Tuesday, May 31, 2016

10 põhjust, miks ma võiks kohe kohvrid pakkida ja Eestisse tagasi minna

Kuna mul on täna mingi ilge kass tuju peal (mis siis, et selleks pole üldse põhjustki), siis ma mõtlesin kirjutada põhjustest, miks ma ootan t-ä-i-e-g-a koju naasmist või miks see Belgia elu pole ikka päris minu jaoks. Niikuinii mida aeg edasi, seda rohkem tuleb mul see heldimus peale ja seda rohkem pajatan oma stiilis "issand ma armastan ju kõike, siit küll ära minna ei taha!" ja noh, kes siis päris lõpus ikka negatiivsele keskenduda tahaks eks. 

Seega nüüd ongi just kõige parem hetk tuua välja need 10 põhjust, miks mu elu siin Belgias sakib:
  1. Võileivad. No ausõna, maailmas pole mitte midagi hullemat, kui KOLM korda päevas võileibu süüa (igalaupäevane traditsioon minu kodus). Viil leiba, tükike juustu, võib-olla tomatit pole mingi toit. Ausõna. Ma ei saa aru, kuidas nende seedesüsteem üldse talub nii ühekülgset toitumist. Issi, pane end valmis, sest koju jõudes ma lausa NÕUAN korralikku sooja toitu 3 korda päevas, nii nagu normaalsed ja tervislikud inimesed ikka söövad. Heleni vaimukus (mis tegelikult pole naljakas, sest see ongi päris elu) kirjeldab ideaalselt minu tundeid nende kuivikute söömise vastu:
  2. Hostõde. Isegi, kui ma tegelikult olen sellest kammajaast üle saanud, siis vahepeal viskab mul ikka totaalselt kopa ette ja ma kujutan endale ette, kuidas ma lööks talle oma küüned kõrri ja karjuks talle näkku: "grosse salope, pourquoi tu me déteste!?!?!?" . No see ei ole lihtsalt võimalik, et üks inimene saab olla nii egoistlik ja ükskõikne. See olukord on nii hull, et ta ei või isegi 15 meetrit autost kooliukseni minu kõrval kõndida, vaid peab ees ära jooksma. Üks pool minust tahaks talle täiega "sitta keerata" ja panna teda tundma nii, nagu mina end 10 kuud tundnud olen. Samas hoian ma end ikka tagasi, et olla see targem ja näidata talle, et mind absoluutselt ei huvita. Lihtsalt. Elu oleks nii palju KERGEM, kui me saaks normaalselt läbi. Aga ei. Ja see kõik ongi viinud selleni, et ma ei tšilli vabal ajal elutoas, eriti siis, kui me peame seal kahekesti olema, et ma tunnen end kogu aeg nii pinges ja närvis, kui ma pean tema ees rääkima jnejne. Kui võileibu saab vähemalt iga päev erinevate koostisosadega meisterdada, siis mis puutub hostõesse, ei saa sitast saia ka tehtud. 
  3. Transport. Jumal, kuidas mul on juba kõrini sellest, et ma ei saa ise üksinda mitte kuhugi minna. Kui ma näiteks Tallinnas sooviks oma kodust minna Ülemistesse šoppama, siis oleks mul vabalt vähemalt 5 võimalust, kuidas sinna omal jõul saada. Aga siin? Siin käib buss mu külast läbi 2 korda päevas - hommikul kell 7 kooli, pärastlõunal kell 4 koolist koju (pealegi sõidab see buss 1h, kuigi autoga on sama tee 15 minutit). Rongijaam on kodust umbes 7 minutit autosõidu kaugusel. Muidugi võiks olukord hullemgi olla, mu hostvanemad on väga vastutulelikud olnud, saavad ise ka aru, et elu nii eraldatud kohas ei ole normaalne ja nad sõidutavad mind ööd-päevad läbi. Aga see ei tähenda, et ma ei tunneks end tüütuna, kui ma palun neil jällllle end kuhugi viia. Transpordi puudumine paneb liikumistele ikka eriti haige keelu peale ja ma ei suuda ära oodata koju minemist just sellel põhjusel, et ma saan ükskõik mis kell oma logisevasse nr 1 trolli istuda ja kesklinna põrutada. 
  4. Kool. Ma olen üsna palju internetist lugenud, et see Belgia kooliharidus olla ikka väga hinnatud ja kõrgel tasemel, aga ma oleks juba ammu otsad andnud, kui ma nii karmis koolis 12 aastat käima peaks. Muidugi minu maakool on veel suht talutav võrreldes mõne linnakooliga, kuid igalpool on ühtemoodi pikad koolipäevad. Pealegi ajab mind närvi see, et ma ei saa kooli kunagi üle lasta. Isegi siis, kui ma koolis reaalselt suren kõhuvalusse, pean ma bussi ootama, et siis 4 tundi hiljem koju roomata. Nende koolisüsteem on nii kohutavalt igav ja loominguvaene ja väsitav ja ma tunnen end juba praegu nagu tühjaks pigistatud sidrun, mida siis veel päris kooliskäimisest rääkida?
