Minu inimesed ♥

kohe mõnus on selliste sellide seltsis tagasi olla

Kogu tõde belglastest

Ma juba ausalt tahaks kogu selle blogimise ära lõpetada ja noh, vahetusaastaga ühele poole saada, aga mis sa teed, kui hing ihkab kirjutada. 

Mõned päevad enne lahkumist leidsin sahtleid kraamides ühe raamatu, mille ma kunagi ammu enne Belgiasse tulekut mõnekümne sendi eest endale skoorisin: 

.. ja mõtlesin, et küllap ongi just nüüd viimane aeg vaadata friikad-majoneesiga rahva sisemusse ja teilegi sellest jutustada. 

Harjumused/traditsioonid

• Belgia noored on kohutavad küüntenärijad. Ei liialda, kui väidan, et kõik inimesed mu klassis toppisid aeg ajalt sõrmi suhu, et küünelt jälle mõni tükk närida. See komme on nii rõve, et ma ei suudaks kunagi ühe kutiga oma klassist deitida.
• Kätepesemine on out. 
• Aga et olemine päris rõve poleks, tuleb päevas 7-8x kaenla alla deodoranti sussutada, et ikka halb hais üle pea ei käiks. Väga keskkonnasäästlik eluviis muidugi, võttes arvesse seda, et kõigil on ikka pihustatavad deodorandid. 
• Kõik sorteerivad prügi. (Ma mäletan, kuidas ma esimesel õhtul Eesti kodus küsisin ka midagi, et oot, kuhu ma nüüd selle või tolle pakendi viskama peaks, kuni tõdesin kurbusega, et meil kodus polegi nii keskkonnasäästlikku harjumust)
• Harjumus rääkida kõigist ja kõigest avalikult, ilma häbitundeta. Belgias on jumala normaalne: 1) oma vetsuseikluste arutamine. Mitte kunagi ei ütle mitte keegi "vabandust, ma lähen käin tualetis ära", vaid lajatakse ikka ausalt näkku "oota veits, ma lähen sitale" ja see kehtib isegi endast lugupidavate tüdrukute kohta. 2) oma kireva voodielu jagamine. Täiesti avalikult arutatakse oma voodiseiklusi. Ma isegi pidin silmitsi seisma taoliste isiklike küsimustega, mis puudutasid minu privaatset elu, samal ajal, kui Eestis pole reaalselt mitte kunagi keegi midagi sellist teemaks toonud. 
• Kui me siin juba voodijuttudeni jõudsime, siis tasuks ka mainida, et KÕIK tüdrukud mu lennust võtsid beebipille. Isegi, kui nad polnud veel 18-aastased.
• Põsemusid. Minu arvates megalahe tava, mis tekitab kohe kuidagi lähedasema sideme kahe inimese vahel. Kusjuures belglased on nii tolerantsed, et isegi kaks kutti annavad omavahel põsemusisid, kuigi mujal maailmas vaadataks sellele ilmselt viltu (vähemalt minu teada Prantsusmaal sellist kommet pole ja põsemusi on ikka kahe erineva soo vaheline akt)
• Raamatu sõnul armastavad belglased ikka puhkuse veeta kodumaa metsades, mis on minu arvates alatu vale. Vähemalt minu tutvusringkonnas ja ka perekonnas sihtisid kõik ikkagi soojale maale - eelkõige näiteks Prantsusmaale, Itaaliasse, Hispaaniasse või isegi Vahemere saartele, aga elusees ei kuulnud ma, et keegi oleks uhkusega rääkinud sellest, kuidas ta suvel hoopis metsa telkima läheb. Never. 

Toidukultuur

• Enne Belgiasse minemist uskusin ma, et vahvlid, šokolaad, õlu ja friikartulid on lihtsalt mingi "turistivärk" ja et tegelikult kohalikud päriselt oma riigi populaarseid toite ise ei tarbi. 
• Vale! Tegelikult on kohalikud just iseenda toidukultuuri kõige suuremad tarbijad. Igapäevaselt süüakse lõunapausil krõbedaid vahvleid ning suussulavaid šokolaade. Sageli isegi nädala keskel korgitakse lahti veinid või kaanitakse telesaate kõrvale õlut. Ja friikad.. Jumal, kui palju friikartuleid nad söövad! Meil oli ikka peres oma fritüür ja kapp oli spetsiaalset fritüüriõli täis. Iga nädal vähemalt 1-2 korda läks see masin käiku. 

