Ma olen nüüd umbes kolm kuud tundnud süümepiinu, sest "issand Carmen, miks sa ikka veel pole blogis viimast postitust ära teinud???", aga tegelikult sain ma alles nüüd aru, et ma polnud lihtsalt varem valmis selle tibulinnuga hüvasti jätma. Ma olen lihtsalt nii ära harjunud oma elust blogimisega, et iga kord, kui ma midagi uut teen, siis mu peas lausa jookseb tekst ja ma juba kujutan ette, kuidas või milliste sõnadega ma antud olukorda kirjeldaks.
Seekord on mu pea aga täiesti tühi ja ilmselt seetõttu, et tegelikult tunnen ma end viimaks ometi vabana - kohustustest priina. Blogimine on küll vahva, aga võtab nii kohutavalt palju aega (põhjus, miks umbes pooled vahetusõpilased blogimise pooleli jätavad?) ja ma ei kujuta isegi ette, mitu tundi olen ma arvuti taga veetnud ja tekste klaviatuurist välja imenud.
Ma olen nüüdseks pisut üle kolme kuu Eestis olnud ja pean tõdema, et Eesti elu on ilus. Maagiline. Armastusväärne. Kui ma nüüd hästi aus olen, siis oli mul ikka suht konstantselt läbi vahetusaasta peal Eesti igatsus. Ma küll ei mõelnud Eestile kogu aeg, kuid ma siiski tundsin pidevalt, et Eestis oleks elu ikka parem. Ega ma ise ka ei osanud ette kujutada, et tegelikult tagasitulek võiks niiiiiiiii meeliülendav olla, aga siiani on mind saatnud ainult edu. Seda on nii naljakas kirjutada, aga tõepoolest läheb mul Eestis kuidagi üleliia hästi ja ma ei saa sinna midagi parata - ma armastan Eestit.
Nii siiras, nii puhas emotsioon, kui ma Kellyt ja Liisat üle 10 kuu uuesti nägin.
Siinkohal ei mõtle ma muidugi seda, et ma kahetseks vahetusaastale minekut. Ei, sugugi mitte. Pigem just vastupidi soovitan ma minna absoluutselt igaühele, kes seda mõtet kunagi kaalunud on. Nagu paljud vahetusõpilased on öelnud: "See võib olla su elu raskeim aasta, aga samal ajal on see ka su elu parim aasta." Ja eks just see äraminek ongi mulle ka tõestanud, kes mu tõelised sõbrad on. Ning veel uskumatum on see tunne, kui tagasi Eestis olles pole neid inimesi mitte 1-2, ega ka mitte käputäis, vaid lausa nii palju, et ületas isegi mu iseenda ootused. Kujuta lihtsalt ette, et sa pole aasta aega oma sõbraga rääkinud ja pärast nii pikka lahusolekut naerate te end ikka ogaraks mingite lollide naljade peale ja saate läbi ikka sama hästi (või isegi paremini?) kui varem? Vot see, kallid lugejad, ongi sõprus.
Ja see mõte muudab mind lihtsalt hästi-hästi õnnelikuks, sest ma tean, et vahet pole, mis saab tulevikus, vahet pole, kus või kui kaugel ma nendest olen - me oleme ja jääme ikka sõpradeks. See kõlab nagu mingi klišee või nagu mingi 12-aastase loba, aga kui Sa nüüd enda elule mõtled, siis SÕBRAD ongi ju need, kes selles kõige tähtsamat rolli mängivad (okok, pere jms ka, aga no, saate are ju mu poindist) ja isegi mina ei uskunud, et ma võiksin oma tõelisi sõpru nii väga igatseda, kui ma seda tegelikult tegin.
Mis minust nüüd saanud on? Või pigem, mis minust saab? Nüüdseks jätkan oma kooliteed 12. klassis. Kui ma kunagi pelgasin küll seda mõtet, et issand, kuidas ma ikka lähen kooli, kui ma ei saa enam tundides istuda oma vana hea, lausa elulaheda klassiga koos, siis nüüd on mul selles osas suht zen olek. Tuleb, mis tuleb. Siiani on ju mu kohandumine Eesti eluga läinud nii libeda reega, et ma ausalt öeldes ei usu, et mul tekiks uues kassis probleeme. Ma lihtsalt loodan, et ka nemad rõõmustavad minu tuleku üle (uus klass kinkis mulle isegi kassiga kaardi!!!) ja, et keegi ei hakka bitchima selle pärast nagu ma oleks mingi "Kristiine asendus" ( :D ).
