1935 lõpusõna

Ma olen nüüd umbes kolm kuud tundnud süümepiinu, sest "issand Carmen, miks sa ikka veel pole blogis viimast postitust ära teinud???", aga tegelikult sain ma alles nüüd aru, et ma polnud lihtsalt varem valmis selle tibulinnuga hüvasti jätma. Ma olen lihtsalt nii ära harjunud oma elust blogimisega, et iga kord, kui ma midagi uut teen, siis mu peas lausa jookseb tekst ja ma juba kujutan ette, kuidas või milliste sõnadega ma antud olukorda kirjeldaks. 

Seekord on mu pea aga täiesti tühi ja ilmselt seetõttu, et tegelikult tunnen ma end viimaks ometi vabana - kohustustest priina. Blogimine on küll vahva, aga võtab nii kohutavalt palju aega (põhjus, miks umbes pooled vahetusõpilased blogimise pooleli jätavad?) ja ma ei kujuta isegi ette, mitu tundi olen ma arvuti taga veetnud ja tekste klaviatuurist välja imenud. 

Ma olen nüüdseks pisut üle kolme kuu Eestis olnud ja pean tõdema, et Eesti elu on ilus. Maagiline. Armastusväärne. Kui ma nüüd hästi aus olen, siis oli mul ikka suht konstantselt läbi vahetusaasta peal Eesti igatsus. Ma küll ei mõelnud Eestile kogu aeg, kuid ma siiski tundsin pidevalt, et Eestis oleks elu ikka parem. Ega ma ise ka ei osanud ette kujutada, et tegelikult tagasitulek võiks niiiiiiiii meeliülendav olla, aga siiani on mind saatnud ainult edu. Seda on nii naljakas kirjutada, aga tõepoolest läheb mul Eestis kuidagi üleliia hästi ja ma ei saa sinna midagi parata - ma armastan Eestit. 

Nii siiras, nii puhas emotsioon, kui ma Kellyt ja Liisat üle 10 kuu uuesti nägin.

Siinkohal ei mõtle ma muidugi seda, et ma kahetseks vahetusaastale minekut. Ei, sugugi mitte. Pigem just vastupidi soovitan ma minna absoluutselt igaühele, kes seda mõtet kunagi kaalunud on. Nagu paljud vahetusõpilased on öelnud: "See võib olla su elu raskeim aasta, aga samal ajal on see ka su elu parim aasta." Ja eks just see äraminek ongi mulle ka tõestanud, kes mu tõelised sõbrad on. Ning veel uskumatum on see tunne, kui tagasi Eestis olles pole neid inimesi mitte 1-2, ega ka mitte käputäis, vaid lausa nii palju, et ületas isegi mu iseenda ootused. Kujuta lihtsalt ette, et sa pole aasta aega oma sõbraga rääkinud ja pärast nii pikka lahusolekut naerate te end ikka ogaraks mingite lollide naljade peale ja saate läbi ikka sama hästi (või isegi paremini?) kui varem? Vot see, kallid lugejad, ongi sõprus. 

Ja see mõte muudab mind lihtsalt hästi-hästi õnnelikuks, sest ma tean, et vahet pole, mis saab tulevikus, vahet pole, kus või kui kaugel ma nendest olen - me oleme ja jääme ikka sõpradeks. See kõlab nagu mingi klišee või nagu mingi 12-aastase loba, aga kui Sa nüüd enda elule mõtled, siis SÕBRAD ongi ju need, kes selles kõige tähtsamat rolli mängivad (okok, pere jms ka, aga no, saate are ju mu poindist) ja isegi mina ei uskunud, et ma võiksin oma tõelisi sõpru nii väga igatseda, kui ma seda tegelikult tegin. 

Mis minust nüüd saanud on? Või pigem, mis minust saab? Nüüdseks jätkan oma kooliteed 12. klassis. Kui ma kunagi pelgasin küll seda mõtet, et issand, kuidas ma ikka lähen kooli, kui ma ei saa enam tundides istuda oma vana hea, lausa elulaheda klassiga koos, siis nüüd on mul selles osas suht zen olek. Tuleb, mis tuleb. Siiani on ju mu kohandumine Eesti eluga läinud nii libeda reega, et ma ausalt öeldes ei usu, et mul tekiks uues kassis probleeme. Ma lihtsalt loodan, et ka nemad rõõmustavad minu tuleku üle (uus klass kinkis mulle isegi kassiga kaardi!!!) ja, et keegi ei hakka bitchima selle pärast nagu ma oleks mingi "Kristiine asendus" ( :D ). 

Hetkel naudin ma elu igatahes täiel rinnal. 19. eluaasta on nüüd kätte jõudnud ja ma võiksin lausa listi koostada uutest asjadest, mis see tavaliselt nii mõttetuna tundunud number minuni toonud on, kui need punktid oleksid mõeldud ilmavalgust nägema (ok, see kõlab väga-väga valesti!). Aga nii palju võin ma ikka öelda, et ajasin näiteks ükspäev sõbra juuksed maha (ma tean, et mu ema arvates on juuksuritöö ülinõme, aga ma ei saa sinna midagi parata - lapsepõlveunistus pole minus veel kustunud) ja teenisin taskuraha popcorni müügiga.

 Õed triibulised :P

Ainuke asi, mille pärast ma muretsen, on aeg. Kuidas küll mahutada käesolevasse sügisesse kool, tantsutrenn, autokool, töö, reis Aasiasse ja sotsiaalne elu? Pole õrna aimugi, aga nagu ma olen nüüd oma elus õppinud - vahel tuleb lihtsalt lasta asjadel omasoodu kulgeda ja küll need mured siis ise parima lahenduseni jõuavad. 

Mis on Belgiast saanud? Raske öelda. Eks ma ikka vahel olen mõned sõnumid vahetanud oma sõpradega ja mu sõbranna Kongost saatis mulle selle aasta lahedaima õnnesoovi ehk ta lindistas koos oma vennaga (kes oli minust täiega vaimustuses ja kellega meil oli ka oma handshake) mulle sünnipäevaloo ja ma juba kujutan ette, et iga kord, kui ma kurb olen, siis piisab lihtsalt selle loo kuulamisest, et päike pilvede vahelt taas välja tuleks. Samas on mul kuidagi jube keeruline belglastega suhelda. Ma olen juba pikalt plaaninud oma hostemale kirjutada, aga mitte miski ei tõmba mind tegelikult ka gmaili avama ja seda kirja kirjutama. Siinkohal märgib rolli ilmselt aeg - ühest küljest pole mul tõesti aega olnud, aga teisest küljest tuleks vist lasta (taaskord!) ajal natuke mööduda ja küll siis ühel hetkel see kirjutamisetuhin ka peale tuleb. 

