Aitäh!

Kirjavahetus vanaemaga koos tassikese hoole ja armastusega (vanaema piparmünditeega)

Eestlane olen ja eestlaseks jään..

.. kui mind eestlaseks loodi.. 

Ühel hommikul ärgates ei saanud ma neid laulusõnu enam peast välja. 

Eesti igatsemine on just viimasel ajal minus tärganud. Ma veel mäletan, kuidas alguses, pärast esimest nädalat, arvasin ma, et "ah, kui ma veel pole Eesti peale mõelnudki, siis ei teegi ma seda oma vahetusaasta jooksul". Tegelikult on mul just tunne, et mida kauem ma siin olen, seda suuremaks see tunne kasvab. 

Kõige rohkem tunnen ma hetkel puudust:

• Normaalsest piimast. Võiks ju arvata, et kui lehmad ümber maja kepsu löövad, siis on mul külmkapis normaalne tavaline piim, aga ei.. Esiteks säilivustähtaeg on umbes pool aastat, seega noh, ilmselgelt pole ju tegemist värske kraamiga. Teisalt maitseb see magusalt. Näiteks kui piim kuumaks keeta, siis lisandub sellele veel eriti tugev vanillimaitse. Kusjuures ma olen põhimõtteliselt ainuke oma hostperes, kes toidu kõrvale niisama piima joob.

• Tuttava(te)st telekavast/kanalitest/saadetest. Isegi, kui hea õnne korral tuleb telekast Simpsonid/kõik need 100 erinevat krimisarja/Vaprad ja ilusad jne, siis on neil kõigil, eranditult, prantsuse keelne tõlge peale loetud. No ausõna, on siis nii raske subtiitreid teha!?!?!?! Esiteks ei saa ma mitte midagi aru, teiseks ajab mind närvi see, et ma ei kuule näitlejate tegelike hääli. Ainult Top Gear'i näeb BBC pealt inglise keeles, seega aasta lõpuks on minust ilmselt totaalne autofänn saanud.
  Kõik need igavad pühapäeva hommikud, kui TV6'st tuli 5 Bones'i järjest.. ja need kolmapäeva ööd Under the dome'ga.. oeeeh..
  (Ma olen 3 korda üritanud netist oma lemmiksarju alla tõmmata, aga iga kord on lõppenud hoopiski suure viiruserünnakuga, nii et lihtsalt pole enam isu uusi saite otsida.)
• Oma toast. Muidugi on mul siin ka täitsa oma eraldatud pesake olemas, kuid oma KODU ja oma TUBA ei asenda elus vist mitte miski.. Vahel tahaks lihtsalt natuke aega kodus olla, oma voodis lamada ja neid igatsetuid Ameerika sarju vaadata..
• Ja noh, muidugi nii loogiline punkt nagu perest&sõpradest. Põhjus, miks ma olen loobunud snapchatist/igapäevasest instagrammis scrollimisest, isegi facebookis olen enamikele gruppidele/sõpradele mute'id peale pannud (sest mida vähem neile mõtlen, seda vähem ma neid igatsen). PS! Eriti emmest!*
• Odavatest hindadest. Jah, saabki lõpuks YFU Bingost maha tõmmata järgmise punkti "Nutad, sest kõik on nii kallis". Vahet isegi pole, mida ma osta tahan, olgu selleks siis jope, puuviljad, bussikaart või sokid. Kõik on 2x kallim kui Eestis. ISEGI Magnumi jäätisest olen ma suu puhtaks pühkinud, sest et see maksab üle 2€ siin. Peale selle on näiteks restoranides söömine tõeline enesetapp pangaarvele. 
• PAAVLI KALTSUKAST. Odavad hinnad ja suur valik riideid koos Anneli naeruteraapiaga.

• Punase huulepulga kandmisest. Esimest korda elus tunnen ma ennast nurka surutuna, sest et siin ei ole "ok" kanda koolis punast huulepulka/crop top'e/pitspluuse jumal teab, mida muud "väljakutsuvat" veel. Isegi reedeti mitte. See on maakoht, maakool, maavärk. Maakad, noh. Ja mina pean end sellise eluga harjutama.
  