Hetkel naudin ma elu igatahes täiel rinnal. 19. eluaasta on nüüd kätte jõudnud ja ma võiksin lausa listi koostada uutest asjadest, mis see tavaliselt nii mõttetuna tundunud number minuni toonud on, kui need punktid oleksid mõeldud ilmavalgust nägema (ok, see kõlab väga-väga valesti!). Aga nii palju võin ma ikka öelda, et ajasin näiteks ükspäev sõbra juuksed maha (ma tean, et mu ema arvates on juuksuritöö ülinõme, aga ma ei saa sinna midagi parata - lapsepõlveunistus pole minus veel kustunud) ja teenisin taskuraha popcorni müügiga.
Õed triibulised :P
Ainuke asi, mille pärast ma muretsen, on aeg. Kuidas küll mahutada käesolevasse sügisesse kool, tantsutrenn, autokool, töö, reis Aasiasse ja sotsiaalne elu? Pole õrna aimugi, aga nagu ma olen nüüd oma elus õppinud - vahel tuleb lihtsalt lasta asjadel omasoodu kulgeda ja küll need mured siis ise parima lahenduseni jõuavad.
Mis on Belgiast saanud? Raske öelda. Eks ma ikka vahel olen mõned sõnumid vahetanud oma sõpradega ja mu sõbranna Kongost saatis mulle selle aasta lahedaima õnnesoovi ehk ta lindistas koos oma vennaga (kes oli minust täiega vaimustuses ja kellega meil oli ka oma handshake) mulle sünnipäevaloo ja ma juba kujutan ette, et iga kord, kui ma kurb olen, siis piisab lihtsalt selle loo kuulamisest, et päike pilvede vahelt taas välja tuleks. Samas on mul kuidagi jube keeruline belglastega suhelda. Ma olen juba pikalt plaaninud oma hostemale kirjutada, aga mitte miski ei tõmba mind tegelikult ka gmaili avama ja seda kirja kirjutama. Siinkohal märgib rolli ilmselt aeg - ühest küljest pole mul tõesti aega olnud, aga teisest küljest tuleks vist lasta (taaskord!) ajal natuke mööduda ja küll siis ühel hetkel see kirjutamisetuhin ka peale tuleb.
Kas ma igatsen oma vahetusaastat? Mitte päris. Ma ei tea. Ma arvan, et ma igatsen lihtsalt seda kohustustevaba elu. Tegelikult ma just ootasingi Eestisse tulekut juba sellepärast, et nüüd algab minu "päris elu" ja ma ei pea enam kogu aeg mõtlema, et "issand, ma ju ei saa seda teha/sinna minna/kellessegi kiinduda, sest et varsti ma ju pole enam siin", mis kehtib nii enne vahetusaastale minekut kui ka seal olles. Noh, et sa nagu ei saa mitte midagi planeerida või mõelda, sest et niikuinii ükshetk tuled sa ju tagasi/lähed ära ja siis elad sootuks teist elu edasi. Teisest küljest tahaks veel natuke aega selle "tuleviku ukse" kinni lüüa ja oma kohustustevabas maailmas edasi elada. Jube mõnus on ju koolis käia nii, et tegelikult mitte kedagi (eriti sind ennast) ei huvita üldse sinu hinded või eksamitulemused (kui siis ainult nii palju, et eksamil spikerdada) ja et elu ongi üks suur lust ja lillepidu.