Kas ma igatsen oma vahetusaastat? Mitte päris. Ma ei tea. Ma arvan, et ma igatsen lihtsalt seda kohustustevaba elu. Tegelikult ma just ootasingi Eestisse tulekut juba sellepärast, et nüüd algab minu "päris elu" ja ma ei pea enam kogu aeg mõtlema, et "issand, ma ju ei saa seda teha/sinna minna/kellessegi kiinduda, sest et varsti ma ju pole enam siin", mis kehtib nii enne vahetusaastale minekut kui ka seal olles. Noh, et sa nagu ei saa mitte midagi planeerida või mõelda, sest et niikuinii ükshetk tuled sa ju tagasi/lähed ära ja siis elad sootuks teist elu edasi. Teisest küljest tahaks veel natuke aega selle "tuleviku ukse" kinni lüüa ja oma kohustustevabas maailmas edasi elada. Jube mõnus on ju koolis käia nii, et tegelikult mitte kedagi (eriti sind ennast) ei huvita üldse sinu hinded või eksamitulemused (kui siis ainult nii palju, et eksamil spikerdada) ja et elu ongi üks suur lust ja lillepidu. 

Samas nüüd, kui ma selle postituse jaoks erinevaid pildikauste läbi lappan ja oma Belgia pilte vaatan, siis tundub see kõik nii ebareaalne. Ja just selles võtmes, et kuidas on üldse võimalik, et ma läksingi täiesti võõrasse riiki ja ehitasin seal oma elu üles täiesti nullist? Nüüd, kui ma Eestis tagasi olen, siis on mul vapsjee selline tunne, nagu poleks kunagi ära olnudki, seega see ainult võimendab nende vahetusaasta piltide maagilisust, kui ma neid vaatan ja mõtlen, et jumal, kas see on tegelikult ka tõsi? Mitte keegi ei olnud seal ju minuga kaasas, mitte keegi ju tegelikult ei tea, mis elu ma seal elasin - äkki on see hoopis kõik väljamõeldis? Tunnen, nagu peaksin Helenile kirjutama ja uurima, ehk olime hoopis aasta aega koomas, sest mida rohkem ma sellele mõtlen, seda tõenäolisem see tundub.

Aga kas ma läheks uuesti vahetusaastale? Kindlasti mitte. Täiesti ilma naljata. Tähendab, see kõik oli muidugi jube elumuutev kogemus, aga ma olen aru saanud, et ma lihtsalt ei viitsi enam mängida mingit pereelu ja üleüldse - välismaale võiks elama minna küll, aga sellegipoolest mitte enam vahetusõpilasena. 

Julie / belglane

Kas ma igatsen oma Belgia sõpru? Natukene. See on tegelikult selline teema, millele mõtlemist ma väldin. Ma mäletan, kuidas millalgi esimesel nädalal Eestis saatis üks sõber mulle umbes 10 snapivideot sellest, kuidas ta kuskil peol kõikide mu teiste sõpradega oli ja põhipoint oli see, et nii sain siis mina ka nendega seal peol olla. No vähe ei võtnud pisarat silma vä (eriti see mõte, et misasja, mina, mingi suvakas eestlane, pugesingi neile hinge???), kuigi tol hetkel olin ma pigem šokeeritud sellest mõttest, et oot, mis hetkest sai Belgia elu nii kaugeks, et ma pean seda nüüd läbi mingi tobeda snapchati vaatama? 

Samas olen ma hetkel küll üsna kindel, et ühel hetkel lähen ma neile ikkagi külla. Mis on natukene raske arvestades seda, et mu 3 parimat sõpra on hetkel ise oma vahetusaastat maailma eri punktides alustamas (USAs, Brasiilias ja Austraalias), nii et tuleb vist selle naljaga natuke aega veel oodata. 

Ma tegelikult tahtsin veel eraldi postituse kirjutada sellest, milliseks on vahetusaasta mind muutnud. Või õigemini mulle ei meeldi kasutada sõna "muutunud", sest et tegelikult ma ei ole muutunud - ma olen ikka see sama Carmen, kes enne minekut. Aga arenenud olen ma küll. Samas poleks sellel postitusel eriti suurt pointi olnud, sest et niikuinii teavad ju kõik, et selline kogemus "muudab" inimese ikka ainult paremaks. Vähemalt pole mina veel näinud ühtegi vahetusõpilast, kes tuleks tagasi eriti kibestunud või löödud olekus. Kuigi noh, eks on ka selliseid. Igatahes on mu jutu mõte see, et nüüd olen ma veel 100x avatum, positiivsem, hulljulgem, jutukam ja jumal teab, mida veel, mis on ju niigi loogiline. Aga seda ütlen küll, et 1) pole olemast suuremat enese motivaatorit (kas selline sõna üldse eksisteerib?), kui see mõte, et "ma ju käisin vahetusaastal, ma saan kõigega hakkama!" ja 2) vahetusaasta jooksul jõudsin ma oma elu järjega taimetoitluseni ja võin nüüd käsi südamel öelda, et olen lihale "ei" öelnud ja liigun vaikselt täistaimetluse poole. Mis ongi ilmselt kõige suurem areng, sest et varem ei huvitanud mind see teema üldse ja pigem mõtlesin ma ikka, et "mmm, nämm-nämm, grillkana on ju nii hea!" (Khm, ainult, et mu vahetuspere küpsetatud liha oli kuiv ja maitsetu ja selles suhtes pole ime, et ma seda ühel hetkel enam süüa ei tahtnud)

Ainult, et ükspäev kirjutas mulle taaskord üks sõber Belgiast, kellega sattusime jutustama unistuste teemadel. Ta siis kirjutas, et püüdleb ikka oma unistuse poole saada kuulsaks jalgpalluriks ja, et ta näeb iga päev selle nimel vaeva, mille peale ta siis uuris, et mille poole mina hetkel püüdlen. Ja see võttis mu üsna sõnatuks, sest kui nii võtta, siis polegi mul hetkel mingit suurt unistust silmapiiril. Enne vahetusaastat oli ikka nii, et igal hommikul unistasin Belgiasse minekuks, aga nüüd on see unistus täitunud ja alles on jäänud ainult sihita olek. Kuhu edasi? Mis saab minu järgmiseks vallutuseks? Inimesel ju ikka võiksid mingid eesmärgid silme ees olla, samas tunnen ennast taaskord nii vabana, sest viimaks ometi olen jõudnud oma elus puhkusefaasi ja saan nüüd natuke aega kergemalt hingata. Mis siis ikka, küll need uued unistused mind juba ise kinni püüavad.

