Teistmoodi jaanipäev ehk "Au revoir, Carmen"

Pärast YFU viimast üritust hakkasin ma tõsisemalt oma lahkumisele mõtlema (mis on juba TÄNA). Algul mõtlesin, et oleks lahe hoopis midagi suurejoonelist korraldada - näiteks rendin oma külasaali, kutsun kohale kogu lennu & suguvõsa ja saan nii kõigiga veel viimast korda koos olla. See plaan langes aga üsna kiiresti ära, sest selleks hetkeks oli mul ainult kuu aega korraldamiseks ja ma ausalt kartsin, et inimestel lihtsalt pole aega tulla ja lõpuks istun ma hoopis üksinda keset oma renditud saali. 

Seega otsustasin hoopis, et ei hakka siin mingit glamuuritari oma suure peoga mängima, vaid kutsun lihtsalt mõned kõige lähedasemad sõbrad endale üheks õhtuks külla. 

Leidsin Hema'st peo tarbeks mõned dekoratsioonid, näiteks pisikesed Belgia lipud ja salvrätikud. Juba paar nädalat varem lappasin läbi kodus leiduvad kokaraamatud ja otsustasin lõpuks ühe köögiviljawoki kasuks. Ega ma retsepti valisingi puhtalt ainult pildi järgi ja suur oli mu üllatus, kui ühel hetkel sööma asudes avastasin, et seal polnudki tükkigi liha. 

Algul põdesin ma ikka räigelt, et kuidas ma ikka kutsun endale sõbrad külla, et ma pole ju kunagi siin inimesi oma kodus võõrustanud ja siinses kultuuris on ikka küllakutsumine midagi palju ametlikumat kui Eestis ehk siin on isegi kindlad reeglid/tavad, mida järgitakse, ja ma ju isegi ei räägi puhtalt prantsuse keelt, kuidas ma ikka seda vestlust üleval hoian, kui meil peaks piinlik vaikus tekkima, ja mis siis, kui külalistele ei maitse toit jne. Pealegi tundsin ma end pisult nõmedalt, et ma nii üleolevalt ainult mõned sõbrad koolist kutsusin, mitte kõiki. Õnneks külalised ise ka väga ei kuulutanud sellest kogu maailmale. Kuigi sama päeva hommikul kooliuksest sisse astudes tormas üks tüdruk minu juurde ja vuristas mulle kiirelt ette, et "Kuule, Carmen, ma kuulsin, et sa korraldad mingi õhtu enda juures, aga mul ei olnud eile wifit seega ma ei saanud su kutset kätte.." ja ma siis vastasin piinlikusest silmi maha lüües, et see kutse on ainult valitutele.. 

Õnneks kokkuvõttes laabus kõik ikka megasujuvalt ja loomulikult ja ma põdesin jälle täiesti ilmaasjata. 

Terve õhtu oli megatšill ja kõige lahedam on see, et kõik ise ka nautisid, mitte see polnud lihtsalt, et "naeratame ja teeskleme, et meil on tore, et Carmenil hea meel oleks". Tol päeval oli meil ka peaaegu viimane päev koolis, kui kõik said kätte oma suurepärased uudised õnnestumise kohta ehk mitte keegi ei kukkunud oma eksameid läbi. Seega lõpuks ometi sai läbi see hullult stressirikas eksamiperiood ja inimesed saavad nüüd oma suve nautima minna (jah, ALLES NÜÜD!). Seega nagu Sha ütles, oli see õhtu just ideaalne algus suvele. 

Magustoiduks tahtsin kokata midagi eestipärast. Kuna ma kirju koera juba korra tegin ja see väga hea välja ei tulnud (sest neil pole siin marmelaadi), otsustasin seekord lihtsa küpsisetordi kasuks. Ega belglased hapukoort ei tunne, kuid sain siiski kohalike vahenditega ka hakkama. 

Tõin siis oma koogikese lagedale, kõik muidugi tormasid minust kohe pilte klõpsima, sest et see süda oli ju nii-iiiii nummi. Panin koogi lauale, vaatasin kõigile otsa, inimesed võtsid klaasid ja kõlistasid nende vastu lusikatega, muusika pandi vait ja minult oodati kõne. 

