Ootamatud külalised..

Õhtusöögilauas käis lausa mitu korda läbi, et täna tuleb Saint Nicolas ja ikka just täna tuleb ja ma ei tea, mida ma küll mõtlesin, aga kogu see jutt läks mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Pärast sööki õpetas Clara veel kiirkorras mulle Saint Nicolase laulu. Taaskord ei pööranud ma sõnade meeldejätmisele eriti suurt tähelepanu - no on mingi prantsusekeelne laul noh, mis siis!!?!?

Ühel hetkel helises ukse taga imelik kelluke. "Il est la!!!!!" karjus Clara, haaras mu käest ning tiris mind ukse poole. 

Teate küll neid hetki jõuluõhtul, kui punases kitlis paksu valge habemega jõuluvana astub uksest sisse ja järsku hakkavad kõik pisikesed lapsed hüsteeriliselt nutma? Kõik muudkui lohutavad, et ära nüüd nuta, see on ju kõigest jõuluvana.. 

Ma mõistan neid nüüd täielikult, sest umbes-täpselt sama reaktsioon oli mul täna, kui ukseaknast vaatasid sisse kaks musta nägu mustade parukatega, need Saint Nicolase jüngrid, kellest eelmine nädal rääkisin. Ma ei tea, miks, aga ma lihtsalt karjusin EI EI EIEIEIEIIIIII ja üritasin põgeneda, aga Clara kindel käsi vedas mind ukseni ning tõmbas selle pärani lahti. Jeesus, ma seisin ilmselt nagu soolasammas seal, kui ma neid võõraid inimesi vaatasin. Kaks klouniriietes mustanahalist abilist ja siis see mustade päikseprillidega suure torumütsiga vanake. No jeesus appi, mida need võõrad inimesed siit tahavad!!!! kisendas mu peas. 

Hostema siis kutsus külalised ilusti tuppa, Saint Nicolas pandi kohe minu kõrvale diivanile istuma. Vähemalt Clara tuli mu kõrvale mulle "toeks", et ma saaks ta pisikesi käsi pigistada. No ma ei tea, miks ma nii närvis olin, aga mulle lihtsalt ei mahtunud pähe, et tegelikult ka see kõik hetkel juhtub. 

Hostema üritas siis vestlust üleval hoida, aga polnudki nagu millestki rääkida. Habemik muudkui esitas mulle mingeid küsimusi ja mina pidin maa alla vajuma, sest ma ei osanud midagi vastata. Ühel hetkel tuli teemaks minu närviline karjumine enne ukse avamist, mille peale Saint Nicolas vastas "jah.. me kuulsime küll tegelikult". No jumal hoia!!! Mul oli nii piinlik. Naljakas ka, aga piinlik ikka natuke rohkem. 

Ühel hetkel hakkasin vaikselt kogu mängu taipama. Ühe abilise hääl, käitumine ja särav naeratus reetsid, et paksu musta meigi all peidab ennast mu hostõde. Jäi veel üle ainult küsida - kes pagan see Saint Nicolas siis on? See mõte muutis mind veel eriti närviliseks - mõtle, mingi võõras kutt mu koolist istub hetkel maskeerituna mu kõrval, teeb mulle parajat Saint Nicolase tsirkust, on ilmselt juba hea kõhutäie naernud, kuna ma ju KARDAN teda ja ma isegi EI TEA, kes see on!? 

No see ilmselt kõlas nagu mingi 15-aastase mõttelõng, aga ma ütlen ausalt - ma olen praktiliselt kartmatu, ikkagi üsna rasvase hundirinnaga julge neiu, aga pagan, seda tundmatut kolli kartsin ma küll.

NO VAADAKE NEID KAHTE MUSTA HERNEHIRMUTIST SEAL TAGA
Eestlase hirmutamine läks neil igatahes korda. Ma imestan, et mu naeratus nii ehe välja näeb. (pööran tähelepanu oma käele, mis kramplikult Clarast kinni hoiab)

Igatahes hostema ja Clara laulsid siis seda Saint Nicolase laulu ja Clara sai suure kommipaki ja siis oligi nagu ametlik trall läbi. Keegi siis küsis, et ehk tahate parukad ära võtta ning järgmisel sekundil kõlasidki juba kergendatud ohked ning parukad-habemed tiriti peast ja minu kõrvale ilmus järsku, MITTE KUSAGILT, mu klassivend. 