  (Pagan, ma olen ikka täiega linnatibi!?)
• Lottast. Iga kord, kui ma Liege'is käin, siis ma näen mõnda sarnast koera, ja no täitsa lõpp, hakka või keset tänavat nutma sellepärast, et mul ei ole kedagi musitada ja kellegagi jalutama minna. Sellistel hetkedel olen ma alati õnnelik, et mind ei nuta Eestis taga mitte ükski boyfriend, sest et kui ma juba oma klassiõe koerast ei suuda eemal olla, siis mis veel ühest tõelisest suhtest rääkida? 

• Valikuvõimalustest. Eestis oli selles osas tõesti elu palju lihtsam - tahad, lähed kooli trolliga, tahad lähed bussiga, kui üldse ei viitsi kooli minna, pole ka hullu, tahad minna šoppama? - palun, 5 kaubanduskeskust kohe olemas, tahad minna huviringi? - jeesus, võta lihtsalt google lahti ja otsi endale sobiv variant sellest 120000 erinevast klubist/trennist/hobist, tahad välja sööma minna? - aga palun, sinu ainuke probleem on suur valik!!!
• Liikumisvabadusest. Ilmselt kõlab see nii, nagu keegi hoiaks mind sunniviisiliselt luku taga, aga tegelikult on probleem lihtsalt asukohas. See on maakoht, siin saab ringi liigelda ainult autoga. Isegi buss käib ainult 2x päevas - hommikul kooli ja kell 4 koolist koju. Ükskõik kuhu ma ka minna ei tahaks, alati peab olema keegi, kes mind viib/toob ja ausalt öeldes on mul vahel päris nõme tunne, kui JÄLLE keegi end autorooli lihtsalt minu pärast vedama peab. Also, tahad kell 5 hommikul peolt koju kõndida? No edu sellega, sest see mõte töötaks ainult siis, kui sa tuled naabri juurest. (Mitte, et ma siin 24/7 pidu paneks, aga Eestis on koju kõndimine lihtsalt nii tavaline)
• Mu (kinga)garderoobist. Mina veel mõtlesin, et ah, ei hakka neid platvorme küll kohvrisse toppima, mis ma seal maal nendega ikka ringi kappan ja voilà, nüüd polegi midagi ballile jalga panna.

• Oma inimestest. Oma klassist. Imelik on mõelda, et ma ei istu enam nendega koos ühes ajalootunnis. Ja et nad ei vajagi kedagi, kes raha kooliüritusteks korjaks ja neile tunniplaani/toidutalonge/misiganes infot jagaks. Mu armsakesed saavad täitsa hästi ilma minuta hakkama :( (muidugi ma ei oodanud, et nad nüüd katastroofilisse kriisi ilma minuta satuks) Ja juba kummitabki mind meie kivi-kivi-kivi-räpp..
• Keskraamatukogust. Sest et raamatud-raamatud-raamatud. Eesti keelsed raamatud. Läheb veel kaua aega enne, kui ma prantsuse keelseid kirjatükke mõistma hakkan..
• Free Flow'st. Süda murdub, kui ma satun instagramis peale videotele, kus mu trennikaaslased ülicoole kavu tantsivad.. ja kõik need pildid. Muidugi ma üritasin siin leida tantsustuudiot, kuid pärast kolmandat läbikukkunud trenni mõistsin ma, et asi pole selles, et mulle ei sobi antud tase/stiil/treener, vaid probleem on selles, et siin ei ole Free Flowd oma chillax roomi ja perekonnaga, kes mu meelt lahutasid E-N 17:30-22:30.
• Oma isa sõidustiilist. Mu isa peaks saama kuldmedali kahel alal: võileibademeisterdamises ja autoga sõitmises, sest et ta on ausõna maailma sujuvaim autojuht, kes suudab sõitmisele keskenduda ka siis, kui kõlaritest mõni poweri bassihitt täiest jõust üürgab ja lauluoskuseta Carmen kõvasti mööda laulab. Neid "issi, pls tee mulle paar võileiba" hekti igatsen ma ka (kes mu isa võileibu saanud on, siis saab aru, miks).
• Linnatuledest. Vaikus oli esimene asi, millega ma siin ära harjusin, ja sellest sain ma aru siis, kui ma paar päeva pärast saabumist Liege'is (YFU ürituse tõttu) ööbides magada ei saanud, sest et mootorimüra oli niiiiii vali!!! Küll aga igatsen ma tänavatuledevalgustust. Kui ma siin kodus tuled kustu panen, ongi kottpime, kõik, leia ise oma tee kottpimedas voodisse. Mööduvate autotulede tekitatud liikuvad varjud on lihtsalt midagi nii-nii kodust, et ma ei oska selleta enam magama jääda.

