Vahetusaasta tipphetk - reis Itaaliasse (1-4 päeva)

Mu armsad lugejad!

Lõpuks ometi on käes see suurejooneline päev, mil ma saan rääkida oma meeliülendavast reisist Itaaliasse. Ma ütlen kohe ette ära, et juttu jätkub siin veel pikkadeks tundideks, sest mul on NIIIIII palju rääkida ja NIIIII palju pilte näidata ja üleüldse olen ma NIIII õnnelik, et mulle selline võimalus lihtsalt sülle sadas. 

Siinkohal peangi alustama korralduslikust poolest. Nimelt just hind oli minu arvates selle reisi magusaim osa ja seda suuresti tänu koolile. See on lausa märkmisväärne, et mu kool raha kogumiseks nii toimiva süsteemi välja on mõelnud - 7 kuud müüsime koolis võileibu ja pastat ning korraldasime kaks suurt üritust (balli ja cabaret), mis olid ka peamised tuluallikad. Seega 11 päeva eest Itaalias maksin ma ise ainult 300€ (ainuke "kohustuslik" väljaminek oli lõunasöök), mis on ikka VÄGA odavalt saadud. See on kusjuures üks väheseid asju, mis mulle selle kooli puhul meeldib. 60 inimesele (tervele lennule) reisi korraldamisega said nad igatahes suurepäraselt hakkama!

Aga nüüd reisist lähemalt. Ma seekord räägin päevade kaupa, sest muidu veniks üks postitus meeletult pikaks ning teisalt ma nagu ei oskagi seda reisi lühidalt kokku võtta.

1. päev

Reisile läksime muidugi bussiga ja praegusi sündmusi arvesse võttes on mul hea meel, et ma lendama ei pidanud. Pealegi ööbisime me mitmes linnas, seega see sama buss sõidutaski meid terve reisi ajal ringi. Kui ma kuulsin, et mind ootab ees 12-tunnine bussisõit, pidin ma ausalt öeldes minestama. Ma olen nii kohutavalt tundlik igasuguste sõitude osas, juba see tunnike bussiga koolist koju ajab mul mõnikord südame pahaks, seega 12 tundi kõlas nagu sõit põrgusse. Tegelikult läks kõik muidugi oodatust paremini ning mu elu päästsid eelkõige mingid spetsiaalsed "reisihaiguse" tabletid, millest mul varem aimugi polnud. 

Sõit algaski juba kell 7 hommikul, et me õhtuks Milanosse jõuaks. Muidugi 12 tunni sees olid ka pausid (iga paari tunni tagant), mis andsid siis võimaluse SÜÜA ja bensiinijaamades wifit taga ajada. Üldiselt mööduski see sõit üsna kiiresti kaarte mängides, filme vaadates ja magades. Ainuke hulluks ajav asi oli see, et vahepeal panid inimesed kolmest minikõlarist erineva muusika mängima ("sest appi see on nii sitt muss, ma panen siis enda mussi, mis siis et ma midagi ei kuule") ja see kakofooniline ebakõla ajas mul pea lihtsalt valutama. See on ka üks näide sellest, kuidas mu lennukaaslased ikka ÜLDSE ei mõtle teiste peale ja selle asemel, et välja mõelda mingi kompromiss, mingi süsteem nii, et kõik saaksid oma muusikat kuulata, ajavad kõik lihtsalt oma rada ja ei huvitugi üldse sellest, kas see teistele sobib või mitte. Rääkimata muidugi sellest, et kui bussis on magavaid inimesi, siis on see ju elementaarne, et sa võtad veits vaiksemalt..

Aga see selleks. Selle päeva tipphetk oli muidugi Šveitsist läbi sõitmine. Me veel vaatasime filmi samal ajal ja kui need Šveitsi mäed aknast paistma hakkasid, siis jäid kõik, suu ammuli, aknast välja vahtima. Šveits oli ju tegelikult riik, mis oli mu kõige eelistatum sihtpaik vahetusriigi valikul, aga mille kohast ma ilma jäin (tervitan Elerini!), seega seda enam olin ma ülevoolavalt õnnelik, kui ma ühel hetkel bussist välja astusin ja täitsa ametlikult Šveitsi värsket õhku hingata sain. Muidugi poes hindu vaadates mõistsin ma kohe, et Belgia oli ikka õige valik (rääkimata veel Eestist eksole)..

