Uuendus: vahetusaasta kaardil

Aega võttis, aga asja sai - lõpuks ometi leidsin ideaalse lahenduse, kuidas oma vahetusaasta kaardile märkida. Ülitihti, kui ma mõne teise vahetusõpilase blogist loen, et ta käis seal ja seal linnas, siis tahaks kohe kaardi lahti võtta ja vaadata, aga.. ei viitsi eksole. Pealegi on siis vahetusaasta lõpus ilus ülevaade sellest, mis linnad/riigid kõik nähtud said ;)

-21°C

Hüvasti, mets 

1,5h kelgusõitu

Kui Clara mind täna kelgutama kutsus, siis ma arvasin, et lähme lihtsalt mingist mäest alla laskma. Tegelikkuses olid mu hostperel palju kõvemad plaanid. Vedasime kapist välja soojad suusariided, toppisime kummikud jalga, sidusime kelgud auto taha ning.. sõit võiski alata!!!

Meil on maja taga üks suur tühi plats, kus me siis mõnusalt ringi rallisime. See oli esimene kord, kui ma nii ekstreemset kelgutamist harrastasin ja see oli nii ülevoolavalt lõbus, et 90% ajast ma lihtsalt naersin. Paar korda küll lendasin päris valusalt kelgult maha, aga ei midagi tõsist. Jope tõmbasin muidugi katki, aga õnneks oligi see mingi vana "kalts".

Hostema rääkis, et sellist korralikku talve pole neil viimased 6-7 aastat olnud, seega seda enam olen ma õnnelik, et just sellel aastal siia tulin. See päev jääb igatahes veel kauaks meelde! 

(Pildid klõpsis mu armas hostema)

Pikki kelgusõite, armsad lugejad!
CK

Gotta love Sunday mornings

Mechelen: taaskohtumine suussulavate kohukestega

Elu viis mind täna Mecheleni, kus veetsin taaskord naerurohke päeva oma eestlastega. Erinevalt minust ja Helenist elab Merilin linnas, seega tegi ta meile väikse giidituuri, viis vene poodi ning päeva lõpetasime tema voodil Eesti Tippmodelle nautides ja külma pizzat õgides. 

Tegelikult oli supervahva päev! See on lihtsalt uskumatu, kui erinevad võivad kaks Belgia poolt olla - kui kodulinnas on lumi katnud iga sentimeetri, siis Flandria poolel säras päike ning talvest andis aimu ainult jäine tuul. Mechelen on tegelikult suhteliselt pisike linnake, Wallonia kohalike seas see eriti populaarne vist pole, näiteks mu hostema arvas algul, et see asub hoopis Hollandis.. Samas on sellel linnal väga mõnus rahulik aura, kuidagi kodune tunne oli seal ringi jalutada ja neid imeilusaid kanaliäärseid maju pildistada. Mu lemmikosa oli muidugi see, kui me jõudsime Merilini koju ning ma sain oma koti lihtsalt maha visata, voodisse vajuda ning Eesti saadet vaadata.. täpselt nii nagu kodus!!! Merilinil on muidugi meganummi koer ka, nii et ma loodan, et küllakutse number 2 ei jää tulemata..

Oleme Heleniga juba kaks korda üritanud Belgiast vene poode leida, kuid tulutult. Seekord siis vedas ning vähemalt pool tundi kilkasime üle poe erinevate Eestilike toiduainete üle: kohukesed, pelmeenid, peenleib, halvaa, vene kommid (Maša ja Karu), kali, isegi purgiboršisupp ei jätnud kedagi külmaks.. Vahetusaasta jooksul olen ma igatahes mõistnud, et tee, mis tahad, Eesti toit lihtsalt on südames ja sellest juba lahti ei saa!

Isegi fotod tunduvad täna kuidagi mõnusamad. Samas ilmselt on asi selles, et ma naersin täna vähemalt 3 korda kõhust kahe käega kinni hoides pisarsilmil nii kõvasti, et lausa pea hakkas valutama ja seetõttu tunnen ise nagu piltidel oleks elu sees. 

Aitäh selle superlõbusa päeva eest!

Mustade teksade squad Joosepi firmamärki reklaamimas

Aitäh, et lugeda viitsid ;)
Sinu C

Ega tali taevasse ju jää!