Samas nüüd, kui ma selle postituse jaoks erinevaid pildikauste läbi lappan ja oma Belgia pilte vaatan, siis tundub see kõik nii ebareaalne. Ja just selles võtmes, et kuidas on üldse võimalik, et ma läksingi täiesti võõrasse riiki ja ehitasin seal oma elu üles täiesti nullist? Nüüd, kui ma Eestis tagasi olen, siis on mul vapsjee selline tunne, nagu poleks kunagi ära olnudki, seega see ainult võimendab nende vahetusaasta piltide maagilisust, kui ma neid vaatan ja mõtlen, et jumal, kas see on tegelikult ka tõsi? Mitte keegi ei olnud seal ju minuga kaasas, mitte keegi ju tegelikult ei tea, mis elu ma seal elasin - äkki on see hoopis kõik väljamõeldis? Tunnen, nagu peaksin Helenile kirjutama ja uurima, ehk olime hoopis aasta aega koomas, sest mida rohkem ma sellele mõtlen, seda tõenäolisem see tundub.
Aga kas ma läheks uuesti vahetusaastale? Kindlasti mitte. Täiesti ilma naljata. Tähendab, see kõik oli muidugi jube elumuutev kogemus, aga ma olen aru saanud, et ma lihtsalt ei viitsi enam mängida mingit pereelu ja üleüldse - välismaale võiks elama minna küll, aga sellegipoolest mitte enam vahetusõpilasena.
Samas nüüd, kui ma selle postituse jaoks erinevaid pildikauste läbi lappan ja oma Belgia pilte vaatan, siis tundub see kõik nii ebareaalne. Ja just selles võtmes, et kuidas on üldse võimalik, et ma läksingi täiesti võõrasse riiki ja ehitasin seal oma elu üles täiesti nullist? Nüüd, kui ma Eestis tagasi olen, siis on mul vapsjee selline tunne, nagu poleks kunagi ära olnudki, seega see ainult võimendab nende vahetusaasta piltide maagilisust, kui ma neid vaatan ja mõtlen, et jumal, kas see on tegelikult ka tõsi? Mitte keegi ei olnud seal ju minuga kaasas, mitte keegi ju tegelikult ei tea, mis elu ma seal elasin - äkki on see hoopis kõik väljamõeldis? Tunnen, nagu peaksin Helenile kirjutama ja uurima, ehk olime hoopis aasta aega koomas, sest mida rohkem ma sellele mõtlen, seda tõenäolisem see tundub.
Aga kas ma läheks uuesti vahetusaastale? Kindlasti mitte. Täiesti ilma naljata. Tähendab, see kõik oli muidugi jube elumuutev kogemus, aga ma olen aru saanud, et ma lihtsalt ei viitsi enam mängida mingit pereelu ja üleüldse - välismaale võiks elama minna küll, aga sellegipoolest mitte enam vahetusõpilasena.
Julie / belglane
Kas ma igatsen oma Belgia sõpru? Natukene. See on tegelikult selline teema, millele mõtlemist ma väldin. Ma mäletan, kuidas millalgi esimesel nädalal Eestis saatis üks sõber mulle umbes 10 snapivideot sellest, kuidas ta kuskil peol kõikide mu teiste sõpradega oli ja põhipoint oli see, et nii sain siis mina ka nendega seal peol olla. No vähe ei võtnud pisarat silma vä (eriti see mõte, et misasja, mina, mingi suvakas eestlane, pugesingi neile hinge???), kuigi tol hetkel olin ma pigem šokeeritud sellest mõttest, et oot, mis hetkest sai Belgia elu nii kaugeks, et ma pean seda nüüd läbi mingi tobeda snapchati vaatama?
Samas olen ma hetkel küll üsna kindel, et ühel hetkel lähen ma neile ikkagi külla. Mis on natukene raske arvestades seda, et mu 3 parimat sõpra on hetkel ise oma vahetusaastat maailma eri punktides alustamas (USAs, Brasiilias ja Austraalias), nii et tuleb vist selle naljaga natuke aega veel oodata.