2. päev

Milanos veetsimegi ainult ühe öö ning juba järgmisel hommikul kihutasime edasi Pisa poole. Bussis istumisest oli selleks hetkeks juba kopp ees, aga see tüdimus kadus kohe, kui soe päike meid avasüli Pisas vastu võttis (paremaks ülevaateks tšekkige mu lahedat kaarti). Esimese asjana tormasimegi kohe kuulsat Pisa torni vaatama, mis ausalt öeldes oli pisut pettumust tekitav. Ma ei tea, miks, aga mul on peaaegu alati täpselt sama lugu nende kuulsate vaatamisväärsustega - piltidel/filmides tundub megalahe, aga päriselus nagu polegi midagi erilist. Muidugi on ka sellel viltusel kellatornil väga huvitav ajalooline taust, kuid üldiselt jäi mul seal Pisa linnas ringi jalutades selline mulje, nagu see vaatamisväärsus oleks raha eesmärgil lihtsalt turistide jaoks üles haibitud ja et muidu linnal nagu polegi mingit väärtust. Muidu tundus Pisa üsna pisike ja vaene linnake ja minu arvates tänu sellele viltusele tornile levib lihtsalt valearusaam, nagu kogu Pisa oleks seetõttu midagi erakordset.

Selle päeva üks kõige lahedamaid hetki oli siis, kui me jõudsime just vanalinna, et endale maitsev õhtusöök leida ning äkitselt olid keset tänavat ees madalad tõkkepuud. Kõik läksid siis ringiga mööda, aga mina võtsin väljakutse vastu ja tantsisin üksinda limbot ehk särasin oma painduva seljaga kui tõkke alt läbi paindusin. Inimesed jäid mu ümber seisma (isegi võõrad) ja plaksutasid mulle, kui ma tõkke alt läbi tulin. Nii cool!!! Nii palju siis minu ühe-minuti-kuulsusest.

3. päev

Firenze. Prantsuse keeles on selle linna nimi Florence ja ma olen nii pikkade juhtmetega, et ma alles mõni päev hiljem hakkasin mõtlema, et kas see pole mitte see sama Firenze, millest mu kunstiõpetaja alati nii palavalt rääkinud on.. Mõelda vaid, ise käisin seal linnas ja ei saanudki sel hetkel aru, et SEE ongi SEE koht, kus nii palju iidset kunsti leidub!

Hommik algas giidituuriga. Ma kusjuures väga palju giidi jutust aru ei saanud, aga see jäi küll meelde, et kui Itaalias elu parimat jäätist tahad, siis tuleb alati otsida mõni odavam nurgatagusem kohvik, kus kohe sooja südamega õiget Itaalia jäätist pakutakse (pole ka ime, et minusugusele jäätisearmastajale just see meelde jäi..). Hiljem oli meil jälle vaba aega, et linnaga omal käel tutvuda. Firenze on meeletult ilus linn, eelkõige just sellest läbivoolav jõgi loob väga mõnusa meeleolu ja minu arvates peaks iga kunstigurmaan vähemalt korra oma elus Firenzes ära käima. Itaallased on ju ajalukku maalinud väga tähtsa osa kunstist ja Firenzes kajastub see kohe eriti. Pealegi asub seal Santa Maria del Fiore katedraal, mille nimi ei ütle teile tõenäoliselt midagi, aga mis on KINDLASTI maailma kõige ilusam katedraal, mida mul on olnud au oma elus näha. Ma ei ole suur kirikute/katedraalide fänn ja seda just seetõttu, et tavaliselt on need kõik üsna samasugused. Aga see katedraal.. Jumal. See on lihtsalt TOHUTULT suur, üks suurimaid hooneid, mida ma näinud olen, ja MEELETULT ilus. Mul on kahju ainult, et mul polnud aega sinna sisse minemiseks, sest kui juba välimus mul karbi lahti võttis, mis siis veel sisemusest rääkida.. Firenze vanalinn on ka UNESCO maailmapärandite hulgas (ma tegelt ei tea, miks see nii oluline on, aga kõik alati mainivad, kui on mõnes UNESCO kohas käinud..) ja ma võin teile avasüli kinnitada, et see on 100% õigesti valitud. 