Vaudivau!!! Milline vaatemäng! Mul käis peast küll läbi, et see võib tema olla, aga kuigi me istume geograafias koos + sõidame sama bussiga koju, siis pole ta minuga kunagi praktiliselt sõnagi rääkinud ja nüüd järsku hüppas välja mingi enesekindel kutt, kes muudkui jutustas ja jutustas minuga, mis siis, et ma midagi aru ei saanud. Samas, eks vahel ongi ehk kergem kedagi teist mängida?

Ühesõnaga jõime siis limpsi, nosisime komme, arutasime elu olulisi küsimusi (mina kuulaja rollis) ja sain proovida isegi osa maskeeringust. 

Tšill reede õhtu noh.

Ok, aitab kah sellest karnevalist tänaseks,

CK

Vihmane Mons ja ülehinnatud vintage turg

Laupäeva hommikul hüppasin brasiillasega rongi ning põrutasime Mons'i poole. Põhjus oli lihtne - kuuldavasti pidi seal toimuma omapärase kraamiga vintage riiete turg, kus üks kilo riideid maksis ainult 15€! 

Mons tervitas meid külma värskendava vihma ja terve kamba vahetusõpilastega, kellega me siis riietejahile suundusimegi. Second hand riiete müük toimus ühes õdusas kohvikus, mis oli lausa ülekuhjatud riietega. Kahjuks on mul tunne, et seal oli inimesi rohkemgi kui riideid.. Mitte midagi ei saanud rahulikult vaadata, kuna kogu aeg keegi trügis ja sahmerdas ja ühesõnaga oli see koht täielik hullumaja. Lõpuks valisin suure hoolega välja kaks roosat kampsunit, mille eest maksin kokku hingehinga (18€). Vähemalt loodame, et leiavad siis kasutust ka.. 

Üleeilse päeva aga kõige tähtsama osa moodustasid ilmselt inimesed, kellest enamikke nägin ma oma elus esimest korda. 

Umbes tunnike enne Monsi jõudmist (kokku sõitis sinna rong 3h) ilmus rongis minu ja brasiillase lähedusse istuma üks väga avatud suhtlusega mees. Arutasime brasiillasega elavalt belglaste ebatervislike toitumisharjumuste üle, kui eelmainitud mees meid kõnetas. Ei mäletagi, millest jutt alguse sai, aga igatahes ühel hetkel ma ütlesin, et tulen Eestist. 

"Ooooo, Eestist!? Ma tean küll, kus see on. Ma just käisin natuke aega tagasi Leedus, neil on seal imelised toidud, tahate, ma näitan pilte?". Ja enne, kui me vastatagi jõudsime, istus mees juba minu kõrval ning näitas õhinaga meile Leedus klõpsitud pilte. "Näete, see on mingi roog, kus on kartuli sisse pandud liha.. ja need on mingid saiakesed, mille tõid endaga kaasa türklased, ja vot see on see ja oi see maitses mulle kohe eriti.. ma tahan kokaks saada, sellepärast räägingi nii palju toidust". Kuulasime teda huviga, kuigi, pean tunnistama, et ta oli natuke liiga pealetükkiv. Soovitas meile igasuguseid toidukohti ning uuris agaralt meie elude kohta. Ühel hetkel vaatas ta mulle otsa ning küsis täiesti teemaväliselt: "aga mis sinu elu mõte on? sinu elu eesmärk?"

See küsimus lõi mind lihtsalt pahviks. Õnneks peagi jõudis rong peatusesse ning me saime kiiresti põgeneda. Aitab kah sellest filosoofilisest eneseotsingust eksole.

Teine huvitav seik leidis aset jällegi rongis. Sõitsime Monsist tagasi ning minu ja brasiillase vastas istusid kaks vahetusõpilast, üks vist Peruust ja teine Brasiiliast. Ühel hetkel helistas mulle mu murelik ema, mille peale vakatas kogu seltskonna jutuvada. "Tsssssh, kuulame eesti keelt!!!!" sosistas kiiresti üks neist.