Blogilugejaid võrgutavalt oma võrku püüdmas

Mis puudutab nüüd konkreetselt seda blogi, siis on mõte oma armsa avaliku blogi kirjutamisest mulle alati hullult meeldinud (järjekordne unistus täitunud!). Salaja olen ma bloginud juba aastaid, aga avalik värk on ikka midagi muud. Näiteks tuleb alati arvestada sellega, et seda võib lugeda absoluutselt ükskõik kes - mis samas muudab selle ka huvitavaks. Ma olen saanud juba nii palju kirju stiilis "hei, loen su blogi, see on hullult vahva" ja need hetked on muutnud mind alati nii uhkeks, sest "appi, mõtle, keegi reaalselt VIITSIB neid romaane lugeda!!!" Kõige värvikama kommentaari autor on muidugi Elisabeth, kes ükskord mainis, et ta lausa 2h sisutas Ehaka tunde mu blogi lugemisega. Halleluujah! 

See, et mul praktiliselt 12000 vaatamist on, on ka omaette suur üllatus, nii et siinkohal tänan muidugi kõiki armsaid blogilugejaid - vahet pole, kas oled juba aegade algusest saadik vapralt silma peal hoidnud või eksisid siia millalgi seikluse vahepeal ära - suur tänu, et olemas oled! :) 

Mu ema on mulle alati öelnud: "Carmen, tee seda, mida sa tahad - siis tuleb ka armastus". 

Ja siin ma olen. Oma teekonna lõpus. Olen terve aasta harrastanud oma lemmikhobi - reisismist, mida ma siin maailmas ülekõige teha armastan. Minu prints valgel hobusel jäi küll tulemata, kuid see-eest leidsin ma midagi palju väärtuslikumat - armastuse oma elu vastu! <3

xoxo,

Carmen Kask

Vahetusõpilane Belgias 2015/16

Vahetusaasta värviliste kaante vahel

Umbes nädal enne oma pisikese järeltulija (hihi) Kristiine lahkumist Belgiasse saime Caffeine's kokku, kus ma siis jagasin temaga vahetusõpilase elu põhitõdesid. Kuigi olin suure innuga kaasa vedanud oma vahetusaasta märkmiku, ununes mul kirglikus jutuhoos täiesti ära seda talle näidata. Sellest sündiski idee, et miks mitte ei võiks ma hoopis ka oma armsate blogilugejatega selle märkmiku salajaste lehtede vahele sukelduda? 

Mis puudutab neid nii öelda "vahetusaasta meeneid", siis eesti vahetusõpilaste seas polegi need eriti populaarsed - mõnel ikka leidub vahetusriigi lipp, mida on lahedate sõnumitega täiendatud, kuid see on ka kõik. Samas üle maailma Belgiasse kokku tulnud vahetusõpilastel oli küll kuhjaga ideid varrukast võtta ja taoline märkmik oligi seal praktiliselt igaühel, kes uskus, et tal leidub rohkem kui 5 sõpra, kes sinna sisse midagi kirjutada oskaks. Tegelikult soovisin ka mina midagi hoopis teistsugust teha (nt särk oma sõprade käejälgedega või täissoditud kohvikruus vms), aga lõpuks jäigi mul aega ainult märkmiku soetamiseks. 

See-eest otsustasin, et teen sellest ühe pagana laheda kunstiteose ning nii sündiski idee märkmikust, mille sarnast polnud ma varem näinud - kui muidu olid inimestel täiesti tavalised märkmikud, siis mina lisasin sinna lisaks sõprade jutukestele veel palju lahedaid teemasid nagu nt erilised hetked, retseptid, postkaardid riikidest, mida ma külastasin, pildid, Belgia kaardi ning maailmakaardid, kus värvisin ära iga riigi, mille elanikuga ma kunagi kohtusin jne. Kaart tuli igatahes väga kirju ja on siiani uskumatu mõelda, et ma olen rääkinud nii peruulase, kanadalase või hispaanlasega kui ka Madagaskarilt või Taist pärit neiuga.

Igatahes, kui seda nüüdseks juba 2 kuud tühjana seisvat blogi peaks kunagi mõni tulevikuvahetusõpilane lugema, siis siin on minu soovitus - mõtle kindlasti midagi lahedat välja, kus sa saaks talletada mälestusi oma vahetusaastal kohatud sõpradest! Märkmik võib olla küll "põhivooluline", kuid see on samal ajal ka kõige ideaalsem viis, kuhu kõik erilised sõbrad oma armastuskirjad jätta saavad ja ma ütlen ausalt, et pole mitte midagi lahedamat, kui nüüd, 2 kuud hiljem, see märkmik avada ja kõik emotsioonid taas läbi elada. Seega edu loomingulisel lähenemisel ja kui keegi midagi eriti tuusa välja mõtleb, siis tulge näidake mulle ka! 

Illustreeriv lühivideo minu loomesünnitisest: 

(Mutter = parem kvaliteet eks)

Kallid-paid,

Carmen Kask

Pildipostitus - elu Eestis

Mis on Eestis toimunud? Ma tunnen, et pean selle listi siia üles kirjutama, et ma näeks, kui palju ma tegelikult teha jõudnud olen & et mul poleks seda lampi tunnet, nagu ma ei teeks sel suvel mitte midagi UUT.

• Käisin vanaemal külas. Korjasin marju. Üks kord. (Teise juurde võiks ka jõuda)
• Esimene juuksuritöö.
• Lasin tarkusehamba välja tõmmata.