No vaadake seda katedraali. Raske mitte märgata eksole.

Firenze kontrast - ühel pool linn, teisel pool eksootiline loodus.

Pärast Firenzega tutvumist sõitsime ööseks Sienasse, kus meil oli vaba voli vanalinnas õhtustada. Selleks ajaks oli aga väljas pimedaks läinud, seega ma ei oska väga kaasa rääkida sellel teemal, milline see linn välja nägi.

 

4. päev

Neljanda päeva hommikul sõitsime maha 500km, et paar päeva Metas peatuda. 

Metas veedetud ajast on mul meeles ainult head mälestused ning ühtlasi oli see ka tänu mägedele üks kõige ilusamaid linnu. Ööbisime mäe küljel asuvates kämpingutes, mis olid küll külmad ja rõsked, kuid mille vaade rõdult oli seda kindlasti väärt. Meta on nii pisike linnake, et isegi mu sõbranna itaallasest sõber arvas, et sellist kohta pole olemas. Linn pole midagi uhket ega glamuurset, aga see oli üks väheseid kohti, kus ma tundsin seda õiget, ilustamata Itaalia õhkkonda. Linna tänavad on nii kitsad, et isegi auto mahub vaevu läbi. See oli isegi päris lahe, kuidas me oma reisiseltskonnaga kämpingusse jalutasime (buss ju nendele tänavatele ei mahtunud) - iga paari minuti tagant hüüdis keegi "VOITUUUUUURE!!!!!" (auto pr keeles) ja siis tõmbasid kõik kahte lehte laiali ja üritasid leida ukseavasid, kuhu turvaliselt peitu pugeda. See oli üks väheseid hetki kusjuures, kus ma tundsin, et meie seltskond toimib ühise meeskonnaga, vähemalt jäi selline mulje, nagu kõigi ühine huvi oleks turvaliselt kohale jõudmine. 

Kämpingus võeti meid väga soojalt vastu ja meil polnud praktiliselt mitte mingeid piiranguid. Näiteks esimesel õhtul, kui oli 17 kraadi ja meeletult soe (ma istusin veel kell 11 õhtul kleidiga väljas), lükkasime me terassidel olevad lauad kokku, keerasime muusika põhja ja lihtsalt tšillisime. Teistes majutustes ei tulnud sellised koosviibimised kõne allagi. Ainult, et toitlustus oli küll alla igasuguse arvestuse ja ma imestan üldse, et mõni õige itaallane sellist jama pakkuda võib (itaallased on ju teada-tuntud just oma rikkaliku toidukultuuri tõttu).

Metale mõtlemine toob mulle ainult naeratuse suule ja üks minu lemmikmälestusi oli esimene õhtu, kui me pärast kohale jõudmist randa läksime. Kõigepealt hüppasime poest läbi ning seejärel lausa tormasime randa. See oli nii maagiline hetk, kuidas me Simoniga (klassivennaga) treppidest mööda mäe külge alla jooksime, kuidas mu juuksed soojas tuules lehvisid, kuidas meie naer täitis kõik inimtühjad tänavad samal ajal, kui me otsisime teed randa.. ning kui me lõpuks kohale jõudsime, ootasid meid seal meie sõbrad, et üheskoos aega veeta. See kõik tundus nii loomulik, nagu me elakski Metas ja jookseks iga päev pärast kooli randa tšillima, nagu me oleks seda juba sadu kordi teinud. Nii mõnus. Nii kodune.
Lained loksusid, mere kohin paitas kõrvu ning alles sel hetkel mõistsin ma, kui väga üks inimhing merd igatseda võib. Meres on lihtsalt midagi maagilist, kutsuvat, rahustavat ja mina tundsin end tõeliselt koduselt, kui ma kividel turnides oma looduselapse hinge paitasin. 
Jah, see oli tõesti üks ilus õhtu. Tegelikult oligi see ainuke õhtu, kui me kõik nii vabalt koos olime. Muidu on kõik ikka oma gruppides, käiakse ringi ainult omadega, kuid vähemalt üheks õhtuks murti piiridest välja.