  5. See fakt, et mu hostõde viskab kõik riided pärast ühekordset kandmist pessu. Ma ei tea muidugi, kuidas teie arvate, aga minu arvamus on, et riided pannakse pessu siis, kui need mustad on. Mitte siis, kui sa üht toppi 3 tundi päevas kandnud oled. Mul oleks muidugi jumala savi, mida ta teeb, aga no MA EI VIITSI tema pesu triikida enam. Ma hoiaks nädalas kokku ühe kõva tund aega, kui ma tema riideid triikima ei peaks. 
  6. Häälitsused. Ma olen kahjuks selline inimene, kes ei talu üldse mingeid mõttetuid hääli(tsusi). Näiteks matsutamine (tere tulemast majja, kus 2 hostõel puuduvad viisakad lauakombed) või kellatiksumine (tere tulemast majja, kus on IGAS toas seinakell). Pealegi on mul jumala kõrini sellest, et mu hostõde kuulab KOGU AEG üle maja muusikat. Ja veel täpselt samu laule, mille sõnad on "vaata mind, vaatan sind, võib-olla kogu eluks" või "ma vihkan, et ma armastan sind, ma vihkan, et ma vajan sind, aga ikka ei saa ma sinust üle" ja no muu taoline "pubekapask". Kõige silmakirjalikum on veel see, et kui see pesamuna hostõde kuulab muusikat, siis läheb khm vanem ja "targem" ning ütleb: "kle sa ei ela siin majas üksi eksole". Mine näksi muru, kurat. 
  7. Toit. Vahel on küll nii, et hostvanemad kokkavad midagi tõeliselt isuäratavat õhtusöögiks, aga enamjaolt on meil laual ainult kuiv praetud liha (alati veise- või sealiha, mitte kunagi kana, sest hostisale ei maitse kana), sinna kõrvale keedetud kartulid ja salat. Mul juba esimene kord süües tekkis küsimus: "Aga kaste?", mis iseloomustabki siinseid sööke kõige rohkem - see toit on kuiv. Ma närisin ükskord 1x1cm lihatükki 7 minutit. Niikaua, kuni ma selle lõpuks veega alla neelasin. Rõve onju. 
  8. Kui juba toidust juttu, siis ma ei talu üldse seda, et nad ei pakenda juustu külmikusse tagasi pannes. Cammooon Simmod, iga inimene näeb, et see juust muutub kõvaks ja tumekollaseks ja söödamatuks, kui see liiga kaua pakendamatult õhu käes on. Ei, ikka nad viskavad selle tükikese juustu kuidagi hoolimatult kotti ja muidugi nii, et pool sellest pakendist väljas on. Mis siis ikka, lõikan siis muudkui ära neid kõvasid kohti. Raske seletada, aga no mis teha, et sellised mõttetud asjad mu närve söövad. 
  9. See on juba 4 kord, kui ma oma hostõde mainin (kogu aeg räägin ikka sellest vanemast, pisikene on meganummi), aga ma ei talu seda, et ta ei sulge enda järel kapiuksi. Ok, ma saan aru, et ma ise olen ka veits liiga ekstreemne koristusfriik, aga see on ju elementaarne, et sa vannitoa kapiust avades selle enda järelt ka sulged, ei vä? Rääkimata muidugi sellest, et ta jätab alati kõik oma asjad igale poole vedelema. Mul on ükskõik, et tema tuba on nagu seapesa, aga ma tahaks vahel nii ka elada, et vannituppa minnes ei pea ma 5 minutit UKSI sulgema ja et elutoas oleks diivanil ka ruumi istuda (HEH, kae nalja, juba kuu aja pärast saangi nii elada!!!!)
  10. See viimane punkt pole otseselt Belgia süü, vaid lihtsalt välismaale kolimise miinuspool - ma ei suuda enam kõrvalt vaadata, kuidas mu klass lõpetab ilma minuta, kuidas mu trennikaaslased panevad Eesti populaarseid võistlusi kinni ilma minuta, kuidas mu klassikaaslased oma lahedate autodega 24/7 ringi rallivad ja kuidas üleüldse siis, kui mina ära olen, toimub Eestis nii palju lahedat (eriti suure arengu on teinud Free Flow muidugi). Muidugi saan ma aru, et vahetusaasta oli seda lahkumist väärt, aga nii nõme on lihtsalt vahel kodus istuda, feissi scrollida ja mõelda sellele, et ma jään kõigest ilma.
Ongi kõik. Ma tean küll, et öeldakse, et ära ikka vingu ja keskendu positiivsele ja misiganes jama veel, aga no mul hakkas kohe NII HEA mõnus tunne, kuna ma sain lõpuks välja öelda, et elu polegi ideaalne ja et tegelikult on ikka päris palju põhjuseid, miks ma ei jõua Eestisse tagasitulekut ära oodata.