Mina olin toru otsas muidugi naerust kõveras, kui ma nende segaduses nägusid jälgisin. Mu ema, seevastu, oli ilmselt murest minestamas pärast Brüsseli uudiste lugemist. Igatahes said mu reisikaaslased hea kõhutäie naerda, sest et "eesti keel on ju niiiiii imelik!!!". Tegelikult on mul hea meel, et sain natuke kodust Eestit selles hilisõhtuses rongis levitada.

 Vihm ja jõulukaunistused on siiski hämmastavalt kurb kooslus.

 Ja veel nirum nägi välja keskväljakul olev inimtühi "tsirkuseplats".

 Mons on 2015 aasta kultuuripealinn ning selle puhul püstitati keset linna uhke skulptuur.

 Üks kõhedusttekitav range kaitse all olev hoone.

Kodurong Liège'i rongijaamas

 "Mina ja mu kaksik"

Ja siin ta on - minu brasiillane, kellega me kohe mõnuga tühja rongivagunit muusikat kuulates ja "niisama kaasa lällates" nautisime.. nii kaua, kuni me avastasime, et me ikka pole rongis päris üksi.

Cool C, yo.

Saint Nicholas - kes see veel on?

Üks hommik söögilauataga istudes, kargas Clara järsku püsti ja hüüdis midagi sellist, et appi appi, kuidas ma võisin küll unustada!!!!! Ja tormas seepeale kapist oma susse otsima, mille ta siis ilusti trepile seadis. 

Pärast söömist tuli Clara pisikese kommipudeliga minu juurde: "näed, Saint Nicholas tõi kommi!!!"

Ja nii hakkaski maagiliselt, millegi pärast küll alati siis, kui Clara kodus oli, ilmuma trepiastmele kommi- ja šokolaadipakikesi. Alati 3 tükki. Ikka kõikidele headele lastele siin majas. 

Saint Nicholas on Belgias igatahes nagu jõuluvana. Ametlik "jõuluõhtu" on 5.detsembril, mil ilmub veel maagilisemalt ukse ette või toahämarusse kott kingitustega. Järgmisel päeval kaob Saint Nicholas jäljetult. 

Paar nädalat enne toob ta lastele kommi. Tavaliselt küll igasugust "jõulukraami" ehk piparkoogi sarnaseid küpsiseid, mandariine ja šokolaadi, aga minu kodus on siiani kogu saak koosnenud peamiselt kummikommidest. Saint Nicholas on veel nii vinge vana, et ta ratsutab valge hobusega ning tema abiliseks on mustanahaline Zwarte Piet, kes siis aitab kingitusi laiali vedada ja püüab kinni kõik pahad lapsed.

Tavaliselt, kui lapsed lõpuks oma elus Saint Nicholase olemasolu "saladuse" avastavad, jätkatakse kingituste jagamist meie mõistes õigel jõuluajal. Aga tundub, et minu kodus hiilgab see koheva valge habemega mees oma täies eksistensis.

Kuigi igapäeva elu ta nii väga ei mõjutagi, pühendab iga kool vähemalt ühe koolipäeva talle. Eks neid Saint Nicholase päevi tähistatakse erinevalt, aga minu koolis oli suur pidu reedel, mille korraldamisega olid rasket vaeva näinud viiendikud (ehk minust aasta nooremad). See päev oli tegelikult ka nii öelda "viiendike päev" - kuna nemad olid peakorraldajad, siis oli neil "õigus" teisi klasse maha teha, mille väljendamiseks leiti erinevaid viise. Peamise rahe said enda kaela muidugi lõpuklassi esindajad. Näiteks olid kooliseinad kaetud plakatitega, millele olid kleebitud alandavad pildid, eelkõige siis inimeste enda snapipildid, koos kommentaaridega. 

Pärast lõunapausi toimus võimlas paaritunnine show, millest põhiosa moodustas etendus, kus kaduma läinud Saint Nicholas jälle üles otsiti. See polnud tavaline näidend, vaid seal põimusid erinevad laulu- ja tantsuetteasted, videod, sketšid ja muu selline. Muidugi ei puudunud ka seal inimeste alavääristamine. Lavale kutsuti sihilikult välja valitud inimesed publikust, kes siis küsimustele valesti vastates said tordiga näkku või valati neile vett pähe.. Ilmselt kogu mu kirjeldus kõlab väga kurjalt, aga see on lihtsalt see viis, kuidas inimesed siin "nalja teevad" ja mis rahvale peale läheb. Selles koolis on üksteise avalik ületrumpamine kõigi inimeste eesmärk, mis siis, et tegelikult "päriselus" inimesed üksteist ei vihka ja kõik on omavahel sõbrad. 