Ma tegelikult tahtsin veel eraldi postituse kirjutada sellest, milliseks on vahetusaasta mind muutnud. Või õigemini mulle ei meeldi kasutada sõna "muutunud", sest et tegelikult ma ei ole muutunud - ma olen ikka see sama Carmen, kes enne minekut. Aga arenenud olen ma küll. Samas poleks sellel postitusel eriti suurt pointi olnud, sest et niikuinii teavad ju kõik, et selline kogemus "muudab" inimese ikka ainult paremaks. Vähemalt pole mina veel näinud ühtegi vahetusõpilast, kes tuleks tagasi eriti kibestunud või löödud olekus. Kuigi noh, eks on ka selliseid. Igatahes on mu jutu mõte see, et nüüd olen ma veel 100x avatum, positiivsem, hulljulgem, jutukam ja jumal teab, mida veel, mis on ju niigi loogiline. Aga seda ütlen küll, et 1) pole olemast suuremat enese motivaatorit (kas selline sõna üldse eksisteerib?), kui see mõte, et "ma ju käisin vahetusaastal, ma saan kõigega hakkama!" ja 2) vahetusaasta jooksul jõudsin ma oma elu järjega taimetoitluseni ja võin nüüd käsi südamel öelda, et olen lihale "ei" öelnud ja liigun vaikselt täistaimetluse poole. Mis ongi ilmselt kõige suurem areng, sest et varem ei huvitanud mind see teema üldse ja pigem mõtlesin ma ikka, et "mmm, nämm-nämm, grillkana on ju nii hea!" (Khm, ainult, et mu vahetuspere küpsetatud liha oli kuiv ja maitsetu ja selles suhtes pole ime, et ma seda ühel hetkel enam süüa ei tahtnud)
Ainult, et ükspäev kirjutas mulle taaskord üks sõber Belgiast, kellega sattusime jutustama unistuste teemadel. Ta siis kirjutas, et püüdleb ikka oma unistuse poole saada kuulsaks jalgpalluriks ja, et ta näeb iga päev selle nimel vaeva, mille peale ta siis uuris, et mille poole mina hetkel püüdlen. Ja see võttis mu üsna sõnatuks, sest kui nii võtta, siis polegi mul hetkel mingit suurt unistust silmapiiril. Enne vahetusaastat oli ikka nii, et igal hommikul unistasin Belgiasse minekuks, aga nüüd on see unistus täitunud ja alles on jäänud ainult sihita olek. Kuhu edasi? Mis saab minu järgmiseks vallutuseks? Inimesel ju ikka võiksid mingid eesmärgid silme ees olla, samas tunnen ennast taaskord nii vabana, sest viimaks ometi olen jõudnud oma elus puhkusefaasi ja saan nüüd natuke aega kergemalt hingata. Mis siis ikka, küll need uued unistused mind juba ise kinni püüavad.
Blogilugejaid võrgutavalt oma võrku püüdmas
Mis puudutab nüüd konkreetselt seda blogi, siis on mõte oma armsa avaliku blogi kirjutamisest mulle alati hullult meeldinud (järjekordne unistus täitunud!). Salaja olen ma bloginud juba aastaid, aga avalik värk on ikka midagi muud. Näiteks tuleb alati arvestada sellega, et seda võib lugeda absoluutselt ükskõik kes - mis samas muudab selle ka huvitavaks. Ma olen saanud juba nii palju kirju stiilis "hei, loen su blogi, see on hullult vahva" ja need hetked on muutnud mind alati nii uhkeks, sest "appi, mõtle, keegi reaalselt VIITSIB neid romaane lugeda!!!" Kõige värvikama kommentaari autor on muidugi Elisabeth, kes ükskord mainis, et ta lausa 2h sisutas Ehaka tunde mu blogi lugemisega. Halleluujah!
See, et mul praktiliselt 12000 vaatamist on, on ka omaette suur üllatus, nii et siinkohal tänan muidugi kõiki armsaid blogilugejaid - vahet pole, kas oled juba aegade algusest saadik vapralt silma peal hoidnud või eksisid siia millalgi seikluse vahepeal ära - suur tänu, et olemas oled! :)
Mu ema on mulle alati öelnud: "Carmen, tee seda, mida sa tahad - siis tuleb ka armastus".
Ja siin ma olen. Oma teekonna lõpus. Olen terve aasta harrastanud oma lemmikhobi - reisismist, mida ma siin maailmas ülekõige teha armastan. Minu prints valgel hobusel jäi küll tulemata, kuid see-eest leidsin ma midagi palju väärtuslikumat - armastuse oma elu vastu! <3
xoxo,
Carmen Kask
Vahetusõpilane Belgias 2015/16