Positiivsemate nootideni, 
Teie C!

Sunday, May 29, 2016

Paljajalu matkamas

Laupäeval oli hostemal ja hostõel mulle pisike üllatus. Ega nad mulle midagi vihjeks ei öelnudki, käskisid lihtsalt jalga panna lühkarid ning kaasa võtta rätiku. Mina arvasin, et ju siis lähme kuhugi järve äärde, aga kae nalja, tuli välja, et meie küla lähedal asub üks 3km matkarada, mis tuleb läbida paljajalu!

Imelik mõelda, et keegi kunagi nii lambile ideele tuli, aga vot, kuidagi peab ju leiva lauale tooma (Belgias eksisteeribki selliseid kohti ainult 2 tk). Tegelikult see matk ise polnudki meeletult kontimurdev, kuid huvitav sellegipoolest, sest rada kulges läbi jõe, muda ja isegi läbi lehmasõnniku. Me marssisime veel (vahel valust kriisates) üle saepuru, puukändude, veinikorkide, kuumade kivide, telliskivide, vaipade, käbide, tammetõrude, veeloikude jnejne. Võikski seda listi loetlema jääda! 

Pärast vaevalist kõndimist olid kõik väsinud ja päevale panimegi punkti terrassil jäätiseid limpsides. Igatahes olen ma nüüd jälle ühe originaalse kogemuse võrra rikkam. Pealegi oli see nii armas, et hostema midagi meie jaoks korraldas. Ise oli ta veel nii uhke enda üle ja pärast matka ütles, et "ah, sa ju käid kogu aeg meil kodus paljajalu, sellepärast ma teadsingi, et see sulle meeldib!". 

Järgmiste seiklusteni,
C :)

48h BFF'ga (3.osa)


Good mornin' babe

Viimase päeva hommikul tabas meid tuju murdev uudis - belglased streigivad ning Walloonias ei sõida ükski rong. 

See uudis mõjus nagu jääkülm dušš krae vahele - olime planeerinud pika ja vahva päeva Brüsselis (New Looki kingaosakonna vallutamine, pealinna parima pasta ja vahvlite söömine ning pargis jalutamine), pealegi pidi Riin samal õhtul Brüsselist rongiga tagasi koju sõitma. Üritasime küll leida lihtsamat pääsuteed, kuid lõpuks pidi hostema end töölt vabaks võtma ja meid Brüsselisse sõidutama. 