• Samas pean ma ikkagi tunnistama, et nendel vendadel lihtsalt on kaasasündinud oskus teha maitsvaid koduseid friikartuleid ja kõik see, mis ma hetkel Eestis saanud olen, ei kõlba ikka mitte kuhugi. 
• Mis puutub veel alkoholi, siis minu arvates leiavad belglased ALATI põhjuse alkoholi tarbimiseks. Olgu selleks siis esmaspäevane kodune koosolek töökaaslaste seltsis või pühapäevane pidulik lõuna. Siinkohal tuleb muidugi mainida, et tegemist on siiski väikest viisi degusteerimisega, mitte kasti joomisega. 
• Tark raamat ütleb nii: keskmiselt joob belglane umbes 100 liitrit õlut aastas, olles õlletarbimiselt ühe inimese kohta maailmas peale tšehhide, iirlaste, sakslaste, austerlaste ja taanlaste kuuendal kohal. 
• Seda olen juba maininud ka, aga mis puutub veel kuulsasse Belgia õllesse, siis on seal lausa 600-700 õllesorti, ning igal sordil on oma klaas. Kuskil baaris töötamine võtaks küll silme eest kirjuks. 

Pereelu

• Pereelu on täiega in. Minu vahetusperes oli näiteks tavaline see, et kogu suguvõsa elas kõrvaltänaval või naaberkülades ja meil oli lausa kombeks igal kolmapäeval kõik koos lõunatada. See muidugi pani mind ka kuidagi seda pereelu tähtsustama, arvestades seda, et Eestis pole mu vanematel peaaegu mitte kunagi niisama koosveetmiseks aega. 
• Traditsioonilised kella-kuue-õhtusöögid kogu perega. Reaalselt ma ei tea mitte ühtegi perekonda, kus sellist tava poleks olnud. Samal ajal, kui vähemalt minu Eesti kodus pole meid sageli õhtusöögi ajal koduski. 
• See punkt on muidugi selline 50/50 värk, aga vähemalt minu vahetuskodus sai küll selgelt eristada vanemate 2 rolli: isa oli töömees, see, kes toob leiva lauale, see, kes annab lastele raha, ning ema on täiskohaga koduperenaine - käib küll tööl, aga tema eesmärk kodus on ikkagi teha süüa ning hoolitseda laste eest. Ükskõik, mis probleem lastel ka polnud - ALATI mindi ema juurde. Isa ei tassinud isegi laste kohvreid teisele korrusele vms. Sageli tundsin, et hostisa isegi nagu ei osanud lastega midagi ette võtta ja üleüldse tundis ta ennast natuke nagu kohmetult, kui pidi näiteks pere pisitütre magama panema. Samal ajal, kui Eestis on üksikisad jumala normaale nähtus, ei kujutaks ma sellist elu ealeski Belgias ette.

• Mis viib mind järgmise punktini - traditsioonilised perekonnad. Pereelu loomine saab alguse juba varajasest east ja on täiesti tavaline, et 15-aastasena leitud peika püsib kogu elu (näiteks minu vahetusvanemad tutvusid juba koolieas). Üldine "eluring" näebki nii välja, et keskkooli lõpuks oled endale leidnud tulevase elukaaslase, pärast kooli lõpetamist jätkate deitimist nii kaua kuni 25-aastaselt panete leivad ühte kappi, mis ühtlasi paneb aluse ka beebimajandusele. Tõepoolest ma ei tee nalja, kui ütlen, et 99% mu lennukaaslastest olid suhtes ja ikkagi pikaajaliselt. Sellised üheöösuhted, ringi tõmbamised, ja üleüldse kärgperekonnad pole lihtsalt moes ja belglaste jaoks tundub selline eluviis kohutavalt ebaloomulik. 
• Nii et üldises plaanis ütleks ma, et noori lausa survestatakse varakult suhtesse astuma ja pigem on see häbiasi, kui sa 20-aastaselt veel suhtes pole. Nii minus kui teistes vahetusõpilastes on selline elu hämmeldust tekitanud. Pole ju võimalik, et puhtalt ühiskonna survest ongi kõik noored suhtes. Vähemalt minu ema on ka nüüd pidevalt toonud teemaks selle, et "mis mõttes sa oled 18 ja pole ikka tanu alla saanud" jutu, aga puhtalt tema survest ma ju oma tuleviku abikaasale otsa ei komista. Niisiis see tõestab vist, et belglastel on lihtsalt suur süda ja avatud meel ja nende jaoks on pikaajaliste ja usaldusväärsete suhete loomine väga kerge ülesanne. 
• Suhetest rääkides, meenusid mulle muidugi need 2-3 vahetusaastal kuuldud lugudest, kus õde ja vend olid üksteise ära armunud ja reaalselt olidki paar. Nagu sellest veel vähe oleks, on millegi pärast üllatavalt paljudes peredes normaalne, kui näiteks õde-vend käivad koos vannis/dušši all. Pole minu asi muidugi öelda, mida teised tegema (ei) peaks, aga natuke imelik oli küll selliseid lugusid vahetusõpilastelt kuulda. Nagu mingi lugu ühest perekonnast, kus vannitoa põrand oli klaasist ja peres elav vahetusõpilane ei tohtinud pesemas käias põrandat rätikutega ära katta.. 