Taamal loojus metsa taha päike, minu süda põksus ärevusest ja siis need pisarad voolama hakkasidki. Kõik veel üritasid ruttu midagi lohutavat kosta, aga mis sa ikka teed, kui kraanid juba lahti keeratud ja "päästik" otsast tõmmatud. Kuigi ma algul keeldusin oma nutuhoos kõne pidamast, siis läbi uduse pilgu sai see siiski tehtud. Ega ma sõna-sõnalt mäletagi, mis ma neile jahusin, aga ma tean, et tänasin neid kõiki isiklikult millegi eest. Noh, et Shannan terve aasta mulle parima sõbranna eest oli ja et Louise minuga alati religioonis nalja viskas ja et Marie perekond mind igal hommikul kooli sõidutas ja sageli ka keset ööd koju tagasi tõi, et Julie ja Tiffany mind igasugustesse udustesse seiklustesse vedasid ja et Simon maailma kõige sõbralikum inimene on. Noh, mingi selline roosiline pläma eksole. Vähemalt polnud ma kõne lõpuks ainuke, kellel pisarad silmis olid. 

Nii et kokkuvõttes poleks ma osanud enam täiuslikumat õhtut neilt soovida. Terve õhtu me lihtsalt rääkisime ja rääkisime ja rääkisime ja ma tundsin, et ma sain lõpuks ometi ära öelda kõik, mis südamel. Kui mul varem oli terve aasta tunne, et mul on kohalike seas ainult tuttavad ja sellised päris sõpru polegi, siis just sellel õhtul mõistsin ma, et tegelikult mul on siiski täiesti märkamatult tekkinud kamp sõpru, kelle peale ma saan loota nii heas kui halvas. Ja ma tunnen, et see ülevoolav armastus pole ainult minupoolne - et nemad on sama hästi mind omaks võtnud ja ei kujuta enam koolielu ette selle naerusuise ja vahel liiga otsekohese eestlaseta, keda Louise endiselt hoopiski venelaseks peab. 

Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis oli see ikka õige otsus, et ma just sellise pisikese istumise korraldasin, mitte mingit suurt pidu terve maailmaga. See õhtu oli palju südamlikum ja ma alles nüüd mõistsin, et nende pärast tulen ma kohe kindlasti tulevikus Belgiasse tagasi. 

Endiselt Teie C 
(minge laikige seda pilti instas ja feissis, hehe)

Viimane jalutuskäik päikeseloojangul

Pakkimise peavalu ja tagasi-koju-info

Inimesed on mind juba pisut hulluks ajanud oma küsimusterahega. "Millal sa juba Eestisse jõuad?" "Kuule tulen sulle lennukile vastu vä?" "Mismõttes sa isegi ei tea täpselt, mis kell sa jõuad?" "Oot, sa ju lahkud kohe, aga jõuad nädal hiljem Eestisse, mis värk on?", "Appi, ma ei saa midagi aru! Kas sa vähemalt õltsi saad kaasa tuua?"

Nii et ma nüüd kirjutan ühe lühikese ja selge vastuse kõigile:

Belgiast lahkun ma juba homme. Pühapäeva õhtul istuvad kõik YFUga vahetusaastal käinud eurooplased (st pärit Euroopast ja jäänud aastaks Euroopa piiridesse) bussile ja sõidavad Berliini lähedale YES seminarile. Meie belglaste buss sõidab veel Hollandist ka läbi, et sealsed ossid peale korjata, ja seejärel põrutame laagripaika, mistõttu jõuame kohale alles järgmisel hommikul. 

5 päeva vedeleme Saksamaal, et siis 1. juuli hommikul bussiga 36 tundi (koos peatustega) kõikide eestlastega koos koju naasta. Seega, Eestisse jõuan ma alles 2. juulil täpselt ilusti õhtusöögiajaks (SUSHI, Liisu!!!!).

Aga selleks, et koju tagasi tulla, peab ju kõigepealt kogu oma elu kohvritesse tagasi mahutama. Jumal, ausõna, ma ei saa aru, kuidas saab ühel naisel NII PALJU RIIDEID olla. Ma enda arvates jätsin nii palju südamelähedasi riideid koju.. jaaaa ikka pole piisavalt ruumi. Nüüdseks olen ma juba kahest kotitäiest riietest loobunud, ja kõik selleks, et need paganama šokolaadihunnikud kohvrisse ära mahuks. 