Ma pole kindel, kas me üldse oleks seda vaeva ette võtnud, kui me oleks teadnud, mis meid ees ootab, aga lõpuks passisime me autos 7 tundi tavapärase 4 asemel. Muidugi sattusime Brüsselisse jõudes hullumeelsesse ummikusse, kus me läbisime 2 tunni jooksul 8 kilomeetrit.. (üks autojuht leidis aega isegi ajalehe lugemiseks) Peale selle oli veel maanteel õnnetus juhtunud, seega isegi pealinnast välja saades ei olnud meil ummikutest pääsu. Lõpuks muidugi jõudsime elusalt ja tervelt koju, pere ootas meid isegi õhtusöögile ära, kuigi kell oli selleks hetkeks juba 8 õhtul. Asjaolu ei teinud paremaks ka teadmine, et hostema kiropraktik oli tal tol päeval konkreetselt keelanud ära auto juhtimise tänu tugevatele valudele. 

Vot, mingil hetkel seal autos istudes tekkis mul tõesti jube lootusetu tunne, nagu me peakski eluks ajaks sinna jääma (see oli kusjuures esimene tõelise suurlinna ummiku kogemine minu elus). Aga vähemalt andis see mulle kõvasti aega keelt praktiseerida, mistõttu rääkisime me palju-palju-palju ja nüüd tunnen ma jälle oma hostema natuke rohkem. Pealegi õppisin ma ära sellised huvitavad sõnad nagu un taureau (isane lehm), un moulin à vent (tuuleveski), un peanneau solaire (päikesepaneel), une kinésithérapie (füsioteraapia).

Kui me lõpuks koju jõudsime, siis lasime enne majani jõudmist üle küla signaali ja huilgasime ja laulsime ja see oli ausalt üks ilus hetk meie mõlema elus! Viimast ometi kodus! See kõikse parem koht siin maailmas. 

Kuna me hakkasime alles kell 1 päeval sõitma, jõudsime veel enne seda põldude vahele lipata ning järjekordse fotoshoodiga hakkama saada. Vähemalt nägi Riin ära nüüd kõik mu lemmikud kohad siinses looduses!

BFF & Co esitleb:
Fotoshoot "Printsiotsing"
Make up: naturaalne loodus
Outfit: tsipa Primarkist, tsutike Topshopist ja originaalsust lisab selfmade seelik
Koht: Rettigny küla-aasad
Valged hobused küll leidsime, kuid prints jäi seekord tulemata.

Igatahes olen ma meeletult õnnelik, et meil oli võimalus umbes-täpselt 48 tundi koos olla. Ma olin alati ette kujutanud, kuidas Riin mulle vahetusaastal külla tuleks ja mul on hea meel, et nüüd läkski see pisike soov täide. Ühest küljest jäi seda aega muidugi väheks, teisest küljest hakkas mul juba kopp ette saama sellest, et keegi mu toa kogu aeg riideid täis loopis, samal ajal kui mina iga kord riideid vahetades kõik ilusti kappi tagasi panin (koristusfriiki probleemid).

Aga vot, need kaks päeva olid mu elu ühed kõige naljakamad ja selle vastu juba ei saa! Meie huumor võib olla küll lame ja labane, aga Riin on tõepoolest ainuke inimene maailmas, kellega ma suudan 15 minutit jutti kõhulihased valusaks ja silmad märjaks naerda. Pealegi vähemalt andis tema külaskäik mulle põhjuse ära õppida mu fancy kohvimasina kasutamise (esimene külm kohv läks ikka aia taha, aga lõpuks sain hakkama). 

(PS! Riin ahmis isegi tänavatel kõndides õhku, sest kõik, mis ma belglaste moest kirjutasin, osutuski tõeks! Eriti kolme-triibu-adidase hullus)

Seega, Riin, aitäh, et tulid ja näeme juba Eestis (kui sa kunagi oma pere suvatsed vaatama tulla) (nali), 

musimusi,
CK

48h BFF'ga (2.osa)

Kolmapäeval ajasime juba varakult kargud alla, et Liege'i avastama minna. Esimese asjana tirisin Riinu Liege'i kõige populaarsemasse turisikasse - mäetippu, kust avaneb miljoni dollari vaade (tegelikult täitsa tasuta) üle linna. Treppidest üles roomamine võttis küll võhma välja, aga see oli seda väärt. Eriti veel, kuna kolmapäeva hommikul oli linn tühi ja me saime rahulikult pilte klõpsida (loe: reiditseda). 