Kui show lõppes ja inimesed saalist välja voorisid, sai veel kogu publik endale šokolaadi ja.. musta pori näkku.

Kusjuures minu lend oli lausa nii heatahtlik, et nädal aega meisterdati erinevaid plakateid viiendike toetuseks. Show ajal lehvitati siis nendega aeg-ajalt ja hüüti esinejate nimesid.

Saint Nicholasest kuulete ilmselt veel, kui saladuslike kingituste aeg kätte jõuab,
Teie C!

Jälle Liège ja kunstinäitus ja jõuluootus

Laupäeval käisime jälle Heleniga Liège'is - seekord ülesandega leida mulle talvejope. Loen missiooni võimatuks, sest et siinsetes poodides loeb ainult välimus, mis kahjuks ei käi alati "soojustusega" kooskõlas - Belgias lihtsalt ei müüda normaalse hinna eest sooje talvejopesid! Nädala lõpus pidi juba lausa lund sadama.. ja mina külmetan siin oma sügisjakkides. 

Muidu oli päev üsna vahva. Terve päeva käisime ainult jala ringi, mistõttu õppisime Liege'is omal käel orienteeruma ja kes teab - ehk kadusid ka mõned kalorid. Jalad olid õhtuks igatahes valusad makaronid.. 

Peale talvejope jahtisime ka uusi poode - vene poodi koos kodumaiste kohukestega me ei leidnudki, ilmselt läks see äri pankrotti, ning kaltsukatest pühkisime ka suud puhtaks, kui avastasime, et hinnad oli sama laes kui poodides. 

Pühapäev oli mul vist esimene täispikk perepäev. Põhimõtteliselt iga nädalavahetus on kõik pereliikmed kuskil ära, mistõttu polegi meil kordagi olnud sellist mõnusat päeva, kus me kõik koos midagi teeks. Pühapäeva puhul oli meil muidugi rikkalik lõunasöök. Kui ma laual hapukapsast nägin, hakkasid kohe neelud tööle - mitte, et ma mingi kirglik hapukapsafänn oleks, aga see on ikkagi selline ehtne Eesti toit (ja paratamatult välismaale kolides hakkad sa oma elus otsima tuttavaid asju, näiteks koduseid toite). Kahjuks pidin pettuma, sest see hapukapsas polnudki hapukapsamaitsega - noh, selline mõnus hapukas. Siin maitses see lihtsalt nagu.. vesine kapsas. 

Kui kõigil kõhud täis said, hüppasime autosse ja põrutasime seitsme tuule poole. Tegelikult sõitsime pisikesse linna, kus oli kultuurimajas puuetega inimeste loodud kunstinäitus. Hostema teab, et tänu oma emale oskan ma kunsti hinnata, seega oli ta väga õnnelik vist, et sai mind lõpuks päris näitusele viia. Kogu väljapanek oli igatahes väga-väga omapärane ja inspireeriv. Teemaks oli "Berliini müür", aga need polnud üldse mingid sõjateemalised pildid, vaid lihtsalt inimeste tunded ja mõtted keset suuri pabereid. Kõik pildid nägid natuke välja nii, nagu neid oleks 5-aastased teinud, kuigi samas oli neis teatud täpsust ja elukogemust ning oli aru saada, et kunstnikud on oma teostega vaeva näinud. 

Jah, teie ees on Obama! 

Enne kojusõitu käisime veel läbi hiigelsuurest ehituspoest, kus oli muidugi avatud terve Talvevõlumaa. Sellel aastal olen ma jõule kohe erilise hoolega oodanud. Ei teagi eriti, miks, sest et ma ju tegelikult veedan jõulud täiesti võõras riigis enam-vähem võõraste inimeste keskel, kaugel oma perest ja vanaema ning tema tubli abilise küpsetatud jõuluroogadest ja piparkookidest, jumal hoia, ma saan peavalu ainuüksi sellest, kui mõtlen, et pean kogu hostperele kingid leidma, rääkimata pakisaatmisehindadest Eestisse. Aga kõigest sellest hoolimata on jõulud juba ammu mu südames. 