Ei tea küll, mis nüüd lahti läks, aga tundub, et ilmataat võttis viimaks ometi mu soove kuulda, sest LUMI TULIGI MAHA!!!

Viimased 24 tundi on lihtsalt lakkamatult sadanud, mis on kaasa toonud hulgaliselt transpordiprobleeme. Mina olen muidugi terve see aeg ennast koduselt tundnud, selline ju ongi elu Eestis!!! Samal ajal, kui inimesed mu ümber paanitsevad sellepärast, et lumi on teed kinni ajanud. Ega nalja muidugi pole, hommikul sõitsime tavapärase 20minuti asemel tund aega kooli, sest jäime lumme kinni, rääkimata sellest, et tagasiteel keeldus buss mu külast läbi sõitmast. Kiirabid ruttasid siia-sinna, politseinikud organiseerisid tänavatel liiklust, nagu tõeline päästeoperatsioon juba!

Muidugi koju jõudes oli juba väljas pimedaks läinud, aga mõned pildid jõudsin siiski oma külmast värisevate kätega teha. Nüüd tuleb ainult natuke veel pöidlaid pigistada ja loota, et see ILMAIME püsib siin pühapäevani, et ma jõuaks ka pisut lumes hullata ja oma esimesed-viimased lumememmed/inglid/kelgusõidud ära teha.

Imeilusat talve jätku soovides,
CK

Õnn on jõudnud ka minu porisele õuele!

Uus aasta läks lahti lausa nii suure hooga, et pole jõudnud isegi blogida. Ma oleks veel mõned päevad "lebotanud", aga juba kuulsin, et muretsetakse kus ma küll olen ja kas midagi olla juhtunud, et ma täitsa kadunud olen.

Tegelikult on kõik hoopis risti-vastupidi ja ma polegi varem vahetusaasta jooksul ennast nii õnnelikuna tundnud. Hoolimata sellest, et aastavahetus möödus võrdlemisi igavalt, on uus aasta siiani lausa suurepärane olnud. Eelkõige tuleb see sellest, et mulle jõudis lõpuks kohale, et vahetusaasta ei kesta igavesti ning oleks kurb siit lahkuda teadmisega, et ma istusin terve aasta kodus, kuigi ma oleks võinud ka midagi huvitavamat teha. Teisalt olen ma niiiiiii tüdinud sellest, et mul on kogu aeg igal pool igav, et ma ei räägi mitte kunagi, et ma ei teeee reaalselt mitte kunagi mitte midagi. Seega, viimane aeg oli end kokku võtta! 

Ausalt öeldes pole vist mitte ükski aasta varem energilise ja motiveerituna alanud. Ma isegi ei tea, mida ma varem nii väga kartsin, aga 2016 on mind lihtsalt õitsele löönud - ma suhtlen koolis kõigiga, kel vähegi minu vastu huvi, räägin prantsuse keelt täpselt nii palju kui oskan, broneerin oma nädalvahetusi, käin sünnipäevadel, isegi töötan tunnis aktviisemalt kaasa, mille jaoks pole mul kunagi varem tahtmist olnud. Kui varem olin ma pigem see issand-ma-ei-oska-ju-õigesti-rääkida-istun-parem-vaikselt tüüp, siis nüüd olen ma sellest üle saanud. On küll tagasilööke, eriti veel kui klassikaaslased mu aktsendi üle nalja viskavad, aga siis ma meenutan seda korda, kui ma kuulsin, et mu hostema õde oli mu rääkimist kiitnud ja keskendun edasi oma õpingutele. Loen päevast-päeva prantsuse keelseid lasteraamatuid ja koostan oma konspekte erinevate reeglite kohta, et õppimisprotsess sujuvam oleks. Niiiiii väga tahaks juba sujuv rääkija olla!!! Ma ei jõua ära oodata seda aega, kui ma oskan rääkida nii nagu kohalik. Just eile küsisin keset geograafia tundi klassiõelt, kuidas siis ikkagi pastat restoranis tellida ning lõpuks üritasid 5 inimest mulle erinevaid variante seletada, isegi õpetaja lisas omaltpoolt, millist juustu pasta peale küsida jne. 