Selle noodiga lõpetangi "esimese osa", 
CK

Long time no seen -> bon voyage, Carmen!

Mu armsad lugejad.. 

Ma olen alati vähemalt üritanud olla see tubli ja aktiivne blogija, kes iga nädal oma maagilisest klaviatuurist postitusi välja imeb, aga lõpuks pidin ka mina alla andma - AEGA lihtsalt ei ole! Tegelikult, kunagi üks mu sõber ütles, et Carmen, sul on alati kõigeks aega, lihtsalt see, milleks sa seda kasutad, on juba sinu prioriteetide küsimus. Ning see pani mind tõsiselt mõtlema selle üle, et tjah.. ju siis mu prioriteetide hulka ei kuulu hetkel järjepidev blogimine. 

Ühest küljest pole mul nagu millestki eriti kirjutada - käin koolis, üritan tervislikult toituda, viskan prantsuse keelset naltsi, vaatan hostõega krimisarju ja vahel leian aega ka metsavahel jooksmiseks. Või noh, konkreetselt nüüd viimane nädal olen hõivatud olnud ka oma uurimistöö ja ühe inglise keelse suulise tööga, mis ongi röövinud iga vaba minuti. Idee poolest peaks ma ka hetkel sellega tegelema, aga ma otsustasin, et vot TÄNA on blogi minu prioriteet. Pealegi ei muuda need mõned minutid mu töös suurt midagi, samas aga teil on ju ikka hea meel, kui nüüd korra kuus midagi lugeda saab. 

Teisest küljest on mul peas niiiiii palju huvitavaid teemasid ja lugusid, mida kõike avasüli jagada tahaks, aga siin ongi juba küsimus selles kaunis kiiresti jooksvas ajas. 

Kirsiks tordil on mul muidugi veel kõige vingem uudis - homme sõidan ma kümneks päevaks oma lennuga (60 inimest) elus esimest korda ITAALIASSE (!!!!!!!!), seega ütlen juba ette ära, et see blogi saab veel kaua piinlikus vaikuses tolmu koguda. Vähemalt oma reisilt tagasi tulles on mul lausa sületäis mälestusi teiega jagada, seega ma luban, et tulevad ka mõned pikemad postitused! 

Aga, et ma end väga süüdi ei tunneks blogi unarusse jätmise pärast, siis ma jagan teiega pilte, mis mu telefoni viimase nädalaga kogunenud on:

Eelmine reede mugisime koolis kooki. Üks rapuntsli-juustega füüsika õpetaja lõpetab meile tundide andmise ja me siis tähistasime viimast tundi end paksuks süües.

Laupäeval tähistasid mu hostpere sugulased sünnipäeva küla saalis, kuhu siis kogu maailm kokku kutsutud oli. Ma olin päeva lõpuks rampväsinud ja ei jõudnud seal peol siis õhtusööki ära oodata. Terve õhtu kujutlesin peas ette seda uhket mitme-käigulist õhtusööki, mis siin iga tähtsama peoga kaasas käib. Lõpuks kutsuti meid sööma.. võileibu. Ma tundsin ennast sellel hetkel elus nii pettununa, et ma pidin isegi pilti tegema sellest lauast, kus me võikusid meisterdasime. Muidugi, ma olen ju Belgias, võileibade-lembus ei tohiks mulle enam üllatuseks tulla.. Pealegi see sama perekond ostis endale just uue auto, seega arvata oli, et kuskilt pidi eelarvet kokku pigistama.. 

(nali)

 Belgias POLE 8 päeva PIISKAGI SADANUD!!!! Jumal hoidku, kus ma olen siin alles päikest hindama hakanud oma elus. Pühapäeval käisin lausa jooksmas ning hiljem korraldas Clara meile ühe korraliku spordipäeva - hüppasime hüppenööriga, tantsisime batuudil hüpates, mängisime tennist ja lõpuks ronisime mingitel pulkadel. MEGAvahva päeva oli. See on ikka hea tunne, kui keegi siin maailmas mind lahedaks "suuremaks õeks" peab ja minuga koos olla tahab :)

Pärast hingematvat trenni patustasime muidugi vahvlitega. 