Varia

• Kõik telesaated, filmid, isegi koolis näidatavad videod on dubleeritud prantsuse keelde. Ülinõme minu arvates, mitte ühelgi kuulsal näitlejal pole ju tuttav hääl jne.
• Belglased on küll väga looduslähedased, kuid neis ei pesitse selliseid merekarusid nagu eestlastes. Mäletan siiani, kuidas mu vahetuspere naerma turtsatas, kui ma neile aprillikuus ütlesin, et olen valmis 8 tundi edasi-tagasi sõitma lihtsalt selleks, et üle poole aasta merd näha. Nad lihtsalt ei mõista seda. Pealegi oli mu sõprade jaoks äärmiselt hämmastav ka fakt, et me käime Eestis meres ujumas. 

• Hästi lamp lugu, aga selles raamatus mainiti ka midagi sellist, et kuigi Belgia politsei annab oma tööd tehes parima, siis viimastel aastatel on avaldused korruptsiooni ja ebakompetentsuse kohta näidanud, et nende "parim" ei olegi piisav. Igatahes sellega meenus mulle uudis sellest, kuidas millalgi pärast Pariisi rünnakuid oli kamp politseinikuid keset tööpäeva rõõmsalt grupiseksi korraldanud. Mis neist edasi sai, seda ma kahjuks enam ei mäleta.
• Noored ei ole üldse kursis ennast ümbritseva suure maailmaga. Näiteks polnud ükski mu klassikaaslane isegi kuulnud "Carmeni" ooperist.
• Raamat väidab, et Belgias elab kõige rohkem üle 55 aastaseid inimesi kogu Euroopas, mis tundub minu jaoks natuke naljakas, sest nüüd Eesti tagasi olles on mul tunne, nagu kogu Eesti olekski ainult pensionäre täis ja elusees ei kujuta ette, et Belgias neid veel rohkem oleks. Aga võib-olla oskavad nad end lihtsalt hästi varjata.
• Järjekordne lõik raamatust: kui asjad lähevad käest, on tavalisele belglasele abiks arstimite kapp, mis on eelmistest põdemistest ülejäänud või tulevaste haiguste puhuks igaks juhuks valmis varutud ravimitest pungil. Jumala sulatõsi kusjuures! Minu Belgia kodus oli see kapp ikka nii täis, et uksed ei läinud enam kinnigi. Ja tõepoolest, iga kord, kui miski häda vaevas, sai sealt kohe mõnusa doosi sisse võtta. Sellepärast vaadatigi ka mind pisut imelikult, kui ma haiguse ajal teed jõin ja küüslauku sõin, järgides vapralt oma rahvameditsiini õpetusi. Igatahes oli mu hostema väga kohkunud, kui ma oma paaril haigusperioodil arsti juurde minna ei tahtnud.
• Hariduse omandamist võetakse VÄGA karmilt. Õpilastel on ikka niiiii haige koormus peal, et ma üldse imestan, kuidas üks keskmine Belgia teismeline veel oma õpingute kõrvalt tööl käib (Belgias võib tööle minna alates 16-aastaselt), võrkpalli kaks korda nädalas mängib ning veel sünnipäevadele jõuab. Samas tundub, et see süsteem ikkagi pole nii tõhus, sest kui ma hetkel googeldades mingeid võrdlustabeleid vaatan, on Eesti Belgiast ikka eespool.

• Vast kõik Eesti vahetusõpilased on kogenud, et mujal maailmas polegi patriootlikkus nii levinud kui meil siin väikses Eestis. Näiteks pole Belgia majadel isegi lipuhoidjat, mis tähendab omakorda ka seda, et neil pole lipupühasid. Reaalselt, nii imelik oli, et "punastel kuupäevadel" ei lehvinudki Belgia lipud majaseintel. See-eest on neil väga populaarne niisama akende külge lippe siduda ja seda aastaringselt. 