Kui ma nüüd seda listi vaatan, siis ausalt öeldes on see üpris üllatav. Vähemalt ma ei osanud oodatagi, et mul võiks siin probleeme tekkida linna minemise või huulepulga kandmisega. Mustast leivast, suitsuvorstist, kilust ja hapukoorest puudust veel ei tunne. Paar päeva tagasi sain isalt paki kohukestega, kuid ainult 1 neist oli söödav, ülejäänud olid kõik hapuks läinud :(

Ma mäletan, kuidas ma ükskord vedasin kilo kartulisalatit Londonisse oma parimale sõbrannale ja naersin siis, et "hehehe, miks sa midagi nii igavat süüa tahtsid?", aga ma oleks nõus kasvõi maksma, et keegi mulle praegu kodust kartulisalatit viineritega sünnipäevalauas pakuks, mmmmm!!!!

*tõele au andes, siis ma lisasin selle täpsustuse oma ema provokatsiooni tõttu, nii et ära muretse, issi, sind igatsen ma ka!

C, ikka veel eestlane.

Avardame belglaste maitsemaailma: Kirju Koer!

Ma pole veel rääkinud sellest, et laupäeval pidid kõik vahetusõpilased Namuri kaasa võtma oma riigi magustoidu. Päeva lõpus oli suurejooneline õhtusöök - saali ühes otsas oli rikkalik juustulaud, teises otsas meie vähem ja rohkem õnnestunud magustoidud ning keskel valgete laudlinadega kaetud pikad lauad. 

Helen oli nii lahke ja jagas minuga oma vanaema Kirju Koera retsepti. Ausalt öeldes ei olegi ma päris kindel, mis siis lõpuks eestlaste see kõige lemmikum magustoit on, aga kuna Kirjut Koera oli nii lihtne teha, siis ei hakanud ma selle küsimuse üle rohkem juurdlema.. 

Kuidas inimestele Kirju Koer maitses?

Ma ei tea, kas asi oli a) minu suurepärastes reklaamioskustes (ehk ma rääkisin oma koogist nii palju ja tekitasin inimestes huvi proovida) või b) inimeste päritolus, aga vahetusõpilastele läks see ikka megahästi peale.. Okei, võib-olla inimesed ei tahtnud päris näkku ka öelda kle, mis pagana käkki sa meile sisse söödad.. Aga vähemalt TUNDUS, et inimestele siiski maitses ja paar vahetusõpilast ütlesid isegi, et maitse meenutab neile jõule + see hetk, kui Helen esimest tükki proovis ja särasilmil lausus "It tastes like home!!!" (noh, ilmselgelt ju, kui see tema vanaema retsept on).
Minu hostpere sellest "imelikust pruunist ollusest" nii vaimustuses ei olnud.. Nimelt pidin ma marmelaadi asendama kuivatatud aprikooside ja mingite marjadega, kuna Belgias lihtsalt ei müüda marmelaadi(kuubikuid). Kogu hostpere arvas, et see kook oleks palju parem ilma marjadeta. Algul olin veits pettunud (sest et ma olin jube uhke, et ma sain marmelaadi millegagi asendada), aga kui ma nüüd järele mõtlen, siis on neil tegelikult õigus. 

Samas, ma peaks üldse õnnelik olema, et keegi seda Kirjut Koera endale suhu julges panna, sest et see ongi ju lihtsalt üks pruun käkk, mis ei ole näe just eriti isuäratav välja või mis. 