Õnnepisarates Carmen trollipeatuses, sest operatsioon läks täpselt nii suure tuimestuse laksu all olles, et ei tundnud mitte tuhkagi.

• Roadtrip Lõuna-Eestisse ehk "see on täpselt nagu mingi õuduka algus - neli tüdrukut läksid kord metsa telkima.."

• Põgenesime neljakesti ruumist, 5 minutit jäi puudu, et oleksime laevaga põhja läinud.. "Me paneme linad tagasi ja teeme voodi ilusti ära!" - "Aitäh!"

• Sain 19 ja uue numbriga kasvasin lausa peajagu sõbranjedest pikemaks.

• Päikesetõus Linnahalli katusel & ja üks teine päikesetõus Vabaduse Väljakul. 

• JO ehk järelorientatsioon (YFU viimane programmiline üritus) toimus ka vahepeal. 24 tundi nalja ja naeru ja head seltskonda ja god bless you, me jäimegi ellu. 

Me ju näeme siin välja nagu mingid 13-aastased.

• Leidsin töö. Ja isegi mitte üksi, vaid koos Karoliniga (teine võp). Kui ma endale veel süüa ka viitsiks teha, võiks täitsa nagu päris täiskasvanu elada #oleksaeg.

• Trippisin Soome ja käisin külas vahetusaastal kohatud tüdrukul, keda ma kutsun oma "sister from another side of the suomilahtiks".

 Teate, mis on kõige lahedam? 5 minutit pärast sadamast minema jalutamist leidsime me koha, kus müüdi Belgia vahvleid. Kohaliku/koduse kraamiga ei anna muidugi võrrelda, aga nostalgiline hetk sellegipoolest.

• Armusin taaskord Caffeine'i ja Liisa riietumisstiili.

• Magasin Weekendi maha. 
• Trükkisime valmis klassiraamatu. Fotod by Aron Urb (fantastiline emotsioonidepüüdja!).

 Carmen oma klassijuhataja pükstes kõnet pidamas.

Aitab kah. Tegelikult ma varsti kirjutan selle viimase postituse ka ära.

Seniks nautige suve, 

CK

Minu inimesed ♥

kohe mõnus on selliste sellide seltsis tagasi olla

Kogu tõde belglastest

Ma juba ausalt tahaks kogu selle blogimise ära lõpetada ja noh, vahetusaastaga ühele poole saada, aga mis sa teed, kui hing ihkab kirjutada. 

Mõned päevad enne lahkumist leidsin sahtleid kraamides ühe raamatu, mille ma kunagi ammu enne Belgiasse tulekut mõnekümne sendi eest endale skoorisin: 

.. ja mõtlesin, et küllap ongi just nüüd viimane aeg vaadata friikad-majoneesiga rahva sisemusse ja teilegi sellest jutustada. 

Harjumused/traditsioonid

• Belgia noored on kohutavad küüntenärijad. Ei liialda, kui väidan, et kõik inimesed mu klassis toppisid aeg ajalt sõrmi suhu, et küünelt jälle mõni tükk närida. See komme on nii rõve, et ma ei suudaks kunagi ühe kutiga oma klassist deitida.
• Kätepesemine on out. 
• Aga et olemine päris rõve poleks, tuleb päevas 7-8x kaenla alla deodoranti sussutada, et ikka halb hais üle pea ei käiks. Väga keskkonnasäästlik eluviis muidugi, võttes arvesse seda, et kõigil on ikka pihustatavad deodorandid. 
• Kõik sorteerivad prügi. (Ma mäletan, kuidas ma esimesel õhtul Eesti kodus küsisin ka midagi, et oot, kuhu ma nüüd selle või tolle pakendi viskama peaks, kuni tõdesin kurbusega, et meil kodus polegi nii keskkonnasäästlikku harjumust)
• Harjumus rääkida kõigist ja kõigest avalikult, ilma häbitundeta. Belgias on jumala normaalne: 1) oma vetsuseikluste arutamine. Mitte kunagi ei ütle mitte keegi "vabandust, ma lähen käin tualetis ära", vaid lajatakse ikka ausalt näkku "oota veits, ma lähen sitale" ja see kehtib isegi endast lugupidavate tüdrukute kohta. 2) oma kireva voodielu jagamine. Täiesti avalikult arutatakse oma voodiseiklusi. Ma isegi pidin silmitsi seisma taoliste isiklike küsimustega, mis puudutasid minu privaatset elu, samal ajal, kui Eestis pole reaalselt mitte kunagi keegi midagi sellist teemaks toonud. 
• Kui me siin juba voodijuttudeni jõudsime, siis tasuks ka mainida, et KÕIK tüdrukud mu lennust võtsid beebipille. Isegi, kui nad polnud veel 18-aastased.
• Põsemusid. Minu arvates megalahe tava, mis tekitab kohe kuidagi lähedasema sideme kahe inimese vahel. Kusjuures belglased on nii tolerantsed, et isegi kaks kutti annavad omavahel põsemusisid, kuigi mujal maailmas vaadataks sellele ilmselt viltu (vähemalt minu teada Prantsusmaal sellist kommet pole ja põsemusi on ikka kahe erineva soo vaheline akt)
• Raamatu sõnul armastavad belglased ikka puhkuse veeta kodumaa metsades, mis on minu arvates alatu vale. Vähemalt minu tutvusringkonnas ja ka perekonnas sihtisid kõik ikkagi soojale maale - eelkõige näiteks Prantsusmaale, Itaaliasse, Hispaaniasse või isegi Vahemere saartele, aga elusees ei kuulnud ma, et keegi oleks uhkusega rääkinud sellest, kuidas ta suvel hoopis metsa telkima läheb. Never. 

Toidukultuur

• Enne Belgiasse minemist uskusin ma, et vahvlid, šokolaad, õlu ja friikartulid on lihtsalt mingi "turistivärk" ja et tegelikult kohalikud päriselt oma riigi populaarseid toite ise ei tarbi. 
• Vale! Tegelikult on kohalikud just iseenda toidukultuuri kõige suuremad tarbijad. Igapäevaselt süüakse lõunapausil krõbedaid vahvleid ning suussulavaid šokolaade. Sageli isegi nädala keskel korgitakse lahti veinid või kaanitakse telesaate kõrvale õlut. Ja friikad.. Jumal, kui palju friikartuleid nad söövad! Meil oli ikka peres oma fritüür ja kapp oli spetsiaalset fritüüriõli täis. Iga nädal vähemalt 1-2 korda läks see masin käiku. 