Enne parki piknikule minemist hüppasime läbi poest. Hematšill for the win. Tegelikult me isegi ei ostnud midagi, aga see on vist selline tüüpiline naiste värk, et lihtsalt tuleb poodi minna, kõiki asju kommnteerida, näppida, selga, pähe, jalga proovida ja siis mitte sentigi raiskamata poest välja jalutada. Samas on Riin tõepoolest meeletult mõnus šoppingukaaslane - alati annab ausat ja väärt nõu, ei karda välja öelda, kui ma nõmedaid asju proovin, ning üritab mulle alati igasugu jama pähe määrida. Näiteks veenis ta mind ostma washitape'e, millega mul tegelt mitte midagi teha pole. Aga poodlemine on mingi must-do tegevus, mida me alati kokkusaades teeme. Pealegi müüakse hetkel absoluutselt IGAS poes tänu jalkamängudele igasugu põnevaid Belgia lipuvärvides aksessuaare, mis me muidugi kõik filmirullile jäädvustasime: 

Kuna ilm oli ilus, krabasime poetuurilt kaasa ka viinamarjad, kohalikud magusad Belgia maasikad ning 4€ karbi makroonidega. Istusime aga pargipingile maha ning nautisime üle 5 kuu taasnägemist. 

Õhtul jooksime juba varakult rongile, et meil oleks aega enne pimeduse saabumist metsa jalutama minna. See oli kusjuures Riinu reisi tipphetk - ta ootas metsa minemist isegi rohkem kui minu nägemist. Aga noh, eks iga eestlane hakkab suurlinnas keset müra ja kära elades igatsema naasmist nii öelda oma tõeliste juurte juurde - ikka metsa. See jalutuskäik oli midagi maagilist tegelikult meie mõlema jaoks. 
Riin: "Issand, ma ei suuda mõelda sellele, et ma pean ülehomme sinna ahju tööle ronima ja Maria feissi vahtima ja ja ja õõõõõõh."
Mina: "Tshh! jää vait, ela hetkes ja kuula linnulaulu!"

Ja nii me jalutasimegi vaikuses. Ei ühtegi autot, ainult taamal vulisemas jõgi, puudel linnud laulmas ning meie rahulolevad hingetõmbed vaikusesse kadumas. Elu kinkis meile isegi uhe metskitse nägemise. Täiesti vabas metsikus looduses lippav pisike kitseke - selliseid olendeid juba naljalt Londoni kesklinnas ei kohta. 

Kuna me suutsime 2 päeva jooksul kokku klõpsida pea 800 pilti.. (ups), siis valan teid seekord üle väikse pildisajuga. Vähemalt loodan, et naudite meie pingutuste vilju!
Kinkisin meile matchivad kaelakeed (Primark, ainult 2€, kiusatusele oli raske vastu panna!)

always there for her :')

Päikest,
Teie C!

Friday, May 27, 2016

48h BFF'ga (1.osa)

Mõtlesin, et selle tormiselt vihmase reede puhul jätan Facebooki scrollimise kõrvale ning alustan oma nädalavahetust blogimisega. 

Millest? 

Ikka sellest ühest ja kõige paremast! 

Mida muud ma selle all ikka mõelda saan, kui oma parimat sõbrannat, kes mulle LÕPUKS ometi külla tuli. Juba oktoobris uurisid hostvanemad, et kas Riin ei tahaks meid külastada - elab teine ju ainult üle kanali, paari tunni kaugusel.

Niisiis teisipäeval jõudiski kätte see kauaoodatud päev, mil ma sain viimaks ometi dressides rongijaama loivata ja oma BFF'ile vastu minna. Tähendab, me ei viitsinud isegi aegluubis romantiliselt käed laiali üksteisele vastu joosta, rääkimata veel sellest, et meie tervitus algas sõnadega: "issand.. sa näed tõesti välja nagu ida-euroopa hoor!" (selgituse huvides ütlen, et ta ise märgistas end nii..).