 Kondenspiima lisamine oli muidugi lemmikosa ju.

RETSEPT
Pruunkook ehk Kirju Koer

200g võid
1 purk kondenspiima
300g marmelaadi(kuubikuid)
200g-300g küpsiseid
7 spl kakaod
2-3 spl konjakit(

Valmistamine:

Purusta küpsised (võimalusel blendri või muu sellise imevahendiga, sest et kätega 2 paki küpsiste purustamine on totaalne piin!). Sulata või ning lisa küpsistele koos marmelaadiga. Sega kakao kondenspiima sisse (jäta veits kondenspiima purki endale maiustamiseks ka) ning lisa segule. Viimaks lisa konjakit. Rulli mass fooliumisse ja pane külmikusse üheks ööks.

"Kirju" mu koer küll ei ole :(

Lähen söön nüüd ära viimase tüki külmkapist,
C

YFUga Namur'is

Eile toimus juba kolmas YFU üritus, follow-up, selleks, et kuulda, kuidas meil läheb, rääkida probleemidest ning et lihtsalt oma suhteid YFU sõpradega uuesti üles soojendada. Arutasime gruppides läbi igasuguseid küsimusi kooli/pere/sõprade/muu elu kohta, kuid ausalt öeldes eriti "abi" sellest polnud. Mul on tunne, et need arutelud olid selleks, et me saaksime oma probleemidest lihtsalt rääkida, sest et keegi otseselt lahendusi ei pakkunud ja ausalt öeldes tundus, et väga ei huvitanudki ka. Pigem jäi mulje, nagu YFU vabatahtlikud tõmbaks lihtsalt linnukesi meie nimede taha, et näha, kui paljud statistilised õnnelikud on ja oma vahetusaastaga toime tulevad.

Terve päev rääkisid kõik vabatahtlikud ainult prantsuse keeles ja inglise keelde tõlgiti ainult äärmistel juhtudel. Helen oli mu isiklik tõlk ja grammatikaõpetaja iga kord, kui me midagi kirjutama pidime, seega aitäh sulle!!! Ilma temata oleksin ma seal tõeliselt lollina paistnud ja noh, eks ikka igaüks ju tahab jätta muljet, et on selle lühikese ajaga prantsuse keele enam-vähem suhu saanud. 

Ahjaa, peaaegu oleksin juba unustanud. Enne pidulikku õhtusööki oli meil viimane kogunemine, et vabatahtlikud saaksid otsad kokku tõmmata. Pärast lõpusõna hakkasid inimesed plaksutama. Kaasaarvatud mina. Tõstsin oma käe, tundsin veel millisekundiks, kuidas õrn klaas mu näppe riivas ja.. järgmisel hetkel lendas klaas kildudeks põrandale. Üheks sekundiks jäid kõik surmvait ja vaatasid mulle otsa. Mis mul muud üle jäi, kui jätkata plaksutamist ja kõva häälega "AUUUUU" karjuda, inimesed hakkasid uuesti plaksutama ja oligi ametlik osa läbi. Elze veel kallistas mind pärast ja lausus euroofilises õnnejoovastuses, et issand, parim lõpp üldse, Carmen, sa oled parim!!! (Noh, see klaasi kukkumine oli lihtsalt nii õigel ajal eksole)

Ühtlasi oli eile ülemaailmne vahetusõpilaste kallistamise päev. Kallid on siin tõesti haruldased nähtused.. vähemalt minu jaoks. Ma arvan, et ma vist kallistangi siin enamjaolt ainult oma teist eestlast.. mis on ju tegelikult päris kurb. Nüüd ma mõistan küll seda kallide-igatsemise-tunnet, mis tabab mingil hetkel ilmselt igat vahetusõpilast, kelle riigi kultuuris kallistatakse ainult kõige-kõige lähedasemaid inimesi.

Namur oli igatahes megailus oma laia jõe ja sügisvärvide koosluses. Tundus olevat selline mõnus rahulik linn. 

Tervitan Keityt, kes blogilainel tagasi on (vist)!