Teisalt on minusse tekkinud mingi kummaline sära, jõud, mis tõmbab inimesi ligi. Ma olen viimasel kahel nädalal nii palju uute inimestega (üle maailma) suhtlema hakanud, ühiseid huvisid leidnud, pastat söömas käinud.. Isegi mu hostõde marssis täna mu tuppa ning ütles ülinormaalselt: "kle, ma teen hetkel pastat homseks koolilõunaks, tahad ka?" (jah, pasta on siin põhitoit!)

Kõik endised murepunktid on haihtunud, elu on tegelikult muutunud tõeliselt nauditavaks. Ma olen siin, elan kodust 2000km kaugusel, räägin prantsuse keeles, elan täiesti teistsuguses peres, keset hingematvat loodust, ma tunnen siinset ümbruskonda, tänavaid, linnu, süsteeme, isegi rongikontrolöre oma "kodurongis", viskan naltsi nii-öelda oma vanaemaga, tean parimaid vahvlikohvikuid ja olen leidnud üles kooli kõige ilusamad vetsud, loon sooje suhteid vahetusõpilastega üle maailma, olen õppinud spagette sööma nii, et kogu nägu poleks pärast kastet täis, minu käest tullakse tänavatel juhiseid küsima ning 90% juhtudest oskan ma ka õigesti vastata, ma olen tohutult palju õppinud teiste kultuuride kohta, kohanud inimesi üle maailma, muutunud avatumaks, julgemaks, kogenumaks, aru saanud sellest, et elu sõltubki ainult minust endast ning, kui mul igav on, siis pean ma just ISE midagi ette võtma, õppinud elu väärtust hindama, seda nautima.. 

Jah, sõbrad, see ongi elu ja see mõte toob mulle lihtsalt naeratuse näole. 

Kusjuures, täna sadas lund. Umbes tund aega istusin ma õndsa naeratusega akna ääres, nosisin oma kirju koera komme ja ei suutnud seda ilmaimet ära uskuda - LUND SAJAB!!! 18-aastaga on lumi muutunud vist osaks minus eneses, mõistsin alles täna, kui väga ma sellest puudust olin tundnud. Mis on küll omamoodi irooniline teades, mis hetkel Eestis toimub. 

Seega, sõbrad, nagu prantslased ütleks siis: la vie est belle! (elu on ilus)
CK

Uuel aastal uue hooga..

Õhtune Brüssel

(foto: Ylva)

Meeleolukas aastavahetus on möödunud, 2016 edukalt vastu võetud ning suurejooneline 1.jaanuar kätte jõudnud. Mul on nüüd lõpuks tunne, et pool minu vahetusaastast on möödas, mis siis, et tegelikult alles 4 kuud oldud ja 6 veel minna. 4 kuud on lihtsalt ideaalne aeg sisseelamiseks, keele õppimiseks, tutvuste sobitamiseks ja noh, see on see periood, millal vaikselt oma kestast välja kooruda. Nüüd on aga käes uus aasta, puhuvad uued tuuled ning ma tunnen, et aitab! Aitab sellest kodus istumisest, muretsemisest, pidevast kurvast tujust, nüüd on aeg reisida, uued sõbrad üle maailma leida ning lõpuks ometi vahetusaastast KÕIK võtta!

Seega, mõttelised pool aastat on nüüd möödas ja selle puhul üritan ka sisukamalt vastata, kui kõik eelnevad kuud:

1. Kui palju ma hetkel prantsuse keelt oskan? Kui palju saan vestluses osaleda? 
   - Oleneb, kui optimistlikult olukorda hinnata. Kuna ma tunnen ennast hetkel väga motiveerituna, siis ma ütleks, et kohalike jutust saan 70% ikka aru. Ise räägin ma tavaliselt ainult siis, kui mul on midagi ilmtingimata vaja teada/öelda, sest kohalikud räägivad nii kiiresti, et enne kui ma oma peas lause valmis jõuan mõelda, on nad juba uue teema leidnud.
   