• Samas pean ma ikkagi tunnistama, et nendel vendadel lihtsalt on kaasasündinud oskus teha maitsvaid koduseid friikartuleid ja kõik see, mis ma hetkel Eestis saanud olen, ei kõlba ikka mitte kuhugi. 
• Mis puutub veel alkoholi, siis minu arvates leiavad belglased ALATI põhjuse alkoholi tarbimiseks. Olgu selleks siis esmaspäevane kodune koosolek töökaaslaste seltsis või pühapäevane pidulik lõuna. Siinkohal tuleb muidugi mainida, et tegemist on siiski väikest viisi degusteerimisega, mitte kasti joomisega. 
• Tark raamat ütleb nii: keskmiselt joob belglane umbes 100 liitrit õlut aastas, olles õlletarbimiselt ühe inimese kohta maailmas peale tšehhide, iirlaste, sakslaste, austerlaste ja taanlaste kuuendal kohal. 
• Seda olen juba maininud ka, aga mis puutub veel kuulsasse Belgia õllesse, siis on seal lausa 600-700 õllesorti, ning igal sordil on oma klaas. Kuskil baaris töötamine võtaks küll silme eest kirjuks. 

Pereelu

• Pereelu on täiega in. Minu vahetusperes oli näiteks tavaline see, et kogu suguvõsa elas kõrvaltänaval või naaberkülades ja meil oli lausa kombeks igal kolmapäeval kõik koos lõunatada. See muidugi pani mind ka kuidagi seda pereelu tähtsustama, arvestades seda, et Eestis pole mu vanematel peaaegu mitte kunagi niisama koosveetmiseks aega. 
• Traditsioonilised kella-kuue-õhtusöögid kogu perega. Reaalselt ma ei tea mitte ühtegi perekonda, kus sellist tava poleks olnud. Samal ajal, kui vähemalt minu Eesti kodus pole meid sageli õhtusöögi ajal koduski. 
• See punkt on muidugi selline 50/50 värk, aga vähemalt minu vahetuskodus sai küll selgelt eristada vanemate 2 rolli: isa oli töömees, see, kes toob leiva lauale, see, kes annab lastele raha, ning ema on täiskohaga koduperenaine - käib küll tööl, aga tema eesmärk kodus on ikkagi teha süüa ning hoolitseda laste eest. Ükskõik, mis probleem lastel ka polnud - ALATI mindi ema juurde. Isa ei tassinud isegi laste kohvreid teisele korrusele vms. Sageli tundsin, et hostisa isegi nagu ei osanud lastega midagi ette võtta ja üleüldse tundis ta ennast natuke nagu kohmetult, kui pidi näiteks pere pisitütre magama panema. Samal ajal, kui Eestis on üksikisad jumala normaale nähtus, ei kujutaks ma sellist elu ealeski Belgias ette.

• Mis viib mind järgmise punktini - traditsioonilised perekonnad. Pereelu loomine saab alguse juba varajasest east ja on täiesti tavaline, et 15-aastasena leitud peika püsib kogu elu (näiteks minu vahetusvanemad tutvusid juba koolieas). Üldine "eluring" näebki nii välja, et keskkooli lõpuks oled endale leidnud tulevase elukaaslase, pärast kooli lõpetamist jätkate deitimist nii kaua kuni 25-aastaselt panete leivad ühte kappi, mis ühtlasi paneb aluse ka beebimajandusele. Tõepoolest ma ei tee nalja, kui ütlen, et 99% mu lennukaaslastest olid suhtes ja ikkagi pikaajaliselt. Sellised üheöösuhted, ringi tõmbamised, ja üleüldse kärgperekonnad pole lihtsalt moes ja belglaste jaoks tundub selline eluviis kohutavalt ebaloomulik. 
• Nii et üldises plaanis ütleks ma, et noori lausa survestatakse varakult suhtesse astuma ja pigem on see häbiasi, kui sa 20-aastaselt veel suhtes pole. Nii minus kui teistes vahetusõpilastes on selline elu hämmeldust tekitanud. Pole ju võimalik, et puhtalt ühiskonna survest ongi kõik noored suhtes. Vähemalt minu ema on ka nüüd pidevalt toonud teemaks selle, et "mis mõttes sa oled 18 ja pole ikka tanu alla saanud" jutu, aga puhtalt tema survest ma ju oma tuleviku abikaasale otsa ei komista. Niisiis see tõestab vist, et belglastel on lihtsalt suur süda ja avatud meel ja nende jaoks on pikaajaliste ja usaldusväärsete suhete loomine väga kerge ülesanne. 
• Suhetest rääkides, meenusid mulle muidugi need 2-3 vahetusaastal kuuldud lugudest, kus õde ja vend olid üksteise ära armunud ja reaalselt olidki paar. Nagu sellest veel vähe oleks, on millegi pärast üllatavalt paljudes peredes normaalne, kui näiteks õde-vend käivad koos vannis/dušši all. Pole minu asi muidugi öelda, mida teised tegema (ei) peaks, aga natuke imelik oli küll selliseid lugusid vahetusõpilastelt kuulda. Nagu mingi lugu ühest perekonnast, kus vannitoa põrand oli klaasist ja peres elav vahetusõpilane ei tohtinud pesemas käias põrandat rätikutega ära katta.. 

Varia

• Kõik telesaated, filmid, isegi koolis näidatavad videod on dubleeritud prantsuse keelde. Ülinõme minu arvates, mitte ühelgi kuulsal näitlejal pole ju tuttav hääl jne.
• Belglased on küll väga looduslähedased, kuid neis ei pesitse selliseid merekarusid nagu eestlastes. Mäletan siiani, kuidas mu vahetuspere naerma turtsatas, kui ma neile aprillikuus ütlesin, et olen valmis 8 tundi edasi-tagasi sõitma lihtsalt selleks, et üle poole aasta merd näha. Nad lihtsalt ei mõista seda. Pealegi oli mu sõprade jaoks äärmiselt hämmastav ka fakt, et me käime Eestis meres ujumas. 