C

Kaua valminud kaunikene

Kodus istumisest on kujunenud oma rutiin. Elutuba on mu pesa, sinine pleed (kingitus hostemalt) minu teine nahk, kamin eluksvajalik soojaallikas, köhasiirupist on saanud minu parim sõber ja telekapuldist uks Belgia televisiooni. 

Kohustustevaba elu, minu ainuke ülesanne on endale lihtsalt kodus tegevust leida. Paar päeva tagasi palus hostema mul pesu triikida. Mul lõid silmad nii särama nagu ta oleks öelnud, et jee, me läheme kuuks ajaks reisile!!!! Mul on lihtsalt natuke imelik olla, kui ma muudkui loobin oma musta pesu korvi ja see "imeväel" mu kappi tagasi ilmub. Nagu kuskil hotellis elaks. Aga vahetuspere ei tohiks olla hotelli personal ja vahetuskodu hotell, seega sellepärast oli mul hea meel, et sain omalt poolt midagi "vastu anda" ja OMG SIIN ON NII TUUS TRIIKRAUD, MIS LASEB TÄIEGA AURU VÄLJA, NII ET MITTE ÜKSKI KORTS EI JÄÄ SISSE. 

Ok, tegelt leidsin ma nüüd lõpuks aega tegeleda oma video monteerimisega. Päris 100% rahul ma sellega ei ole, aga pärast mitut tundi jamamist ei jaksanud ma enam igale detailile tähelepanu pöörata. Algul mõtlesin, et see video võiks olla mu esimesest kuust siin, aga lõpuks venis selle monteerimine nii kaugele, et ühest kuust on saanud juba kaks.. 

Video lõpus on mu brasiillasest sõbrannal teile väike üllatus ka :)

(Carmeni amatöörlikud filmioskused for the win)
(Also sorry, ma ei tea, miks youtube'is nii lamp kvaliteet on)

(PS! Kui kellelgi jäi pärast vaatamist mulje, et ma istungi 24/7 kodus, siis nii see siiski pole. Lihtsalt ma alati unustan kõikidel lahedatel hetkedel filmida :( )

Peace,

C

5 ime, mis viiksid mu elu suure sammu võrra täiuslikkusele lähemale

• Kõigepealt võiks nüüd kohe uksest sisse astuda võlukepikesega jumalanna, kes siuh-sauh võluks mu haiguse minema. Muidugi, kodus istuda on vahelduseks ka päris tore, aga ma enne lähen kooli, kui köhin 20 minutit oma kopse pisarates välja. Jumala eest, ta võib kasvõi läbi seina tulla, mul savi, ma tahan lihtsalt terve olla!!

• Ja siis, kui tervis jälle olemas on, võiks üks väga väga hea inimene tulla ja öelda: "Carmen! Ma võitsin just lotoga sitaks pappi! Ja kuna ma olen hea inimene ja hoolin sinust, siis ma annetan sulle 500€, et sa saaksid osta rongi aastakaardi, et sa ei peaks enam kunagi oma raha rongiliiklusele raiskama!!! See pole sinu süü, et sa nii pagana kaugel kõigest elad, ära muretse! Transpordi pärast sa oma südant valutama enam ei pea!" Ok, isegi, kui see inimene päris nii ei ütle, siis ikkagi võiks tulla keegi ja lihtsalt anda mulle raha, sest et 25€ iga nädal lihtsalt rongiga sõitmise peale kulutada on enesetapp nii minu rahakoti kui ka mu vanemate pangaarve jaoks. 
• Kui juba rahast juttu tuli, siis uut telefoni läheks ka vaja. Okei, ma saan aru, et jaja, megahuvitav eksperiment, elan aga ilma telefonita ja elu lill, nii tore, avardab mu silmaringi, paneb märkama inimesi enda ümber, kes suhtlemise asemel instagrammi 24/7 scrollivad ja no mida veel eksole. Aga no ühel hetkel viskab kopa ette lihtsalt. Ma ei saa HELISTADA, mitte kellelegi, mitte kuskil. Ma võin vabalt õnnetusse sattuda, ära eksida, midaiganes, maailm ei kuule sellest mitte kunagi, sest et paar nädalat tagasi otsustas üks saatana isiklik põrguvalvur näpata mu telefoni ja nüüd, kallid inimesed, pole mul raha, et uut osta. Nagu mingi neandertaallane oleks. Sorry, Liisu, aga selline eluviis lihtsalt pole minu jaoks. 
• Mul võttis umbes 10 tundi aega, et leida ja alla laadida ja siis lõpuks ka installida programm, millega ma saaks videoid monteerida. Ja nüüd, avan programmi, lisan sinna klipid ja voila, jookseme aga hea meelega kokku. Nii et PLS, HAKKA TÖÖLE!!!! Ma olen juba 600x üritanud seda videot kokku saada ja ma hakkan juba kärsituks muutuma. 
• Ja last but not least - kirss tordil oleks, kui mu hostõel jõuaks mõistus koju ning ta tuleks ja ütleks: "Anna andeks, Carmen, kui sulle on jäänud mulje, et ma vihkan sind, tegelikult (sisesta siia mingi mõjuv põhjus), seega nüüd on kõik korras ja me saame õdesid edasi mängida terve aasta!" ja siis me läheks kööki, sulataks šokolaadi, tooks külmikust jäätist ja sööks end paksuks. (Lihtsalt, veits nõmedaks hakkab see awkward silence muutuma juba)