   - Kelest rääkides tuli mul kohe meelde üks meeldejäävamaid keeleapse:
   Prantsuse keele eksam. Olen lõpetanud just ühe lastejutu lugemise, kus reinuvader käis pidevalt talunikelt loomi varastamas, kuni üks päev farmerid lõksud üles panid ning rebane peaaegu surma sai.
   Pidin vastama küsimustele antud teksti kohta ning lugesin algul ühe küsimuse nii:
   "Kui sa oleksid avokaado ning keegi tahaks sind ära süüa, siis mida sa enda kaitseks ütleksid?"
   Mõtlesin siis tükk aega, et no pagan, see pole ju üldse teemasse, aga ehk see on sellepärast, et keegi ei küsi ei avokaado ega rebase arvamust, sest nad ju ei saa rääkida.. Vastasin siis ilusti, et igal avokaadol on ka õigus elule.
   Pärast kontrollisin oma vastused üle ja avastasin, et küsimus on hoopis "Kui sa oleksid rebase advokaat, siis mida sa tema kaitseks ütleksid?". Vähemalt sain siis vastuse ära parandada ja päästsin nii oma eneseuhkuse õpetaja ees. (Prantsuse keeles on avocat nii avokaado kui ka advokaat)
2. Mis on hetkel kõige raskem? 
   - See tunne, et kõik on Eestis nii palju edasi arenenud, käivad kogu aeg koos trippimas ja mina lihtsalt istun siin Belgias ja jään kõigest ilma. Näiteks paljudel mu klassikaaslastel on autod/autojuhiload ja mina pole isegi välja mõelnud, mis autokooli minna. Üleüldse kõik minuvanused on järsku nii elukogenud ja teevad mingeid jubelahedaid asju koos. 
3. Mis on hetkel kõige kergem? Mille üle ma õnnelik olen?
   - Ei tea, miks, aga ma jätan sellele vastamise alati viimaseks. Kergem on ju oma elus vigu leida, kui seda hinnata.. Tegelikult ilmselt ignoreerimine. Noh näiteks, kui kodus jälle mingi karjumine on, siis ma lihtsalt varjun oma tuppa, kõrvaklapid pähe ja vau, ongi elu ilus jälle!
   Ma olen õnnelik, et mul on võimalus olla vahetusaastal & et Belgias niivõrd palju vahetusõpilaste omavahelisi traditsioone on & et mul on nii palju vabadust reisimise osas (pole koha- ega kellaaja piiranguid).
4. Mis on harjumatu?
   - Kõige harjumatum on endiselt mu hostperega koos elamine ja üleüldse vist tavalise belglase elu elamine. Alustades nende ebatervislikest söömisharjumustest (belglased on maailma suurim krõpsusööjad, iganädalased friikateõhtud, kommid, vahvlid, kilode viisi VÕILEIBU jeesus appi!) lõpetades teistsuguste maailmavaadete, kommete ning arvamustega. Näiteks iga tüüpilise belglase jaoks (olenemata vanusest) on kool esimene prioriteet - õpilased istuvad 24/7 kodus ja õpivad, vanemad ajavad kogu aeg hinnetel pilgu peal, et midagi halvasti poleks jne. Minu jaoks pole kool kunagi nii tähtis olnud ja ma ei mõista, miks ma näiteks pidin oma hostema tõttu kõik eksamid kaasa tegema, kui ma neis isegi midagi kirjutada ei osanud jne. Teine külg on see, et ma olen alles nüüd aru saanud, kui vabalt mu vanemad on mind kasvatanud - tahtsin, siis värvisin oma juuksed 7-aastaselt oranžiks, kunagi pole probleeme olnud kaua üleval olemisega või koolist põhjusega puudumisega jne ning ma olen neile selle eest meeletult tänulik, sest siinne kasvatusmeetod tundub lihtsalt nii karm ja kitsarinnaline.
5. Kellega ma Eestist kõige rohkem suhtlen?
   - Perekond, mõned klassikaaslased, sõbrad. Ega see seltskond on tegelikult algusest peale sama olnud ja ma arvan, et see jääbki nii.
6. Kui palju olen saatnud kirju Eestisse / ise saanud?
   - PALJU!!!!
7. Kas ja kes on mu sõbrad Belgias? Kellega kõige rohkem suhtlen?