Igatahes kodus ootas meid rikkalik õhtusöök, mille hostema kohe hoole ja armastusega Riinu tulekuks vaaritanud oli. 11 päeva enne tulekut saatis ta mulle veel suures kartuses sõnumi sisuga: "Kusjuures ma natuke kardan isegi su juurde tulla, sest surely me sööme vähemalt korra kõik koos? Ja ma ausalt ei suuda mingit maitsetut veiseliha tükki järada. Mul tuleb reaalselt rops kurku, kui ma sellele mõtlen. V noh. Loodame, et see on näritav liha. Then I should be good." (direct quote), mis jättis mu suht sõnatuks, sest noh.. Ma tean, et ma olen öelnud, et just see liha on neil siin pisut kuiv ja maitsetu, aga ma ei osanud oodata, et mu sõbranna seda ühist söömaaega lausa nii hullult kardab. (Selle sõnumi põhjal jääb mulje, nagu ta oleks ilge piff. Või noh, toidu osas valiv. Aga pole hullu, ma olen ka). 

Tegelikult oli meil aga nii maitsev toit, et ma pidin lausa panni juurviljadest tühjaks sööma. Ja, kui kedagi huvitab, siis rops jäi seekord tulemata ja isegi Riin jäi toiduga rahule. 

Kõhud täis, jäätised käes, tormasimegi kohe välja. Olime vaevalt 10 minutit kõndinud, värsket sõnnikuhaisu nautinud, kui Riin järsku tõdes, et issand, see on lausa uskumatu, et ma nii ilusas kohas elan ja et kui tema siin elaks, siis ta käiks lausa iga päev jooksmas! Kasvõi valutavate jalgadega! 

Tema siiras kommentaar pani ka mind mu kodukohta värske pilguga vaatama ja mind tabas jumala poolt saadetud ilmutis, mis andis mulle mõista, et ma elan tõesti ERAKORDSELT ilusas kohas. Mitte, et ma seda muidu ei arvaks, aga selliseid väikseid, nii iseenesestmõistetavaid detaile tuleb vahel lihtsalt meelde tuletada. Ja noh, oleks ju vahva, kui ma veel viimasel kuul seda looduse lokkavat ilu hinnata oskaks. 

See fisheye ümbris tekitab minus täiega tunde, nagu keegi oleks kuskilt kaevupõhjast pildistanud.. 
 Päike kadus vaikselt teisele poole maailma piiri, traktorid mürisesid, linnud vilistasid viisijuppi ja eeslid mõmisesid rahuolevalt, kui me neid peost toitsime. 

Homme kirjutan meie järgmisest koosveedetud päevast, 
Teie CK

Tuesday, May 24, 2016

Nädalavahetus yfukatega ehk "Eat, sleep, YFU, repeat"

Möödunud nädalavahetusel toimus Brüsselis YFU viimane üritus nimega re-entry, mis keskendus siis vahetusaasta kõige keerulisemale osale - tagasiminekule. 

Reedel põrutasin otse koolist rongiga Elzele külla, sest ta elab pealinnale tunduvalt lähemal kui mina, ja ma lootsin, et saan nii pisutki vahelduseks magada (mitte, et ma siin iga öö pidu paneks, vaid mul on viimased paar kuud mingid unehäired tekkinud). Hoolimata minu lootustest, vedas Elze mind eeskätt koju tema vahetusperega tutvuma (jah, jälle unustasin tervitamisel põsemusisid anda.. nii ebaviisakas), seejärel tema kodulinna avastama, millele järgnes õhtu nael ehk Cover Festivalil esireas reivimine ja täiest kõrist kaasa laulmine. Tantsisime keset pimedaid tühje tänavaid ja naersime nii kõvasti, et ilmselt mõjutasime isegi naabrite und, kui me tähtedesäras, kuuvalguses koju kõndisime. Selle asemel, et südaööl voodisse ronida, jäime hoopis juhuslikult tagaaias istuvate Elze venna ja tema sõpradega jutustama ja nii see uneaeg meil läkski. 
 No see koeraarmastus paisub minus küll aina suuremaks.. jeesusappi kui nummi ta oli! Nimeks oli tal midagi, mis kõlas nagu morfiin kusjuures.

