 10 lettres et 10 paquets.
6. Suhted sõpradega. Relations avec mes amis.
   - Juhhei, viimaks ometi saan ma öelda, et JAH, MUL ON KA SÕPRU! Mis siis, et ma kardan neid natuke usaldada (või pigem neisse ülepeakaela kiinduda), sest siin tunduvad kõik natuke kahepalgelised olevat, kuid üldises plaanis on isegi kooliskäimine nauditavaks muutunud, sest mul on kogu aeg kellegagi rääkida ja nädalavahetuseks plaane teha.
   Très bonnes! J'aime bien aller à l'école parce que je sens que j'ai beaucoup d'amis parmi les rhétos.
7. Suhted hostperega. Relations avec ma famille d'accueil.
   - Kui ma nüüd hästi hästi aus olen, siis ma tunnen, et meis ei saa kunagi täiuslikku perekonda, mis on tegelikult natuke kurb, sest ma ei kujuta ette, et ma oleks üks neist, kelle süda just oma vahetuspere tõttu Belgiasse jääks ja kes sellepärast siia alati tagasi tuleks. Mina ja mu vahetuspereliikmed - me lihtsalt oleme mõnevõrra erinevad inimesed ja sinna polegi midagi parata. Muidugi üldises plaanis on kõik OK. Kui hostõega ka suhted soojeneks, oleks elu siin majas kohe täitsa super.
   Très bonnes aussi! Je suis un peu triste parce que je ne parle pas beaucoup avec ma sœur d'accueil mais sinon je suis contente avec ma famille d'accueil.
8. Mida ma teeks esimese asjana, kui saaks praegu Eestisse minna? Que ferai-je si je pouvais aller en Estonie maintenant?- Ostaks Kalamaja sushit ning läheks Liisu poole. Enne viskaks isaga nalja ka veits, sest ma igatsen kohutavalt tema huumorit.
   J'acheterais du sushi parce qu'il est moins cher en Estonie.
9. Olen ma saanud mõne õppetunni? Leçons de la vie?
   - Vaata punkti number 4 - ära tee sarkastilisi nalju! 
   Ne fais pas des blagues sarcastiques! Ça ne marche pas ici!
10. Kus ma reisimas oled käinud? (k.a Belgias) Où ai-je voyagé pendant le mois de janvier (en Belgique)?
    - Jaanuaris jõudsin ainult ühte uude linna - Mecheleni.
    Seulement à Mechelen.
11. Kuidas on Belgia mind mõjutanud? Muutused minus eneses? (Pardon, je n'ai aucune idée de comment traduire ça)
    - Ma olen avastanud endas uue külje - keskkonnakaitsja. Näiliselt ei tee ma muidugi midagi, et peatada seda massilist metsaraiet, prügi maha viskamist, osoonikihi hõrenemist jne, aga ma MÕTLEN ja pööran tähelepanu sellistele teemadele ja ma tegelikult ei imesta üldse, kui sellest tulevikus midagi suuremat välja tuleb. Peale selle on mu meditatsioonirutiin muutnud mind palju rahulikumaks ja iseendaga leplikumaks. 
12. 3 soovi kuldkalale. 3 souhaits. 
    - Kevad, palun tule hästi ruttu, sest ma igatsen päikest ja õhuliste riiete kandmist!- Mu hostõde võiks tegelikult ka mõista, et ma olen megatuus inimene, kes ei soovi talle halba, vastupidi, oma sõprusega võiks me koos lausa maailma vallutada!
    - Et ma saaks müüdud kõik need kommipakid, mis me koolist ühe projekti raames saime, et toetada Aafrikas nälgivaid lapsi.
    Le printemps vient vite s.t.p! Meilleures relations avec ma sœur! Gagner beaucoup d'argent! 
13. Mis huvitavaid toite ma vahepeal proovinud oled? Des nourritures intéressantes?- Faasani linnuliha. Ausõna, ma ei mõista, miks on vaja nii ilusaid linde söögiks tappa (maitse pärast küll mitte!) Le viande de faisan.
14. Milline on ILM? :'D Météo
    - Kolmandat päeva järjest sajab lakkamatult paduvihma. Tere tulemast Belgiasse. 
    Il pleut comme toujours. Bienvenue en Belgique!

Uuuuuh, see tõlkimine võttis küll mingi 2 tundi aega vist.. Lisaks sellele on mul avatud 1) tõlkeleht 2) prantsuse keele klaviatuur 3) tegusõnade pööramise tabel 4) google, et leida sõnade sugusid. Aga.. hakkama ma sain!!! Enam-vähem..

CK