Praeguseks olen ma kohrvid/kotid enam-vähem kinni saanud, aga ma pole veel kordagi proovinud neid ka omal jõul üles tõsta ja ma kardan, et ma ei jõuagi mingit 40 kilost kohvrit koju vedada. Kõige nõmedam on tegelikult see, et ma Saksamaale jõudes pean ju UUESTI oma pagasi lahti võtma, et siis paari päeva pärast uuesti kohver kinni suruda. Muidugi olen ma kõik oma asjad igalepoole väikestesse vahedesse surunud ja, kui ma nüüd Saksamaal olles peaksin vajama oma bikiine, viirukeid, aluspesu, telefoni laadijat või pidžaamat, siis ma ausõna ei oska öelda, millises kotis või kohvris need nüüd olema peaks. Vähemalt šokolaadi pakkisin kõige esimesse sahtlisse, seega kurbadel hetkedel pole probleemi seda üles leida. 

 Aasta ajaga kogunes neid kirju, postkaarte, pilte, mälestusi ikka meeletult. 

August vs juuni. Isegi oma pisikeste nunnude mahutamine kohvrisse oli kordades kergem kui kogu mu riidekapi.

Peaks vist minema ja need kotid lõplikult ära pakkkima,

Teie C

Amsterdam

Juba aasta algusest peale olen ma mõelnud, et ükskõik, mis ka ei oleks - ma ei lahku enne vahetusaastalt, kui mu sinised silmad pole Amsterdami näinud.

Lõpuks vedas mul lausa topelthästi, sest ma jõudsin sellesse lummavasse kanalitelinna rohkem kui ühe korra ja vähem kui kolm korda! Ehk 2. Ja ma olen nüüd ametlikult 100% veendunud, et Amsterdam on minu kõige lemmikum Euroopa linn. 

Ega ma midagi erilist enam rääkida ei oskagi, juba sellepärast et esmased emotsioonilained on mul meelest läinud ja ega siis ilmaasjata ei öelda, et pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna.. Küll aga pean ma mainima, et Amsterdamis sõin ma oma elu parimaid Belgia friikaid. See kõlab küll pisut irooniliselt, sest noh, mis mõttes ma pean lausa teise riiki minema, et sealt siis koduseid Belgia friikartofeleid osta, aga ma ei saa sinna midagi parata - need olid tõesti mu elu parimad! Oma osa oli kindlasti ka sellel, et see koht oli spetsialiseerunud ainult taimetoidule. 

Kui ma selle hiiglasuure majoneesiga üle valatud friikatuutuga tänavatel trippisin, tulid inimesed lausa uudistama, et kust küll nii isuäratavat kraami müüakse. Seega sain pisut müügitööd arendada ja restoranile kliente meelitada. 

Kui ma nüüd natuke oma teistkordsele Amsterdami külastusele mõtlen, siis meenub mulle muidugi see halenaljakas lugu, kui me käisime turistidele kohastel I amsterdam'i tähtedega pilte tegemas. Eks me kõik ole pisikeste väänikutena kogenud neid kordi, kui oled suure hurraaga puu otsa roninud ja siis ühel hetkel nutad seal kõrgel, sest alla ei oska enam tulla? Noh, mul oli sama lugu. Üles sain küll ilusti, aga vot allatulek läks natuke.. vähem libedamalt. Nimelt olid mul jalas lühikesed püksid. Karolina oli juba ees alla roninud ja soovitas mulgi end mööda A külge maha libistada (pilt allpool). Kõlas küll jube lihtsalt, aga tegelikult ei arvestanud ma sellega, et mu paljad kannid mööda A'd väga libiseda ei taha. Nii ma siis seal vaikselt kriisates end alla libistasin, kannid samal ajal hõõrumisest tingituna üle linna vaikselt "kriiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiks" häält tegemas. Inimeste tähelepanu oli muidugi kirss tordil, kõik ju ootasid, et "see valgete säärtega piff" end A'lt alla veaks ja teistele ka pildiruumi annaks, aga vot, mina ja mu kannid lihtsalt libisesime seal vaikselt omas rütmis nii kaua kuni Karolina lõpuks pisarateni naerdes hüüdis "WAIT!!!! I'll save your ass!" ja siis oma käe mu tagumiku alla pistis, et mu libisemist pisut sujuvamaks muuta. Järgmine kord võtan beebiõli kaasa, kui taaskord mõnelt tähelt alla libisemiseks läheb.. 