Poes muidugi lollitasime Claraga nii kuis jaksasime erinevate jõulukaunistuste ja mänguasjadega. Riiulitel leidus igasuguseid laulvaid jõuluvanasid, siivutuid kostüüme ja esindatud olid isegi kõik elusuuruses kaelkirjakud/elevandid/põhjapõdrad/pingviinid.

"Carmeni kolmas jalg"

Imeilusat uue nädala algust,
CK

Väga sügavamõtteline jalutuskäik

11.11 tähistati Belgias "Vaherahu päeva" (seotud esimese maailmasõjaga). Nii "punane" see püha pole, et keegi tööle ei läheks, aga kool jäi küll kõigil ära, mistõttu istusin terve päeva kodus. Juba hommikul kell 7 sadasid platsi töömehed (seoses maja välisfassaadiga) ning kukkusid aga mõnuga puurima. Ühel hetkel jõudsid nad oma eluga mu akna taha:

Kuna kodus rahu ei antud, läksin seda loodusest otsima. Õige sügise pildistamise magasin maha, seega tänased pildid on pisut tuimema tooniga. Loodus on vaikselt otsad kokku tõmmanud, lehed on langenud, värvid  kadunud, puud vajuvad raagu ja jalutades tekkis selline tunne, nagu "elu" oleks asjad kokku pakkinud ja soojale maale koos lindudega lennanud - et siis kevadel tagasi tulla. Isegi päike ei paistnud läbi selle ilmetu taeva. 

Ainukesed elusolendid mu üksikul teekonnal olid lehmad. Aga kui kaua nemadki veel elus on?

Kolmapäevane jalutuskäik tekitas minus igasuguseid tundeid ja mõtteid, mida on isegi mul endal keeruline mõista. Ma olen alati unistanud maal elamisest - rahu, vaikus, puhas õhk, ilus loodus, palju loomi ja niiii edasi eks. Aga tegelikkuses on see vist mu elu kõige väljakutsuvam ülesanne. 

Kui ma siia elama tulin, olin ma kõigest nii vaimustuses - issand, LOOMAD ! ! ! Minu köögiaknast paistavad lehmad, oma kooliteel möödun aasadest, kus söövad hobused, kitsed, vahel isegi lambad, kanad.. Bussi pealt maha tulles tervitab mind "kodune sõnnikuhais"..

IGAÜKS ju ei saa sellises kohas elada, otseloomulikult olen ma oma elukoha üle uhke, isegi kui ma igatsen kirevat linnaelu. 

Paar päeva tagasi hakkasin ma mõtlema, et pagan - MIKS need loomad siin on? Milleks on inimestel kanad, lehmad, kitsed? Ei taha nagu väga uskuda, et inimesed loomi hobi korras peavad. Hobuseid jah, aga kõik ülejäänu on sõna otseses mõttes osa meie söögilauast. See mõte on laastav. Niiiii lihtne on linnas elada, poest süüa osta ja mitte mõelda sellele, kust see tuleb. 

Vahel ma ärkan koos kuke kiremisega ning õhtul voodis lamades uinutavad mind magama lehmade hilised häälitsused.. Vahel ma naeratan omaette, kui jälgin aknast kanade asjatamist. Nad on osa elust, osa minu elust, ja iga kord, kui minu ette ilmub taldrik lihaga, tahaksin ma lihtsalt minema joosta. 

Ma arvan, et need on esimesed märgid sellest imelikust haigusest nagu "veganism", mis ainult mingeid imelikke hulle inimesi tabavad, kes ühel hetkel on otsustanud oma elus lihast ja piimatoodetest loobuda. 

Võiks ju arvata, et maal elades tunneb inimene end loodusega kõige paremini seotuna, kuid tegelikult märkan ma ainult seda, kuidas inimtöö laastamatult emakesele Maale 1:0 teeb. 

See tähelepanuta jäetud maisipõld ei aidanud ka üldse kaasa. Kuidagi nukker oli seda lihtsalt vaadata.

Tõnu Õnnepalu on oma raamatus "Flandria päevik" kirjutanud, et mais on ju nagu mets, inimesel kõvasti üle pea. Tal on täiesti õigus! Mais on ju oma 2m ikka pikk. Seda enam oli kahju neid aukartustäratavalt pikki kõngenud taimevääte imetleda.