• Hästi lamp lugu, aga selles raamatus mainiti ka midagi sellist, et kuigi Belgia politsei annab oma tööd tehes parima, siis viimastel aastatel on avaldused korruptsiooni ja ebakompetentsuse kohta näidanud, et nende "parim" ei olegi piisav. Igatahes sellega meenus mulle uudis sellest, kuidas millalgi pärast Pariisi rünnakuid oli kamp politseinikuid keset tööpäeva rõõmsalt grupiseksi korraldanud. Mis neist edasi sai, seda ma kahjuks enam ei mäleta.
• Noored ei ole üldse kursis ennast ümbritseva suure maailmaga. Näiteks polnud ükski mu klassikaaslane isegi kuulnud "Carmeni" ooperist.
• Raamat väidab, et Belgias elab kõige rohkem üle 55 aastaseid inimesi kogu Euroopas, mis tundub minu jaoks natuke naljakas, sest nüüd Eesti tagasi olles on mul tunne, nagu kogu Eesti olekski ainult pensionäre täis ja elusees ei kujuta ette, et Belgias neid veel rohkem oleks. Aga võib-olla oskavad nad end lihtsalt hästi varjata.
• Järjekordne lõik raamatust: kui asjad lähevad käest, on tavalisele belglasele abiks arstimite kapp, mis on eelmistest põdemistest ülejäänud või tulevaste haiguste puhuks igaks juhuks valmis varutud ravimitest pungil. Jumala sulatõsi kusjuures! Minu Belgia kodus oli see kapp ikka nii täis, et uksed ei läinud enam kinnigi. Ja tõepoolest, iga kord, kui miski häda vaevas, sai sealt kohe mõnusa doosi sisse võtta. Sellepärast vaadatigi ka mind pisut imelikult, kui ma haiguse ajal teed jõin ja küüslauku sõin, järgides vapralt oma rahvameditsiini õpetusi. Igatahes oli mu hostema väga kohkunud, kui ma oma paaril haigusperioodil arsti juurde minna ei tahtnud.
• Hariduse omandamist võetakse VÄGA karmilt. Õpilastel on ikka niiiii haige koormus peal, et ma üldse imestan, kuidas üks keskmine Belgia teismeline veel oma õpingute kõrvalt tööl käib (Belgias võib tööle minna alates 16-aastaselt), võrkpalli kaks korda nädalas mängib ning veel sünnipäevadele jõuab. Samas tundub, et see süsteem ikkagi pole nii tõhus, sest kui ma hetkel googeldades mingeid võrdlustabeleid vaatan, on Eesti Belgiast ikka eespool.

• Vast kõik Eesti vahetusõpilased on kogenud, et mujal maailmas polegi patriootlikkus nii levinud kui meil siin väikses Eestis. Näiteks pole Belgia majadel isegi lipuhoidjat, mis tähendab omakorda ka seda, et neil pole lipupühasid. Reaalselt, nii imelik oli, et "punastel kuupäevadel" ei lehvinudki Belgia lipud majaseintel. See-eest on neil väga populaarne niisama akende külge lippe siduda ja seda aastaringselt. 

Minu arvates on see ikka päris imetlusväärne, kuidas on üldse võimalik, et maailmas eksisteerib riik, millel on 3 riigikeelt ja, et kogu see süsteem ikkagi toimib nagu oleks tegemist ühtse riigiga. Ma mäletan, kuidas vahetusaastale minnes juurdlesin ma endamisi, et kas neil on siis passis ka kirjas "belglane" või on ikka prantslane, hollandlane või sakslane, sest belgia keelt kui sellist ju ei eksisteeri. Kuigi ma selle aasta jooksul kordagi kellegi passi ei piilunud, siis olen ma kindel, et belgia rahvas ikka maailmas eksisteerib. 

Muidugi omaette küsimus on, kui väga valloonid ja flaamlased üksteist kui ühtset rahvast tolereerivad. Üldises plaanis neil tegelikult nii silmnähtavaid tülisid pole. Nüüd järele mõeldes ei kuulnud ma kordagi mõnda vallooni tulihingeliselt flaamlasi sõimamas, vähemalt mitte nii, nagu on omane Eestis eeslaste - venelaste suhetele.. Teisest küljest mingid pinged kahe poole vahel siiski on. Selline riigikorraldus on tegelikult jube keeruline, sest tööturg nõuab alati kahe keele oskust ja üleüldse on see kuidagi väsitav, kuigi ma ei usu, et walloonid ja flaamid tulevikus eraldi riigi püsti paneks, sest nad lihtsalt ei oska Brüsselit ära jagada.

Kusjuures vahetusaastale minnes ei olnud minu jaoks see kolme-keelne riik üldse mingi mõjutav faktor, aga samas oli küll vahva kogeda, kuidas selline riik toimib. Noh, näiteks kuidas neil on kõik linnanimed, igasugused pakendisildid, isegi HÜMN kolmes keeles jne. 

Vot, paar postitust veel ja ongi see lugu siin läbi,
Teie C

Mis tunne on Eestis tagasi olla?

Kunagi keegi rääkis mulle mingist tüdrukust, kelle vahetusaasta kõige säravam hetk oli hoopis koju tulek ja oma pere nägemine. Mu vahetusaasta läks küll igas mõttes korda, aga ma arvatavasti langen selle tüdrukuga samasse patta - pole midagi südantsoojendavamat, kui pärast 10 kuud lahusolekut jälle oma pere ja sõpru kallistada. 

Just hiljuti kerkis feissis üles uus arutelu, teemal "kuidas Eestis läheb?". Enamik seal ikka halasid, et noh, nii veider ja harjumatu on ja pole nagu sõpru enam ja tahaks ikka tagasi ja Eesti on nõme jne, aga minul on hoopis ristivastupidi - Eesti elu on MEGALAHE!!!!!!

Mul on isegi raske oma Belgia sõprade sõnumitele vastata, sest ma olen nii elevil oma "uuest" elust ja kuidagi imelik on tõdeda, et ma vähemalt veel ei igatsegi oma elu Belgias. 