Armas lugeja,
soovin sulle imeilusat õhtu jätku,

Sinu C

ÕUES SAJAB LUND!!!!!!!

Oh sügis sügis!

Paar päeva tagasi kutsus hostema mind koos sugulastega jalutama.

"Ah, see on lihtsalt väike jalutuskäik.. 5km.. noh, umbes tund aega ainult". 

Esimese hooga mõtlesin muidugi, et mis asja, VIIIIS KILOMEETRIT!?!?!?! Aga teisest küljest tund aega pole üldse nii kaua ju. Pealegi tundsin ma, et pole ammu enam midagi hostperega peale söömise koos teinud, seega haarasin kaamera kaenlasse ja oligi minek. 

Jalutuskäik ise oli tegelt päris mõnus. Me läksime suunas, kuhu ma polnud veel oma jalga tõstnud, seega vahelduseks oli jälle päris huvitav midagi uut näha. Päike paistis, linnud laulsid, väike ojakene sulises tee kõrval ja meie lihtsalt astusime ja astusime, kuni me jõudsime lõpuks järgmisesse külakesse. Mina muudkui mõtlesin, et ah ah, väga tore, millal siis tagasi kodu poole keerame? Aga selgus, et me tegime hoopiski suure ringi, lausa nii suure, et 5 kilomeetrist sai 7 (ma tean, ma vaatasin pärast järgi google mapsist!!!) ja ühest tunnist suisa 3. Võite ise ette kujutada, kui räsitud olekus ma lõpuks koju tagasi jõudsin.. Jalad lõid lausa tuld. 

Ainult, et ma olin liiga õhukeselt riides, mistõttu istun nüüd kodus. Ma olen peadvalutav tatise ninaga röga pritsiv lohe.

Ausõna, päris rõve on.

Aga teie, mu armsad lugejad, nautige parem neid sügisest pakatavaid pilte! 

Teele jäi ka mingi pealtnäha suvekodude "rajoon". Kui tegelikult inimesel päriselt elavadki nendes väikestes boksides, lausa korralikud aiad olid ümber ehitatud.

Beglaste viis teid parandada.. Jep, teede olukord on siin suht sama, mis Eestiski.

See valge kits häälitses nagu nuttev imik. Päriselt ka!

Mina ja lehmad.. hehe.

Seda pilti vaadates tekib mul kogu aeg tunne, nagu nad sõidaks üle maailma ääre tühjusesse.

C, kes oma haigusega kodus igavleb.

Visuaalselt (või kellaajaliselt?) kättesaamatu

Viimastel päevadel on minusse siginenud mingi rahutus. Aeg lendab kiiresti. Liiga kiiresti. Esimene kuu oli veel okei, aga nüüd avastasin, et järgmine nädal saabki teine kuu täis. Mis mõttes??? See kuu aega on minu jaoks kestnud ainult nädala. Kui sedagi. 