Minu arvates on see ikka päris imetlusväärne, kuidas on üldse võimalik, et maailmas eksisteerib riik, millel on 3 riigikeelt ja, et kogu see süsteem ikkagi toimib nagu oleks tegemist ühtse riigiga. Ma mäletan, kuidas vahetusaastale minnes juurdlesin ma endamisi, et kas neil on siis passis ka kirjas "belglane" või on ikka prantslane, hollandlane või sakslane, sest belgia keelt kui sellist ju ei eksisteeri. Kuigi ma selle aasta jooksul kordagi kellegi passi ei piilunud, siis olen ma kindel, et belgia rahvas ikka maailmas eksisteerib. 

Muidugi omaette küsimus on, kui väga valloonid ja flaamlased üksteist kui ühtset rahvast tolereerivad. Üldises plaanis neil tegelikult nii silmnähtavaid tülisid pole. Nüüd järele mõeldes ei kuulnud ma kordagi mõnda vallooni tulihingeliselt flaamlasi sõimamas, vähemalt mitte nii, nagu on omane Eestis eeslaste - venelaste suhetele.. Teisest küljest mingid pinged kahe poole vahel siiski on. Selline riigikorraldus on tegelikult jube keeruline, sest tööturg nõuab alati kahe keele oskust ja üleüldse on see kuidagi väsitav, kuigi ma ei usu, et walloonid ja flaamid tulevikus eraldi riigi püsti paneks, sest nad lihtsalt ei oska Brüsselit ära jagada.

Kusjuures vahetusaastale minnes ei olnud minu jaoks see kolme-keelne riik üldse mingi mõjutav faktor, aga samas oli küll vahva kogeda, kuidas selline riik toimib. Noh, näiteks kuidas neil on kõik linnanimed, igasugused pakendisildid, isegi HÜMN kolmes keeles jne. 

Vot, paar postitust veel ja ongi see lugu siin läbi,
Teie C

Mis tunne on Eestis tagasi olla?

Kunagi keegi rääkis mulle mingist tüdrukust, kelle vahetusaasta kõige säravam hetk oli hoopis koju tulek ja oma pere nägemine. Mu vahetusaasta läks küll igas mõttes korda, aga ma arvatavasti langen selle tüdrukuga samasse patta - pole midagi südantsoojendavamat, kui pärast 10 kuud lahusolekut jälle oma pere ja sõpru kallistada. 

Just hiljuti kerkis feissis üles uus arutelu, teemal "kuidas Eestis läheb?". Enamik seal ikka halasid, et noh, nii veider ja harjumatu on ja pole nagu sõpru enam ja tahaks ikka tagasi ja Eesti on nõme jne, aga minul on hoopis ristivastupidi - Eesti elu on MEGALAHE!!!!!!

Mul on isegi raske oma Belgia sõprade sõnumitele vastata, sest ma olen nii elevil oma "uuest" elust ja kuidagi imelik on tõdeda, et ma vähemalt veel ei igatsegi oma elu Belgias. 

Ma pole Eestis nädalatki olnud ja ma olen juba: käinud Megazone'is, näinud vähemalt poolt oma endisest klassist, sõitnud trolliga, käinud Liisbeth Horni koeraga jalutamas, käinud Paavlis, käinud sushit söömas, saanud ühe uue sõbrakutse eestlaste seast, näinud kahte imeilusat päiksetõusu, jõudnud kahele töövestlusele ja lausa proovipäevale, söönud Tallinna peenleiba ja joonud keefiri, ostnud kaks kaamlit, osalenud fotolavastuses prostituudina, käinud kunstinäitusel, saanud imelikke pilke selle eest, et ma ühele naisele pihta minnes vabandust palusin, käinud langevarjukoolitusel taaskord Liisbeth Horniga isiklikult, imestanud Tallinna uute hoonete üle, käinud spas, loobunud liha söömisest ning joonud oma lemmik karamellimacchiatot Caffeine's. 

Mõned tähelepanekud kaootlisest ent armsast Eesti elust: 