Ma pole Eestis nädalatki olnud ja ma olen juba: käinud Megazone'is, näinud vähemalt poolt oma endisest klassist, sõitnud trolliga, käinud Liisbeth Horni koeraga jalutamas, käinud Paavlis, käinud sushit söömas, saanud ühe uue sõbrakutse eestlaste seast, näinud kahte imeilusat päiksetõusu, jõudnud kahele töövestlusele ja lausa proovipäevale, söönud Tallinna peenleiba ja joonud keefiri, ostnud kaks kaamlit, osalenud fotolavastuses prostituudina, käinud kunstinäitusel, saanud imelikke pilke selle eest, et ma ühele naisele pihta minnes vabandust palusin, käinud langevarjukoolitusel taaskord Liisbeth Horniga isiklikult, imestanud Tallinna uute hoonete üle, käinud spas, loobunud liha söömisest ning joonud oma lemmik karamellimacchiatot Caffeine's. 

Mõned tähelepanekud kaootlisest ent armsast Eesti elust: 

• Tallinn on kole ja seda selle uue arhitektuurilise arusaama järgi, nagu vana puumaja klaasist büroohoone kõrval oleks midagi ilusat. Pealegi IGALpool ehitatakse midagi: uusi kortereid, tammiteed, vanalinna tänavaid jne ja ma tunnen, et see pole üldse nummi. 
• Rääkides korteritest, siis minu maja kõrvale pannakse püsti mingi ilge maja, nii et varsti ei paista enam MITTE KUNAGI hommikupäike mu aknast sisse. (Kas kellelgi on ilgelt head plaani, kuidas avalikult oma viha nende peale elada, sest see teema ajab mind tegelt ka sitax kettasse!?)
• Mul on tunne, et ma ei pea enam üldse sõiduplaane jälgima, sest niikuinii on ju kogu aeg mingi troll, mis kohe tuleb. Belgias käis buss 2 korda päevas (kooli ja tagasi). 
• Inimeste jaoks on minu ülevoolav viisakus imelik. 
• Kõik ongi nii odav, kui ma ettekujutasin. 
• Mul pole õrna aimugi, kas "ettekujutasin" on kokku või lahku. 
• Rimis müüakse tuntud Belgia õlut. 
• Kõik mu sõbrad kuulavad kogu aeg Twenty One Pilots'i, millega ma hakkan vaikselt ära harjuma. 
• Kõikidel mu sõpradel on autod või autojuhiload. 
• Kõikidel mu sõpradel on mingi eelarvamus, nagu ma oleks terve vahetusaasta mälus olnud. 
• Ma olin neljapäeval vist liiga õnnelik, kui Kivi Paber Käärid restoranis ettekandja juba iseenesestmõistetavalt kõigile eraldi arved tegi ja veel ühiseelroa kõigi vahel ära jagas. Vot see on alles elu! Belgias pidi alati hullult arveldama, sest arvet ei poolitatud mitte kunagi. 
• Mul on muidu kõikide asjade/kohtade asukoht meeles, aga vot oma koduvõtit ei osanud küll kasutada, kui ma esimest korda ise koju tulin.
• Vegan pannkoogid viivad kindlasti keele alla, aga ära kunagi asenda nisujahu kanepijahuga. 
• Ma tunnen, et ma olengi nüüd lõpuks ometi enda inimeste sekka jõudnud, sest kõikidel on 32'se sõrmused. NAGU MINUL!!!! 

• See on ausalt maailma parim tunne, kui tuled pärast 10 kuud koju tagasi ja saad aru, et sinu sõprussuhted on täpselt sama head või veel paremadki kui enne lahkumist. Ma nagu polekski ära käinud. 
• Kõik paluvad mul prantsuse keeles rääkida, aga ma ei julge. 
• Isa on mu kojutuleku üle eriti õnnelik, sest ta ei pea enam ise oma pesu pesema ja triikima. 
• Eestlased on ebaviisakad. Ka elementaarsed lauakombed, näiteks söömist ei alustata enne, kui kõigil toit käes, on äraunustatud. Ja keegi ei saa aru, miks see minu jaoks nii tähtis on. 
• Ma ei saa enam avalikus kohas inimestest eesti keeles taga rääkida, sest kõik saavad sellest keelest aru.

Ma sain alles nüüd aru, kui väga ei igatsenud ma järgmisi asju: purjus alkohoolikud kell 1 päeval trollides/linnatänavatel maas istumas, rõvedaid kommentaare pildumas, haisvaid tänavaid, tolmuallergiat

Ma sain alles nüüd aru, kui väga ma igatsesin: hommikuputru, Liisut & Lottat, geograafilist lähedust, hommikuputru, telekat, odavaid taksosõite, autodega sõpru, sauna

Mu hetkene lemmiknali: 

Keegi küsib (retoorilise) küsimuse nt: "KUS sa küll elanud oled, et sa ei teadnud, et tema nimi on see/ et see paar läks lahku/ et siia ehitati uus maja/ et see on kõigi seas räige trend/ et tema töötab kinos/ et kõik kasutavad Prisma kontot jne"

Minu vastus: "eee.. Belgias elasin.. mis ise?"

Armastusega, 

Teie C

32h / 1571km -> EESTI ♥

Bussisõit Eestisse. Te ei kujuta ette, kui paljud inimesed minu üle parastavalt naersid, kui kuulsid, et pean 30 tundi bussis loksuma. Isegi lätlased/leedukad läksid lennukiga ja meie..? Meie tulime bussiga. 

Seda bussisõitu kartsin ma kohutavalt. Mul võib juba vaiksest autosõidust süda pahaks minna, seega terve ööpäev bussis kõlas nagu õudusunenägu. Õnneks reis Itaaliasse õpetas mulle nii mõndagi, seega nüüd juba teadsin, et mul on sõidu üleelamiseks vaja tekki, patja, head seltskonda ja reisipalaviku tablette. Nüüd võin öelda, et sellele lisandub enne sõidu algust 24h üleval olemine, sest et tappev väsimus garanteerib sügava une ka ebamugavas bussis loksudes.