#belglased

Üks päev koristasin oma sahtleid ja avastasin sellise hunniku koolist saadud töölehti (12cm). Kes mäletab, siis ma septembris kirjutasin, et siin pole sellist tüüpilist õpik-(töö)vihik süsteemi, vaid selle asemel prinditakse õpilastele töölehed ja vihikuid pole üldse. Noh, ma igatahes ootan huviga, kuidas nad aasta lõpus sellele paberihunnikule keskkonnasäästliku "lahenduse" leiavad.

Täna käisime lennuga Liege'is noortemessil, kus tutvustati siis erinevaid ülikoole/ameteid. Minul seal muidugi väga huvitav polnud, sest ma (vähemalt hetkel) olen 96% kindel, et ma ei tule Belgiasse tulevikus õppima/töötama, seega ei viitsinud ma seal neid voldikuid ka uurida. See-eest sain aga lausa päris tasuta jäätist tänu oma armsale klassiõele.

Ma loodan, et need piffid ikka räägivad minuga pärast selle pildi üles lisamist (sest nad polnud sellega üldse rahul, aga noh..)

JUBA HOMME

Tegelikult ongi mul vaja juba varahommikul kooli ees valmis olla, seega polegi pikka juttu - ruttu tuttu! 

(Ilge riimivend olen ikka)

PS! Ma ei suuda ära oodata, et ma saaks sellele blogi kaardile oma uued värsked sihtkohad märgistada.

Märkige siis juba aegsasti kalendrisse, et 11 päeva pärast saab mu eksootilisi reisimuljeid hommikukohvi kõrvale lugeda!

Musid-kallid, 

CK

Karneval - midagi uut minu elus

Kirjutan täna lausa suure õhina ja elevusega, sest ma saan nüüd lõpuks ometi öelda, et olen käinud K-A-R-N-E-V-A-L-I-L!!!!! Nii palju, kui ma oma elus olen näinud internetis/telekas erinevate karnevalide jäädvustusi, olen ma alati ahastusega mõelnud "Issand!!! MINA tahan ka ükspäev karnevalile minna!!!". Eestis ju teadupärast midagi nii lahedat ei korraldata ja karnevalipidustused on seetõttu ilmselt iga vahetusõpilase elus suursündmus. 

Belgias on tegelikult isegi ametlikult karnevalide jaoks nädalane vaheaeg, aga täpselt sellel ajal olin ma ju Pariisi avastamas, seega olin ma lausa päris kurb, et selle elu esimese võimaluse nii napilt maha magasin. Seda enam kilkasin õnnest, kui kuulsin, et tulemas on VEEL üks viimane karneval!!! Toimus see ühes pisikeses kuid see-eest ühes Belgia vanimas linnakeses Stavelot's, mis ongi siin rahva seas tuntud kui karnevali-linn. 

Karneval kestis 3 päeva ja mina käisin neist kahel. Klassiõed kutsusid mind muidugi laupäeval, mis oligi rohkem täiskasvanutele suunatud õhtu, mis väljendus siis pimedas toimuval värviliste tulukestega rongkäigul ja siivutumates kostüümides. Kahjuks me jõudsime sinna liiga hilja, seega nägimegi ainult lõppu. Vähemalt oli meil meeletult lõbus õhtu ja minus pesitseb üks kirjeldamatult uhke tunne, et mul nii lahedad sõbrad on! (Või tegelikult olen ma uhkem selle üle, et inimesed minuga koos olla tahavad..)

Alati särav Julie ;)

Pühapäeval toimus Stavelot's viimane rongkäik, seekord siis see õige karnevali oma. Algul plaanisime kogu hostperega minna, aga pühapäevaks olid kõik nii tõbised ja hädised, et see plaan kukkus ära. Hostema pakkus siiski, et võiksime kahekesti minna. Teda ei heidutanud isegi see, et linn asub meie kodust 40 minuti kaugusel. Kusjuures tema oli veel see, kes utsitas mind, et kuule, lähme nüüd, su esimene karneval ootab sind! Selle üle on mul muidugi ääretult hea meel, sest see oli ühtlasi esimene kord, kui me hostemaga ainult kahekesti midagi vahvat tegime. Taaskord tunnen ma uhkust selle üle, et suutsin terve sõidu aja täitsa adekvaatset vestlust üleval hoida!