• Tallinn on kole ja seda selle uue arhitektuurilise arusaama järgi, nagu vana puumaja klaasist büroohoone kõrval oleks midagi ilusat. Pealegi IGALpool ehitatakse midagi: uusi kortereid, tammiteed, vanalinna tänavaid jne ja ma tunnen, et see pole üldse nummi. 
• Rääkides korteritest, siis minu maja kõrvale pannakse püsti mingi ilge maja, nii et varsti ei paista enam MITTE KUNAGI hommikupäike mu aknast sisse. (Kas kellelgi on ilgelt head plaani, kuidas avalikult oma viha nende peale elada, sest see teema ajab mind tegelt ka sitax kettasse!?)
• Mul on tunne, et ma ei pea enam üldse sõiduplaane jälgima, sest niikuinii on ju kogu aeg mingi troll, mis kohe tuleb. Belgias käis buss 2 korda päevas (kooli ja tagasi). 
• Inimeste jaoks on minu ülevoolav viisakus imelik. 
• Kõik ongi nii odav, kui ma ettekujutasin. 
• Mul pole õrna aimugi, kas "ettekujutasin" on kokku või lahku. 
• Rimis müüakse tuntud Belgia õlut. 
• Kõik mu sõbrad kuulavad kogu aeg Twenty One Pilots'i, millega ma hakkan vaikselt ära harjuma. 
• Kõikidel mu sõpradel on autod või autojuhiload. 
• Kõikidel mu sõpradel on mingi eelarvamus, nagu ma oleks terve vahetusaasta mälus olnud. 
• Ma olin neljapäeval vist liiga õnnelik, kui Kivi Paber Käärid restoranis ettekandja juba iseenesestmõistetavalt kõigile eraldi arved tegi ja veel ühiseelroa kõigi vahel ära jagas. Vot see on alles elu! Belgias pidi alati hullult arveldama, sest arvet ei poolitatud mitte kunagi. 
• Mul on muidu kõikide asjade/kohtade asukoht meeles, aga vot oma koduvõtit ei osanud küll kasutada, kui ma esimest korda ise koju tulin.
• Vegan pannkoogid viivad kindlasti keele alla, aga ära kunagi asenda nisujahu kanepijahuga. 
• Ma tunnen, et ma olengi nüüd lõpuks ometi enda inimeste sekka jõudnud, sest kõikidel on 32'se sõrmused. NAGU MINUL!!!! 

• See on ausalt maailma parim tunne, kui tuled pärast 10 kuud koju tagasi ja saad aru, et sinu sõprussuhted on täpselt sama head või veel paremadki kui enne lahkumist. Ma nagu polekski ära käinud. 
• Kõik paluvad mul prantsuse keeles rääkida, aga ma ei julge. 
• Isa on mu kojutuleku üle eriti õnnelik, sest ta ei pea enam ise oma pesu pesema ja triikima. 
• Eestlased on ebaviisakad. Ka elementaarsed lauakombed, näiteks söömist ei alustata enne, kui kõigil toit käes, on äraunustatud. Ja keegi ei saa aru, miks see minu jaoks nii tähtis on. 
• Ma ei saa enam avalikus kohas inimestest eesti keeles taga rääkida, sest kõik saavad sellest keelest aru.

Ma sain alles nüüd aru, kui väga ei igatsenud ma järgmisi asju: purjus alkohoolikud kell 1 päeval trollides/linnatänavatel maas istumas, rõvedaid kommentaare pildumas, haisvaid tänavaid, tolmuallergiat

Ma sain alles nüüd aru, kui väga ma igatsesin: hommikuputru, Liisut & Lottat, geograafilist lähedust, hommikuputru, telekat, odavaid taksosõite, autodega sõpru, sauna

Mu hetkene lemmiknali: 

Keegi küsib (retoorilise) küsimuse nt: "KUS sa küll elanud oled, et sa ei teadnud, et tema nimi on see/ et see paar läks lahku/ et siia ehitati uus maja/ et see on kõigi seas räige trend/ et tema töötab kinos/ et kõik kasutavad Prisma kontot jne"

Minu vastus: "eee.. Belgias elasin.. mis ise?"

Armastusega, 

Teie C

32h / 1571km -> EESTI ♥

Bussisõit Eestisse. Te ei kujuta ette, kui paljud inimesed minu üle parastavalt naersid, kui kuulsid, et pean 30 tundi bussis loksuma. Isegi lätlased/leedukad läksid lennukiga ja meie..? Meie tulime bussiga. 

Seda bussisõitu kartsin ma kohutavalt. Mul võib juba vaiksest autosõidust süda pahaks minna, seega terve ööpäev bussis kõlas nagu õudusunenägu. Õnneks reis Itaaliasse õpetas mulle nii mõndagi, seega nüüd juba teadsin, et mul on sõidu üleelamiseks vaja tekki, patja, head seltskonda ja reisipalaviku tablette. Nüüd võin öelda, et sellele lisandub enne sõidu algust 24h üleval olemine, sest et tappev väsimus garanteerib sügava une ka ebamugavas bussis loksudes.

Nii nagu YES'iga oli ka bussisõiduga - algul tundus, et see idee ikka üldse ei keri, lõpuks olin aga õnnelik, et me mingi igava lennukiga tagasi ei tulnud. Terve tee möödus nostalgilisi eesti laule kuulates, neile muidugi kaasa leelotades, eesti komme, piraadikrõpse ja mesikäpa küpsiseid õgides, üksteisele oma viimaseid muresid kurtes ja noh, muidugi ka magades. Nüüd on vähemalt mu reisilisti lisandunud veel Poola ja Leedu, mis siis et ma ainult bensukates oma jala maha panin. 