   - Vahel on mul tunne, et olen päris hästi klassi sulandunud ja järgmisel hetkel saan aru, et ma pole kutsutud klassiõe sünnipäevale, kellega igapäevaselt kõige rohkem suhtlesin ja keda oma sõbraks pidasin. Samas olen varemgi kuulnud, et kohalike noortega on raske kiiresti ühele lainele saada, väljas käimise asemel ju õpitakse kodus jne, nii et küllap ma pean lihtsalt veel natuke kannatust varuma. Vahetusõpilased on see-eest kullatükid - nendega on ALATI millestki rääkida, neile saab kõik oma mured kasvõi ämbriga kaela valada ja kõige tähtsam on see, et nad saavad minust alati aru. 
8. Suhted perega. 
   - Minu silmis keerulised, nende meelest on ilmselt kõik enam-vähem korras. Seda on kuidagi nõme sõnastada, aga mis puudutab raha, siis ma olekski nagu oma laps siin - hostvanemad ostavad mulle tihti rongipileteid, toovad poest soovitud toiduaineid ja üleüldse tunnen ma, et nad on väga helded. Rahapuud meil tagaaias ei kasva ja just sellepärast olen ma üllatunud, kui palju nad mind selles osas toetavad (kuigi ma pole seda kunagi küsinud). Samas on neil päris suured lahendamata probleemid omavahel - tavaliselt 3 korda nädalas tuleb ikka mingi tüli ära, noh et lapsed tahavad ilmvõimatuid asju või käituvad nõmedalt ja kohe lendab hostema oma kurja valju häälega peale. Nad oskavad ideaalselt õnneliku perekonda teiste ees mängida, aga tegelikult käib kodus pidevalt üks riidlemine ja sageli ma kardan, et just minu tõttu - ma olen ikkagi 18, mul on natuke rohkem oma otsustamisvabadust ja see muudab mu hostõed tihti kadedaks (kus hundist juttu.. Clara just jooksis nuttes oma tuppa, sest hostema oli ta peale täiega karjunud.. pagan, mul on samas ka ülitihti tunne, et nad on lihtsalt väsinud oma laste kasvatamisest). Seega vahel ma tunnen, et nad pole lihtsalt valmis mängima siin perekonda mingi suvalise eestlasega. ENNE TULEKS
9. Mida ma hetkel Eestist igatsen? 
   - Oma elu tervikuna ilmselt. Eelkõige muidugi seda, et elu oli nii palju lihtsam ja turvalisem kui siin.
10. Olen ma saanud mõne õppetunni?
    - Ma pole mingi maailmanaba ja minu ümber on alati inimesed, kellega tuleb arvestada. 4 inimesega koos elamine lihtsalt tähendab näiteks hommikusi vannitoajärjekordi ja seda, et kogu aeg ei saa üle terve maja ainult oma muusikat kuulata jne.
11. Kui palju kuulan nt prantsuse keelset mussi?
    - Ma teen endale pai, kui ma peaks kunagi vastama "palju".
12. Kus ma reisimas oled käinud? (k.a Belgias)
    - Saksamaa jõuluturud, Belgia linnadest veel Brüssel, Brugge, Hasselt.
13. Kuidas on Belgia mind hetkel mõjutanud?
    - Väga väga väga palju. Esimest korda elus mõtlen ma eelkõige iseendale - mida mina tahan? vajan? soovin? Näiteks olen ma hakanud enne magama minekut mediteerima, samas kui Eestis polnud mul kunagi aega seda isegi proovida. 
14. Mida ma soovin/tahan?
    - REISIDAAAAAAA!!!! Hing lihtsalt ihkab siit minema. Prantsuse keelt võiks ka soravalt rääkida ja sõpru võiks olla jaaaa hostõega võiks megahästi läbi saada, aitäh.
15. Mis huvitavaid toite ma vahepeal proovinud oled?
    - Tomatisupp vahukoorega. Churrosed.
16. Mida ma olen avastanud?
    - 90% ajast pole midagi muud teha, kui ainult iseendale loota. Ise olen enda õnne sepp ja kui ise ei ürita, siis keegi teine ka minu kohustusi endale ei võta.
17. Milline on ILM? :'D
    - Valdavalt soe. Vihma polegi nädal aega sadanud. Lund ka pole. Nagu sügis oleks. 

Seiklusrohket uut aastat!
CK ♥