Muidugi polnud see karneval midagi MEELETULT suurejoonelist või hingematvat, tegemist on siiski väikse kohaga karjamaade keskel, aga sellegipoolest on ka neil omad traditsioonid, millest kaks kõige tuntumad on:
1) Konfetisadu. Ma usun, et see on mingi Belgia traditsioon, aga ma pead muidugi ei anna, sest ma ju pole kuskil mujal riigis karnevalil (veel!) käinud. Igatahes visatakse seda vahvat ilupuru inimestele näkku, krae vahele, igale poole. Rongkäigul osalejad olid isegi oma atraktsioonidele lisanud erinevad vigurid, et inimesi konfettidega üle valada (nt väljavalitud pidid seisma suurde spetsiaalsesse kasti, kus tuul neid tükikesi lennutas). Ma laen postituse lõppu ka video, kus on näha suuri torusid, mis kogu linna värviliste konfettidega üle valavad (vabandust, et kvaliteet veits sakib)

2) Aga ega konfetid niisama inimeste juustesse saa, tuleb ikka leiutada keegi, kes selle raske töö enda peale võtaks! Seega selles ametis on "Tondid" (prantsuse keeles kutsutakse neid Blancs-Moussi'deks, aga see sõna pole tõlgitav, seega ma ristin nad valgeteks tontideks). Õigem oleks küll öelda tüütused, sest jumal, nad olid ikka väga nahaalsed ja ei kohkunud üldse inimestele kätt krae vahele või saabastesse toppimast. Peale selle kuulus Tontide varustusse õhupall, mis olid täispuhutud sellest kilest, mis pannakse muidu (suitsu)vorsti ümber. Jumal, kuidas see haises alles rõvedalt!
Ka mind tabas üks julgem tegelane, kes kohe hea meelega jope alla natuke puru suskas. Vähemalt ta "vabanduseks" kallistas mind pärast, et ma väga kurb oma armetu elu üle poleks. 

Kusjuures nende Tontide kostüüm sai alguse vist juba 16-18.sajandist. Algul oli muidugi karnevali tähistamine keelatud, mistõttu riietasid linnakodanikud end munkadeks, et salaja ikkagi tähistada. Aga noh, see vale tuli üsna kiiresti välja ning seekord võeti endale hoopis munkaderüüle kontrastiks (oi kui raske seda sõna hetkel kirjutada oli..) valge rüü ning lisati sellele irvitav ja minu arvates üsna ärritav mask. 

Kogu selle päeva kõige magusam osa oli muidugi ilm - kodust lahkudes paistis soe päike, mis kadus kiiremini kui võileib keskmise belglase kõhtu. Terve päeva sadas vihma, lörtsi, lund. Isegi Belgia niiske ilm pole mind veel oma vigadest õppima pannud, sest otseloomulikult polnud mul seljas/jalas mitte midagi vihmakindlat. Kui karneval läbi sai, ei tundnud ma enam elu oma varvastes ja päris veider tunne oli autoni joosta ja samal ajal ikka mitte midagi tunda! Rääkimata muidugi jääkülmadest kätest. Enne autosse istumist pidime veel kiirelt suurema osa konfette maha rapsima, et hilisemat autokoristustööd kergendada. Konks oli aga selles, et läbimärgadelt riietelt juba niisama lihtsalt oma külmunud jäsemetega neid pisikesi tükke maha ei kraabi, seega suurem osa jõudis ikka autosse.

See nädalavahetus läheb küll mu vahetusaasta eredamate mälestustesse lukku. Olen jätnud oma jälje taaskord uutesse kohtadesse, uute inimeste südamesse.. Loodetavasti mööduvad kõik järgmised nädalavahetused sama meeleolukalt!

(PS! Vihma sadas nagu oavarrest, nii et ma pidin täitsa ekstreemsetes tingimustes toimuvat jäädustavam, seega nautige kohe mõnuga mu pingutusi!)

 Need valged tondid, kellest ma rääkisin. No nad näevad ausalt nii hirmsad ja kuidagi.. kõhedusttekitavad välja, et ma ei imesta, kui nad mind unenägudesse kummitama tulevad. Seal kohapeal oli isegi neile näkku vaatamine kuidagi nii ebameeldiv.