Eesti YFU oli meiega muidugi eriti helde ja ma võin nüüd käsi südamel öelda, et kui ma kunagi veel peaks nii kaua bussis loksuma, siis ma teeks seda ainult Eesti YFU'ga. Me ju sõitsime Saksamaale ka terve öö bussiga YES'ile minekuks ja no neid kahte kogemust ei anna võrreldagi. Eesti YFU valas meid ikka hellitavalt toiduga üle ja andis lausa tegevusi, et bussisõit mööduks kiiremini. 

Esimene peatus Poolas

Lõpuks kell 5 hommikul saime me ka põrandale magama.

Lätti jõudsime umbes kell 10 hommikul. Selleks hetkeks olid kõik juba end maast lahti saanud ja kõhud korisesid kurjakuulutavalt. Sõimegi siis rikkaliku hommikusöögi ja hiljem käisime end meres leotamas, et Eestisse jõudes peresid ebameeldivate lõhnadega eemale ei peletaks. Kusjuures meres ulpides tuli kellelgi pähe selline mõttevälgatus nagu "me jõudsime enne koduvetesse kui kodumaale".

Ajalooline hetk

Tallinnasse jõudmine oli mu elu emotsionaalseim sündmus. Juba pool tundi varem hakkasin bussis halama ja seda tänu mu vahetusaasta märkmikule, kus ma siis nina luristades inimeste kirjutatud sõnumeid lugesin. Oleks ma teadnud, mida mu Belgia sõbrad minust mõtlesid, poleks ma nii kergelt sealt vist ära tulnud. 

Kui buss kohale jõudis, purskasin ma veel hullemini nutma ja halasin seal, et ma ei julge bussist välja minna. Lõpuks olingi viimane, kes pea bussiuksest välja pistis. Võtsin julguse rindu, vaatasin ootusärevalt ringi, et siis tõdeda, et mu pere polnudki veel kohale jõudnud. Anneli naeratas veel julgustavalt samal ajal, kui ma omaette torisedes oma pagasit välja tassima hakkasin. Ühel hetkel märkasin juba kaugelt oma pere bussi poole astumas, mille peale jooksin ma muidugi nuttu lahistades ja üle linna "EMMMMMEEEEE!!!!!!" hüüdes neile vastu. 

Ema hakkas muidugi kohe nutma, isal püsis näol muhe naeratus ja pisike õde peitis end häbelikult emme selja taha. 

 APLAUS ja üks pikk pai meie kolmele vaprale vabatahtlikule tänu kellele see bussisõit üldse nii ladusalt ja meeleolukalt kulgeski.

 Mu 3 eesti naist olid ka vastas!

Koju jõudmine oli ikka veider. Ma olin nii sillas kõigest ja kuidagi raske oli end ohjeldada või paigal olla. See hetk, kui ma oma koduuksest sisse astusin. Lihtsalt seisin ja tõmbasin kopsud õhku täis - käes oli maagiline hetk, sest esimest korda elus sain ma tunda omaenda kodu lõhna. Õnneks oli tulemus rahuldav - ei lõhna nagu roosiaed, aga ei lõhna nagu sõnnik ka, seega kõik ongi vinksvonks ja sain kinnitust, et mu kodul on ikka normaalne lõhn. 

Istusime siis kõik koos laua ümber ja ema muudkui kraamis oma kingitusi lagedale. Ma ei viitsi neist pilti teha, kes külla tuleb, saab ise näha, aga muidu kinkis ta mulle suure vaevaga oma kunstikursusel spetsiaalselt mulle maalitud vaasid/nõud, kuhu ta oli peale maalinud siis kas lõvi või moonililled või hoopis minu portree. Eriti lahe on see, et mu ema valis moonid suht huupi ja alles nüüd sai teada, et moonid on ju Belgia rahvuslilled.

Eluõnnelik Carmen oma 10 kuud oodatud sushit nautimas.

Eriti mõnus tunne oli oma tuppa astuda ja riidekappi piiluda. Kõik need riided, need hilbud, mille olemasolu ma olin juba unustanud. Nagu oleks terve kapitäie riideid pärast pikka aega otsimist üles leidnud. Mõnus! 