Nii nagu YES'iga oli ka bussisõiduga - algul tundus, et see idee ikka üldse ei keri, lõpuks olin aga õnnelik, et me mingi igava lennukiga tagasi ei tulnud. Terve tee möödus nostalgilisi eesti laule kuulates, neile muidugi kaasa leelotades, eesti komme, piraadikrõpse ja mesikäpa küpsiseid õgides, üksteisele oma viimaseid muresid kurtes ja noh, muidugi ka magades. Nüüd on vähemalt mu reisilisti lisandunud veel Poola ja Leedu, mis siis et ma ainult bensukates oma jala maha panin. 

Eesti YFU oli meiega muidugi eriti helde ja ma võin nüüd käsi südamel öelda, et kui ma kunagi veel peaks nii kaua bussis loksuma, siis ma teeks seda ainult Eesti YFU'ga. Me ju sõitsime Saksamaale ka terve öö bussiga YES'ile minekuks ja no neid kahte kogemust ei anna võrreldagi. Eesti YFU valas meid ikka hellitavalt toiduga üle ja andis lausa tegevusi, et bussisõit mööduks kiiremini. 

Esimene peatus Poolas

Lõpuks kell 5 hommikul saime me ka põrandale magama.

Lätti jõudsime umbes kell 10 hommikul. Selleks hetkeks olid kõik juba end maast lahti saanud ja kõhud korisesid kurjakuulutavalt. Sõimegi siis rikkaliku hommikusöögi ja hiljem käisime end meres leotamas, et Eestisse jõudes peresid ebameeldivate lõhnadega eemale ei peletaks. Kusjuures meres ulpides tuli kellelgi pähe selline mõttevälgatus nagu "me jõudsime enne koduvetesse kui kodumaale".

Ajalooline hetk

Tallinnasse jõudmine oli mu elu emotsionaalseim sündmus. Juba pool tundi varem hakkasin bussis halama ja seda tänu mu vahetusaasta märkmikule, kus ma siis nina luristades inimeste kirjutatud sõnumeid lugesin. Oleks ma teadnud, mida mu Belgia sõbrad minust mõtlesid, poleks ma nii kergelt sealt vist ära tulnud. 

Kui buss kohale jõudis, purskasin ma veel hullemini nutma ja halasin seal, et ma ei julge bussist välja minna. Lõpuks olingi viimane, kes pea bussiuksest välja pistis. Võtsin julguse rindu, vaatasin ootusärevalt ringi, et siis tõdeda, et mu pere polnudki veel kohale jõudnud. Anneli naeratas veel julgustavalt samal ajal, kui ma omaette torisedes oma pagasit välja tassima hakkasin. Ühel hetkel märkasin juba kaugelt oma pere bussi poole astumas, mille peale jooksin ma muidugi nuttu lahistades ja üle linna "EMMMMMEEEEE!!!!!!" hüüdes neile vastu. 

Ema hakkas muidugi kohe nutma, isal püsis näol muhe naeratus ja pisike õde peitis end häbelikult emme selja taha. 

 APLAUS ja üks pikk pai meie kolmele vaprale vabatahtlikule tänu kellele see bussisõit üldse nii ladusalt ja meeleolukalt kulgeski.

 Mu 3 eesti naist olid ka vastas!

Koju jõudmine oli ikka veider. Ma olin nii sillas kõigest ja kuidagi raske oli end ohjeldada või paigal olla. See hetk, kui ma oma koduuksest sisse astusin. Lihtsalt seisin ja tõmbasin kopsud õhku täis - käes oli maagiline hetk, sest esimest korda elus sain ma tunda omaenda kodu lõhna. Õnneks oli tulemus rahuldav - ei lõhna nagu roosiaed, aga ei lõhna nagu sõnnik ka, seega kõik ongi vinksvonks ja sain kinnitust, et mu kodul on ikka normaalne lõhn. 

Istusime siis kõik koos laua ümber ja ema muudkui kraamis oma kingitusi lagedale. Ma ei viitsi neist pilti teha, kes külla tuleb, saab ise näha, aga muidu kinkis ta mulle suure vaevaga oma kunstikursusel spetsiaalselt mulle maalitud vaasid/nõud, kuhu ta oli peale maalinud siis kas lõvi või moonililled või hoopis minu portree. Eriti lahe on see, et mu ema valis moonid suht huupi ja alles nüüd sai teada, et moonid on ju Belgia rahvuslilled.

Eluõnnelik Carmen oma 10 kuud oodatud sushit nautimas.

Eriti mõnus tunne oli oma tuppa astuda ja riidekappi piiluda. Kõik need riided, need hilbud, mille olemasolu ma olin juba unustanud. Nagu oleks terve kapitäie riideid pärast pikka aega otsimist üles leidnud. Mõnus! 

Veel mõnusam oli muidugi see, et ma olin just samal õhtul sünnipäevale kutsutud. Ja mitte lihtsalt peole, vaid hoopis MEGAZONE'I!!!!! Jumal tänatud, et ma bussis ikka korralikult magada sain, muidu oleks seal pimedas laserpüssiga vastaseid jahtides hoopis tukkuma vajunud. Tegelikult oli see ikka kirjeldamatult emotsionaalne tunne, kui ma uksest sisse astusin ja kohe kõik nunnukad mulle kiljudes kaela sadasid. Kõik need tugevad, pikad kallistused. Sära nende silmis. Erutatud hääletoonid mind küsimusterahega pommitamas. Kõige populaarsem neist muidugi "Issand, Carmen, kas sa jõid oma hääle ära!?!?!?!" (ei joonud, bussi konditsioneer tegi liiga lihtsalt).

Nii juhtuski, et oma esimese öö Eestis veetsin hoopis kuskil seiklusrajal turnides, laseritega mängides ja rääkides-rääkides-rääkides. Isegi võõrad huvitusid siiralt minu vahetusaasta kogemusest. Isegi Mauri lubas mul autos ette istuda, kui me päiksetõusul tagasi kodu poole suundusime. Isegi Lotta polnud liiga unine, et kell 4 väike jalutuskäik teha.

Pilt seda fiilingut muidugi edasi ei anna, aga mu Eesti elu hakkas ikka ühe kõige hingematvama päikseloojanguga, mida mul üldse on olnud au elus näha. Päike oli sama punane nagu minu ketsipaar. 

No vaadake neid õnnest säravad silmi. Vahet pole, kummal. Pärast 10 kuud jälle koos

Teie C