Sallil, kraes, kätel, kampsunil, kaameral, suus..

Ikka ja veel teie väike C ;)

Peaaegu 1. märtsi traditsioon / 1. mars - c'est le moment de répondre aux questions!

1. Hinda advekaatselt oma keeleoskust. Mon niveau de français.- Parem, kui kunagi varem! Ma olen viimasel ajal nii palju positiivseid kommentaare saanud oma keeleoskuse kohta, et ma usun nüüd ise ka, et aasta lõpuks räägin juba sama ladusalt kui kohalik ;)
   - Beaucoup mieux! Chaque jour j'essaie parler autant que possible comme par exemple je réussis (un peu) écrire dans les cours.
2. Mis on keeruline? Probleemne? Difficultés/problèmes?
   - Sellele küsimusele vastamine.. Mul on pärast Cabaret nii mõnus energia sees, kogu aeg tunnen, kuidas ma oma elu armastan, nii et päris ausalt mul polegi suuri probleeme. Välja arvatud see, et esimest korda vahetusaasta jooksul (6.kuul!) tunnen ma, et aeg jookseb minu jaoks liiga kiiresti ja ma ei taha siit veel lahkuda..
   - En fait je n'ai pas des grands problèmes donc la vie est belle!
3. Mis põnevate sündmustega ma hetkel hõivatud olen? Mis on mu elus kohe ERITI lahe??? Quelque chose de trés cool dans ma vie maintenant???
   - Cabaret sai just kolm päeva tagasi läbi, nüüd väike puhkus nendest üritusest ;) Aga megatuus on see, et ma tegelikult tunnengi nüüd, et jah, ma elan siin, Belgias, see ongi minu elu ja ma tean, et ma kuulun siia!
   - C'est la première fois que j'aime ma vie ici et en effet la Belgique vas beaucoup me manquer.
4. Mis on harjumatu? Quelque chose de pas habituel?
   - Ei tea, nüüdseks olen vast kõigega harjunud.
   - Non..
5. Kui palju olen saatnud kirju&pakke Eestisse / ise saanud? Combien de lettres / de colis j'ai reçu (en février)?- Just mõned päevad tagasi maandus mu ukse ees järjekordne üllatuspakk Eesti sõpradelt, kust leidsin musta leiva (mille ma täitsa üksi ahnelt sisse õgisin..), foto ja ergutuskõne Ernst Jaaksonilt. Jumal, mul on lihtsalt nii lahedad sõbrad, nende pärast on lausa hea meel Eestisse tagasi tulla!!!
   - J'ai reçu un colis de mes amis la semaine dernière. Il y avaient du pain noir d'Estonie, une photo et des lettres. Je suis heureuse parce que mes amis sont très cool!!!