Veel mõnusam oli muidugi see, et ma olin just samal õhtul sünnipäevale kutsutud. Ja mitte lihtsalt peole, vaid hoopis MEGAZONE'I!!!!! Jumal tänatud, et ma bussis ikka korralikult magada sain, muidu oleks seal pimedas laserpüssiga vastaseid jahtides hoopis tukkuma vajunud. Tegelikult oli see ikka kirjeldamatult emotsionaalne tunne, kui ma uksest sisse astusin ja kohe kõik nunnukad mulle kiljudes kaela sadasid. Kõik need tugevad, pikad kallistused. Sära nende silmis. Erutatud hääletoonid mind küsimusterahega pommitamas. Kõige populaarsem neist muidugi "Issand, Carmen, kas sa jõid oma hääle ära!?!?!?!" (ei joonud, bussi konditsioneer tegi liiga lihtsalt).

Nii juhtuski, et oma esimese öö Eestis veetsin hoopis kuskil seiklusrajal turnides, laseritega mängides ja rääkides-rääkides-rääkides. Isegi võõrad huvitusid siiralt minu vahetusaasta kogemusest. Isegi Mauri lubas mul autos ette istuda, kui me päiksetõusul tagasi kodu poole suundusime. Isegi Lotta polnud liiga unine, et kell 4 väike jalutuskäik teha.

Pilt seda fiilingut muidugi edasi ei anna, aga mu Eesti elu hakkas ikka ühe kõige hingematvama päikseloojanguga, mida mul üldse on olnud au elus näha. Päike oli sama punane nagu minu ketsipaar. 

No vaadake neid õnnest säravad silmi. Vahet pole, kummal. Pärast 10 kuud jälle koos

Teie C

YES 2016

Nagu ma juba enne mainisin, ei sõitnudki ma Belgiast lahkudes otse koju vaid hüppasin läbi Saksamaalt, kus toimus YES (young europeans' seminar) kõikidele Euroopa õpilastele.

Nii palju, kui ma nüüd maad kuulanud olen, on see vahetusõpilaste arvates vahetusaasta kõige meeleolukam üritus. Seetõttu olid ka kõik mu ootused ilgelt kõrged ning õnneks, viimasel õhtul tõdesingi, et tegelikult oli neil vast ikka õigus ja et YES on ikka üks vahva üritus. 

Aga nüüd kõigest lähemalt. 

Mis on YES? - Üritus, millel on nii hariduslik programm kui ka kodumaaks ettevalmistav osa. 

Kes? - Umbes 600 Euroopa vahetusõpilast + 100 vabatahtlikku

Kus? - Saksamaal, Werbellinsees (Poola piiri lähedal)

Kui kaua? - 4 päeva

Mis seal toimus?

1) Hariduslik pool. Seal oli siis 4 põhiteemat, mille seast sai endale meelepäraseima valida: ajakirjandus (minu valik muidugi), rahva ees kõnepidamine, tehnika ja ideede ellu viimine. Meil oli vist kokku umbes 10 tundi nö koolitust. Ajakirjanduses õpetati nt artiklit kirjutama, ajakirjanduse põhitõdesid, nö ühiskonna ajakirjandust, erinevate artiklite tüüpe jms. Samas polnud see kuigi praktiline, sest me enamik ajast lihtsalt kuulasime, mitte ei pidanud ise reaalselt ajakirjanikke mängima (oleneb inimesest tegelt, mina ei liigutanud lillegi..)

2) Kodugrupid, kokku vist mingi 5 tundi ??? Igatahes kodugruppides arutasime siis erinevaid küsimusi seoses vahetusaastaga, jagasime oma muresid ja õnnestumisi ning viskasime niisama muhedat naltsi. Selle mõte oli meid siis Eestiks ette valmistada. Kodugrupid olid ausalt nii mõnusad kohad [tervitan Elinat ;) ], et ma oleks hea meelega seal terve päeva istunud ja lobisenud. 

3) Vaba aeg. Ma ausalt öeldes ootasin, et meil oleks rohkem vaba aega ja rohkem erakordsemaid tegevusi, aga muidu käisime iga päev ujumas, mängisime võrku, sulgpalli, õppisin hästi natuke žongleerima ja mingite lintidega vehkima ja origamit ja taskulambikunsti ja noh, selline mõnus tšill aeg ühesõnaga. 

Mis te veel tegite? - Esmaspäeva hilisõhtul jõudsid Eestis käinud vahetusõpilased kohale. Seisime bussi kõrval, hüüdsime kõigile "Tere!!!!", laulsime eesti hümni (nii palju, kui meeles oli), kallistasime kõiki, kes midagi vähegi eesti keeles meile vastu kobisesid. YES'il nende inimestega kohtumine oli ikka üle mõistuse lahe. Kujutad ette, et sulle tulevad vastu 18 sakslast ja kõik räägivad eesti keelt? Mõni isegi aktsendita!
Mis viib mind järgmise punktini - osalesime kõik koos (päriseestlased + semieestlased) talendishowl selle "jaanipäevaks kõrgeks kasvand rohi" looga. Talenti meil küll pole, aga kähisevate häältega oskame laulda küll. Kuigi nagu üks sakslane ütles pärast esinemist: "See oli nüüd küll lamp!"