Laupäeva hommikul ei suutnud kumbki meist voodist üles tõusta (ma olen reedeti juba niikuinii laip selle tüütult pika ja väsitava kooli pärast..) ning kui ühel hetkel Elze kella suvatses vaadata, pidi ta rabanduse saama, sest arvas, et oli kooli hiljaks jäänud. Kohe näha, et kool on meil ikka südames eksole. 

Vaatamata kiirele hommikule jõudsime ilusti rongi peale ja varsti istusimegi Brüsseli kesklinna hostelis ja lehitsesime poolkinniste silmadega YFU brošüüre, mis koosnes tegelikult tühjadest lehtedest - kõik selleks, et me saaks vastata umbes sajale küsimusele sellest, mida me tunneme. Sellel hetkel mõtlesin ma küll, kuidas ma viskaks pigem lausa sussid püsti, kui viitsiks selle eneseanalüüsimisega tegeleda. 

Tegelikult läks siiski kõik oodatust paremini ja see oli absoluutselt kõige kasulikum, informatiivsem ja meeleolukaim YFU üritus (siinkohal mõtlen neid kohustuslikke programmi puudutavaid kokkutulekuid, mida oligi kokku 3). Üleüldse oligi KÕIK megatuus ja lahe ja täitsa ausalt üks täiuslikumaid nädalavahetusi mu vahetusaastal. Pealegi ma tegelikult naudin igasuguseid eneseanalüüsimise ülesandeid, mille lahendamine andis mulle palju mõtteainet ja ideid uuteks blogipostitusteks. 

Miks re-entry nii tuus oli? 

Esiteks sisu. Kuigi YFU oli mingi ajakava kokku pannud, siis me enam-jaolt jälgisime ainult söögiaegu, mistõttu võtsime me kõiki nö koosolekuid megatšillilt ja kuidagi nii piiritult vaba tunne tekkis, sest meil polnud mingit kindlat kohustuslikku programmi, kus iga kell midagi toimus. Pealegi juba mu grupijuhid olid sellised veits "meh" olekuga vabatahtlikud, kes ei viitsinud ise ka raamatust näpuga järge ajada ja nii oligi meie pisikeses grupis hästi mõnus ja vaba õhkkond, kus ma esimest korda YFU üritusel olles täitsa ausalt ja kõhklusteta oma tundeid ja mõtteid jagasin.
Eesti kreekajumalannad

Üldises plaanis ei teinudki me midagi ERILIST. Nii palju, kui ma siin teiste riikide vahetusõpilaste blogidel silma peal olen hoidnud, siis on kõik YFU'd ikka viimaseks ürituseks nt teemaõhtuid korraldanud jne, aga meie küll midagi hullult erakordset ei teinud. Põhiline osa olidki need koosviibimised oma grupiga, kus me siis arutasime läbi kõik teemad seoses kojuminekuga - kuidas jätta hüvasti siinsete inimeste, kohtade ja isegi asjadega, mida me koju jõudes esimese asjana teeks, mida me kindlasti igatsema jääme, jagasime oma vahetusaasta nii positiivseid kui negatiivseid kogemusi jne. Ma muidugi meeletult palju ei jutustanud, juba sellepärast et ei osanudki alati kohe nii sekundi pealt küsimustele vastata, aga sellegipoolest jagasid kõik oma siiraid tundeid ja ma oleksin isegi äärepealt nutma hakanud oma lahkumisele mõeldes.

Ma veel enne minekut hullult põdesin oma prantsuse keele pärast teades, et see pole endiselt kõige paremas seisus samal ajal, kui teised on inglise keele ammu ära unustanud ja lobisevad nagu kohalikud turumutid pühapäeva hommikuti. Tegelikult muretsesin jälle ilma asjata ja pigem ma hoopis märkasin, et mingi areng on siiski toimunud, sest esimest korda sain ma kõigest aru ja ei pidanudki enam enne vastamist 3 sajandit mõtlema. Ja noh, seal oli üks tüdruk Hiinast, kes siiamaani praktiliselt sõnagi suust välja ei saa ja see kõlab küll ilmselt väga kurjalt, aga ma ei saa sinna midagi teha, et ma paratamatult tundsin ennast rahulolevana, kui sain aru, et minust on veel hullemas seisus rääkijaid. 