1. Suhted sõpradega. Relations avec mes amis.
   - Ma lihtsalt armastan oma Belgia sõpru. Ma naudin isegi kooliskäimist, kuna ma saan põhimõtteliselt kõigiga niiii meeletult hästi läbi, et isegi mu nädalavahetused kuluvad nendega väljas käimisele. Mul on lihtsalt kahju sellest, et selliste suhete loomine nii kaua aega võttis, aga vähemalt parem kui mitte kunagi.
   - J'adore mes amis en Belgique. J'aime aller à l'école parce que tous mes amis sont là. Presque chaque vendredi on mange des pâtes à midi (une tradition entre nous). Normalement je sors 2/3 fois par mois avec eux.
2. Suhted hostperega. Relations avec ma famille d'accueil.- Juba pisut paremad. Kõige paremini saan ma läbi hostemaga. Mul on temaga uskumatult vedanud, arvestades seda, kui palju ta minu heaks teinud on (kojusõidud ükskõik mis kellaajal, minu soovidega arvestamised, vahel teeb ta isegi mu voodi ära, kui teab, et ma jõuan hilja koju jne), pealegi on ta ainukene, kes mind siin peres 24/7 aksepteerib.
   - Déjà mieux aussi! Ma mère d'accueil est très gentille! ;)
3. Mida ma teeks esimese asjana, kui saaks praegu Eestisse minna? Que ferai-je si je pouvais aller en Estonie maintenant?
   - Raiskaks oma taskuraha odavale söögile. APPI ma ei suuda enam elada, kui ma kohe Maximast sendikopikate eest Magnumi Almond jäätist osta ei saa ;( Tegelikult tahaks mingi mõnusa istumise sõpradega korraldada, neid kõiki kallistada-musitada, oma vahetusaasta varjutaguseid lugusid rääkida, Belgia toidukraami neile sisse sööta. 
   - J'acheterai la glace de Magnum parce que ça coûte moins chère en Estonie et j'organiserai une soirée avec mes amis.
4. Olen ma saanud mõne õppetunni? Leçons de la vie?- Ole alati valmis läbimärjaks saama, sest sa ei tea kunagi, millal vihma jälle sadama hakkab!
   - Sois toujours prête pour la pluie!
5. Kus ma reisimas oled käinud? (k.a Belgias) Où ai-je voyagé pendant le mois de janvier (en Belgique)?- PARIISIS!!!!!
   - J'ai été à Paris avec YFU pendant les vacances de Carnaval.
6. Kuidas on Belgia mind mõjutanud? Muutused minus eneses? (Pardon, je n'ai aucune idée de comment traduire ça)- Just kirjutasin sõbrannale kirja sellest, kui palju uusi külgi ma endas avastanud olen. Aasta lõpus saab sellest igatahes ühe mõnusa postituse kirjutada! Aga kõige suurem muutus on toimunud mu toitumisharjumustes. Ei viita siin ainult soovile lihast loobuda, vaid Eestisse tagasi tulles jätkan ma kindlasti veel tervislikumalt toitumist, pärast seda 11 kuud siin nisutootedel liugu laskmist (võileivad, pastad, paninid, saiakesed jne).
7. 3 soovi kuldkalale. 3 souhaits. 
   - Naudin, naudin ja veel kord naudin täiel rinnal oma viimaseid kuid nii suure isuga, et tagasitulles ei peaks ma kahetsema siiani oma elu seiklusrikkama aasta mitte nautimist.
   - J’espère que je profite au maximum parce que dans 4 mois c'est fini :(
8. Milline on ILM? :'D Météo- Ei jõua kevadet ära oodata. See pidev külm tuul ja vihm on juba võtnud kogu mu energia!
   - Le vent est frais, la pluie est froide. Oú-es le printemps???

Ja ongi selleks korraks jälle küsitlusele vastatud. Kusjuures, kes prantsuse keelt natuke mõikab ja vahel imestab, et miks tõlge täpselt üks ühele pole, siis sellel on kaks põhjust: 1) ma ei oska kõike tõlkida ja 2) vahel on need teemad natuke hellad ja ma ei taha, et keegi neist väga teaks (näiteks minu toitumiseelistustest pole mu hostperel aimugi).

Cabaret 16' - Un soir sur terre

Coucou tous mes amis!

J'ai passé un très bon week-end dans l'école parce qu'on a organisé le Cabaret pour gagner de l'argent pour le voyage en Italie. C'était le premier cabaret dans ma vie parce qu'en Estonie on a des évènements différents. J'ai dansé avec mes amies. On était 7.

La semaine dernière était très nerveuse pour moi. Je n'ai pas eu le temps pour dormir parce que les répétitions ont fini tard donc tout le monde a été toujours fatigué. Heureusement on n'a pas eu beaucoup les cours grâce aux répétitions.

Au début du spectacle, tous les participants avaient le trac, moi inclus. J'ai déjà dansé beaucoup sur la scène en Estonie mais chaque fois quand je dois y aller je suis nerveuse comme folle. Cette fois mon ami m'a fait plaisir avec un massage avant ma prestation sur la scène et ça a marché très bien contre la nervosité.

Notre cabaret était magnifique. Nos sketchs étaient drôles et le public a bien rigolé. Bien sûr nous aussi parce que nous avons cassé 5 verres ou bouteilles pendant le spectacle.. Sinon tout s'est passé comme prévu. Évidemment je suis fière de nous parce qu'on a réussi à organiser 2 très agréables soirées pour tout le monde. Après le spectacle on a quitté l'école vers 2h du matin pour célébrer un peu notre succès.

Merci aux rhétos pour ce super cabaret! ❤

Carrr