Mida süüa pakuti? - IGASUGU jumala head kraami. Eriti lahe oli see, et seal oli eraldi menüü kõikidele "söömishäiretega" inimestele (nagu me seal nalja viskasime) ehk näiteks gluteeni- ja laktoosivabad toidud, taimetoidud, vegantoidud jne. Küll oleks ikka lihtne vegan olla, kui keegi igapäevaselt mulle nii süüa kokkaks! Nii et õnneks meie hirmudel ei olnud alust ja saime ikka korralikult ja normaalselt süüa, mitte ei pidanud seal nälgima. 

Seltskond? - Megatuus!!!! Inimesed üle Euroopa absoluutselt kõiksugustest riikidest kohale voolanud. Muidugi selliseid eluliselt tähtsaid sõprussidemeid ma selle paari päeva jooksul ei loonud (khm, Itaalia!), aga fun oli ikka ja ma olen avastanud, et võin sotsiaalselt täitsa seltskondlik olla, kui vaja. Minu arvates oli kõige lahedam muidugi see, et absoluutselt IGA inimesega võis vabalt jutule saada - mõlemad ju värskelt vahetusaastal käinud, kuidas meil ei saakski jututeemasid olla. 

Eestlased? - Parimad sõbrad. Reaalselt. See oli nii südantsoojendav, kuidas kõik esimesel päeval üksteist nähes kallistasid, musitasid, koos eesti laule laulsid jne. Nagu me oleks kõik üksteist juba aastaid teadnud. YFUkad on coolid. Eestlased on coolid. Eesti on elu. 

YFU? - Lahedam, kui kunagi varem. 

Kusjuures ma veel mäletan, kuidas istusin eelviimasel päeval kodus ja kohe suure tüdimusega mõtlesin YES'ile, sest see tundus lihtsalt nii mõttetult väsitav - esiteks see kahe kodu vahel pendeldamine, teiseks see mõte, et ma pean pärast YES'i kohvri uuesti kokku pakkima. Vahetusriiki valides lugesin ma YES'ile minekut just boonuseks, kuid sel hetkel tundus see nagu nõme kohustus. Nüüd järele mõeldes oli YES just ideaalne lõpp vahetusaastale - need mõned päevad sain ma end lihtsalt lõdvaks lasta, keskenduda ajakirjandusele, eestlastega lõõpimisele, rannas käies ilusate kuttide järgi ilastamisele.. noh, selline tšill värk. Ma ei kujutagi ette, et ma oleks kohe ühe pere juurest teise juurde tormanud - YES oli ideaalne vahepeatus, kus natuke mõtteid koguda, end tühjaks rääkida ja kõhulihased valusaks naerda, et siis kodumaale juba värskemas olekus naasta.

Muidugi annaks korralduse osas natuke vinguda, aga ma olen aru saanud, et kõik ei oskagi veel nii tipptasemel organiseerijad (nagu eestlased!) olla ja pealegi polegi elus mitte miski ideaalne. Kuigi kogu see viiepäevane trall oli haigelt väsitav, on mul nendest päevadest ainult head mälestused. Mis siis, et meil polnud aega magada. Mis siis, et neid ajakirjanduse tunde oli pisut liiast. Mis siis, et selg valutas kõikide ühisseminaride ajal maas istudes. Kõigele sellele tasakaaluks saime me hoopis päeva alustada kvaliteetse joogaga, 24 tundi erakordselt humoorikate inimestega mööda saata, et siis õhtupimeduses jälle oma narisse tagasi koperdades leida tekilt teade "Võtsin su teki, sorry! Maris :)".

Fotomaterjali kogunes ka muidugi kuhjaga, nii et eks panen siia mõned, mis kannatavad pisut rohkem ilmavalgust.

 Issi saadetud kommipakk läks lõpuks loosi. Kuna belglased sellest eesti kraamist väga ei hooli, võtsin selle hoopis YESile kaasa ja sära eeslaste silmis oli küll südantsoojendav.

 Yfukatele, kes seda kotilugu teavad.

"Nii ilus vä"

Ninjahoos. Ma ei tea ainult, kellele Elo seal poseerib.

Oma lemmik eesti sakslasega

Natuke veel ja ongi postitused läbi,

CK