Mina teeservas pärast seda, kui kuulsin metsast järjekordseid püssipauke..

Tjah, mingi keskeakriis on vist saabumas, 

CK

Aitäh, sõbrad!

Postkaardikogu mu riiulil aina täieneb ja täieneb ning mina ei suuda ära imestadagi - appi! nii armas! Eestis ikka ON keegi, kes mõtleb ja kirjutab ja maksab postkaartide eest ja näeb vaeva!

Kui kodu ja sõbrad aastaks maha jätad, siis on niiiii lihtne siin "kuskil kaugel" mõelda, et issand, nad on kõik mind raudselt juba ära unustanud, mitte keegi ei igatse mind ja, mis kõige nõmedam - et kui ma tagasi lähen, siis polegi enam kellegagi suhelda. Seega sellepärast on kõik need postkaardid nii südamliku tähendusega, jee!

 Suure hoolega valitud postkaart Piialt ja Riinult :)
(koerajalutaja poos meenutab natuke mind..)

 Tervitus VILXXIST, Annelilt :)

Kiri Elisabethilt teemal "kuidas tal läheb" :)
(kogu ümbriku sisu valmistas nii palju rõõmu, et mind isegi ei huvitanud see, et kogu rongivagun peab mu kaamera timeri piiksumist kuulama pildi tegemisel)

Hugs and kisses, 

xoxo,

CK

Belgia pealinna vallutamas!!!

Jah, nii imelik, kui see ka vist poleks - olen siin juba üle kahe kuu olnud ja vot, Brüsselit polnudki veel näinud. See mure sai õnneks eile lahendatud. 

Esimese asjana vaatasime muidugi üle Grand Place'i, mis on Brüsseli keskväljak, kus asuvad ajaloolised hooned (gildisaalid, raekoda jne). Jõuludel on see kindlasti veel imeilusam koht koos kuuse, jõuluturu ja valgustusega. Suht raske oli kaameraga kogu seda ilu hoomata, kuid vähemalt üldmulje näeb ära. 

Päeva kõige suurem katsumus oli leida taskukohane, kuid tervislik toidukoht.. Kahjuks oli see võimatu missioon nr.1000, sest et muidugi on ju kõige odavam toit alati rämpstoit. Otsisime, mis me otsisime, lõpuks läksime ikka hiinakasse ja 12€ läks nagu niuhti.

Üldiselt oli Brüssel tegelikult ikka väga ilus linn! Mul on kahju muidugi sellest, et meil JÄLLE polnud midagi erilist planeeritud, mis tähendab seda, et 90% ajast me lihtsalt tuiasime ringi.. vahepeal tuli Belgiale omale sahmakas vihma ka kaela, seega polnud keegi jalutamise üle väga õnnelik. 

Mida ma aga tähele panin olid kerjused. Tundub, et mida suurem linn, seda rohkem neid on, sest et Brüsselis oli neid kohe iga nurga peal minu arvates.. Tallinnas elades olen ma kuulnud muidugi sadu versioone - kellel pole piletit Soome või Rapla, kellel nälgib koer või suur pere, kes invaliid jne jne, aga vot sellist massilist sülelastega tänavale ronimist nägin ma küll esimest korda. Naine imikuga tänaval maas vihma käes istumas - südantmurdev vaatepilt igatahes.

Muidugi pidime oma silmaga ära nägema need kuulsad pissivate kujukestega purskkaevud. Ma olin varem pilte küll sellest skulptuurist näinud, kuid ma ei uskunud, et see päriselus nii pisike on! Pissiv Poiss tundub lihtsalt nii tähtsusetu.. eriti veel, kui ma lugesin, et tegelikult on seda mitu korda varastatud ja et originaali hoitakse üldse kuskil luku taga. Vot, ma arvasin, et tegemist on lihtsalt mingi skulptuuriga, aga tuleb välja, et see on Belgia väärtuslik pärand.

Pissiva Tüdruku olemasolust sain muidugi alles eile teada, naine nii kuulus kahjuks pole :(

 Postkaarte ostsime megaaaaaaapalju, nii et jääge ootele, sõbrad!

Pühendan oma maailma parimale Elisabethile ♥

C, kelle rahakott on nüüd kallist Brüsselist tühjaks pigistatud :(

(vihje vanematele)