Mis veel omapärastesse seiklustesse puutub, siis minu esimese tripi üks meeldejäävamaid hetki oli hoopiski kõrvetavalt soe pühapäeva hommik Meeli vahetusperes. Istusime tagaaias, pidasime väikest hommikusöögi piknikku, Meeli vedas kohe kõik võimalikult tüüpilised Hollandi võileivamäärded kapist välja, rääkisime juttu INGLISE KEELES (kogu perega!), meie laua ümber siblisid kohevate mustade sulgedega kanad ja.. Meeli hostisa jalutas aias ringi oma kollaste puusussidega, käes aurav kohvitass. Kõlab ju idülliliselt, eksole? 

1. kord Meeli & soomelatiino crewga:

2. kord Karolina & Ecuadori kutiga:

 Minu jaoks midagi väga uut - viskad aga mündid sisse ja krabad oma burksi. Varsti polegi enam vaja inimesi leti taha seisma.

 Need friikad, millest ma siin enne jahusin, olid nii isuäratavad, et ma võtsin lausa teise tuutu veel. Seekord siis ketšupiga. Tõdesin, et majonees on ikka elu. Pildil krahmab Karolina ahnelt mu paarieurist saaki. 

Siinkohal ei jäägi mul muud üle, kui tänada veel kord Meelit ja tema ülilahedat vahetuspere mind majutamast ;) 

Amsterdam on igatahes nüüd risti-rästi läbi vallutatud (jah, isegi punaste laternate rajoon, kust ma end tegelikult ainult jumala vabal juhatusel avastasin) ja minu süda taaskord võidetud, 

Teie C

Luxembourg

Vahetusaasta lõpukuudel jõudsin ma paar korda ka riigist välja, millest ma oma isiklikel põhjustel blogisse ei kirjutanud. Nüüd on aga mu seiklus lõpule jõudmas ja mul pole enam põhjust salatseda. 

Ma olen siin ilmselt juba üsna mitu korda maininud, et ma elan kohe Luxembourgi piiri ääres. Kuigi olen korduvalt piiri taga šoppamas käinud, polnud ma kunagi varem sattunud Luxembourgi pealinna. Kui muidu on mu elukoht üsna kauge ja tüütu, siis vähemalt Luxembourgi minnes sain tunda oma elukoha võlusid - mul ei jäänud muud üle, kui lihtsalt rongile istuda ja üle piiri põrutada (jah, täitsa üksi!). 

Ilmaga vedas mul seekord kohutavalt hästi. Terve päev paistis päike nii lagipähe, et ma päevitasin endale seljakotirihmad selga. Mis Luxembourgi endasse puutub, siis see pole kohe üldse turistlik linn, aga see meenutas mulle kohutavalt Itaaliat oma sildade ja kitsaste vanalinna tänavatega. Taaskord pidin ma üksinda seigeldes tõdema, et mu looduslik kompass ja orientatsioonitaju on ikka jumala tasemele arenenud võrreldes enne vahetusaastale tulekut (kus mu orientatsiooniskill siis oli, kui me pidime sealt kuskilt metsast sügisel klassiga väljapääsu leidma???). Ise üksinda uues võõras linnas ja näed, ei eksinudki ära. Mu vanemad võiks ka juba kodus maha rahuneda ja lõpuks ometi mõista, et minust on kasvanud intelligentne maailmarändur, kes leiab alati tee koju tagasi nagu kodust minema jooksnud kassipoeg (tsau, emme!). 

Okei, see selleks. Luxembourg on tegelikult ilus linn. Mitte küll päris koht, kuhu ma romantilisele nädalavahetusele sõidaks, aga täpselt sobiv linn, kus üksinda oma suvine neljapäev mööda saata. Vähemalt samal ajal kui teised, khm, füüsika eksamil oma ajusid ragistasid (kusjuures piletimüüja veel tuletas mulle meelde, et kuule, neiu, meil siin jaamas küll eksameid ei tehta.. eksisid ära või?). 

Kogu linn oli täis ülikondades ja pliiatsseelikutes kontorirotte, kes tänavatel päiksesäras oma take-away lõunaid nautisid samal ajal, kui uued bussitäied turistitehordid linna voolasid. 

Ja mina? Mina lihtsalt nautisin elu. 

Teie päikesest põlenud C, 

musid-kallid.