Võrreldes esimese YFU üritusega polnud meil seekord mitte mingit funfunfun õhtuprogrammi ja tegelikult oli see päris mõnus, sest meile antigi lihtsalt vaba aega oma sõpradega lebotamiseks. Laupäeva õhtul läksime Brüsseli kesklinna, kus saime pisut jazzi kuulata ja linnamelu nautida.

Pühapäeval filmisime veel paar videoklippi tulevastele vahetusõpilastele ning täitsime oma yearbook'i, mis peaks juulikuus meile koju kätte tulema. 

Teiseks, fantastiline hostelivalik. YFU üritustega käivad alati kaasas mingid odavad noortehostelid, kus võikski jääda vinguma kõva madratsi, külma toa ja ebareaalselt rõvedate dušširuumide üle. Seekord aga, jumal tänatud, jäin isegi MINA, kes muidu kõigega nii nõudlik ja kriitiline on, majutusega rahule. Ruumid olid suured, isegi vannituba nägi luksuslik välja suure peegli ja nii suure dušsiruumiga, et me oleks võinud vabalt viiekesti koos pesema minna.. Pealegi oli tekk SOE ja ma ei pidanud 100 korda külmast lõdisedes üles ärkama. (Kohanimi on l'auberge de Jeunesse de Bruxelles - lihtsalt tuleviku huvides kirjutan selle siia üles)

Hea hosteliga käib kaasas ka maitsev toit. 4-käigulised toidukorrad ja kirsiks tordil (või kapsaks taldrikul) oli muidugi fakt, et nad pakkusid eraldi taimetoitlaste menüüd, mis tundus olevat isegi maitsvam kui tavalised karnivooride praed.. Seega igakord sööma minnes särasin ma nagu õnnejunnis, sest ma teadsin, et ees ootab tervislik ja lihavaba toit, mida ma ei pea jälestusega enda kurgust alla ajama. 

Ning muidugi ei saa unustada ka fakti, et meil oli tasuta wifi isegi enda tubades. Win win win!

Kolmandaks, seltskond. Vahetusaasta on lõpusirgele jõudmas ja kõigil on välja kujunenud oma YFU sõbrad. Just praegu hakkasingi mõtlema, et tegelikult on nii lahe, et ma olengi suhtlema jäänud täpselt nende inimestega, kellega vahetusaasta ESIMESEL nädalal tutvusi sobitasin - temperamentsed sõbrad Ecuadorist, alati naerusuised tšehhikad, geograafiliselt lähedal rootslane, soomlane, leedukas.. Minu 24/7 inimesed.


Ööl vastu pühapäeva lamasin kottpimedas toas narivoodis, kuulasin teiste rahulikku unemõminat ja mõtlesin sellele, et ma ei taha magama jääda, sest muidu jõuab uus päev liiga kiiresti kohale ja ma pean jälle koju minema. Tundub, et juba siis tunnetasin ma ette seda, et kodutee ei saa kerge olema. Lõpuks muidugi juhtuski nii, et ma tulin Brüsselist koju umbes 5 tundi.. kuigi tavaliselt läheks ainult 2 tundi aega. Jäin oma kodurongist maha ja Guilleminsi rongijaam võttis mind jälle koduselt vastu. Lamasin sürreaalselt tühjas jaamas pingil, nautisin Liege'i tasuta wifi mõnusid ja jõudsin isegi elupäästva Liisuga skypeida ja nii aega surnuks lüüa.
Reaalselt see jaam on alati pungil reisijatest, aga sel hetkel olid isegi ekraanid pimedad. Selline tunne tekkis, nagu keegi oleks elektri välja võtnud ja maailma tühjaks imenud. 

Re-entry oli tegelikult ürpis võimas šokilaks, mis tõi mind taaskord pilvedelt alla ja meenutas seda, et KUU aja pärast pean oma 7 asja pakkima ja saba jalge vahel koju naasma. Nüüd tuleb lihtsalt sajaga elu nautida ja lõpuks ometi hakata before-I-leave-listist asju maha kriipsutama. 

Päikest, 
CK