Mulle pole kunagi meeldinud aja kiire kulgemine. Õpilased ütlevad tihti, et issand, see igav tund venis nagu kaamlitatt, no kell jäi sõna otseses mõttes seisma, oh ma surin igavusse!!! Kui aeg läheb kiiresti võrdub see sellega, et inimene on teinud midagi enneolematult lõbusat. 

Minuga on alati vastupidi olnud. Kõige paremad hetked elus on need, kus ma võtan selle ühe minuti, need mõned sekundid, istun maha, olen, mõtlen, häälestan ennast ise sellele, et jah, nüüd võtan elu aeglasemas rütmis, naudin seda. Alati, kui ma midagi naudin, siis jääb aeg seisma, maailm aeglustab pöörlemist, seierid jätavad lööke vahele, keegi peatab elu voolamise. Ma võin hetkel kümneid ja kümneid hetki üles loetleda, millal aeg on kaotanud oma tähenduse. Aga mida ma tegin viimased kuu aega siin, Belgias? Ei tea, ei mäleta. 

Minu arvates kulutavad inimesed aega tihti valedele tegevustele. Aeg võib olla küll inimeste väljamõeldis, aga see ei tähenda, et seda seetõttu rohkem oleks. Ma olen lugematu arv kordi vaadanud hommikuti, kuidas mu isa läheb tööle, mida ta on teinud terve oma elu ja mis pole talle kunagi isegi rõõmu pakkunud. "Ma teen seda, sest et ma pean, käin tööl, sest et mul on raha vaja, õpin seda, sest et mu vanemad eeldavad seda minult" ja nii edasi. 

Siin olles tunnen ma tihti, et ma raiskan oma aega koolis käimisele. Muidugi ma saan aru kooli vajalikkusest, kuid see ei paku mulle seda, mida igale õpilasele. Jah, kool on sotsiaalne meka, see on koht, mis annab mulle võimaluse suhtlemiseks/sõprade leidmiseks, kuid hariduslikust vaatenurgast on see üsna mõttetu. Vähemalt praegu, kuna ma ei saa 90% ajast aru, mida õpetajad räägivad (igapäevane vestlus on lihtne, aga tunniteemad koosnevad liiga spetsiifilisest sõnavarast), seega sama hästi võiks ma 8 tundi kodus tühja passida - minu teadmiste kogus oleks ikka sama.

Seda enam tahan ma koolist koju jõudes teha midagi, mis muudaks mu vahetusaasta minu jaoks pisutki erilisemaks kogemuseks. Aga tõde on see, et vähemalt 5x nädalas tulen ma koolist koju, tšekin facebooki, söön õhtusööki, hea õnne korral kirjutan siia, vaatan natuke telekat ja ongi kõik. Päev läbi. Adios, amigo. Ja nii ma lohisen päevast päeva, nädalast nädalasse ja minusse on tekkimas vaikselt hirm, et ühel hetkel on juuni käes ja mina ärkan oma 9-kuusest unest ning saan aru, et kõik, ongi läbi see vahetusaasta ja mina pole teinud mitte midagi sellist, mida ma Eestis teha ei saaks. 

Pealegi, ma olen sellise elu eest maksnud. Vahetusaasta pole odav lõbu ja seda enam oleks mul kahju avastada aasta lõpus, et ma pole siin aega maha võtnud ja oma elu nautinud. 

Üks sõber ütles mulle üks kord:"Sa ei pea tegema oma elus mitte midagi, mida sa ei taha." ja isegi, kui see tundub esmapilgul võimatu, siis tegelikult on tal õigus. Wake up, people. See on sinu elu, siin ja praegu. Isegi minu blogi lugemine võib olla sinu aja raiskamine - või vastupidi - see võib olla ka sinu viis nautida oma aega. 

Lihtsalt mõtle korraks, 5 minutit, kas see, mida sa teed, muudab sind õnnelikuks? Kas need 5 minutit, mis sa oma päevas kulutad teiste snappide vaatamiseks, on sinu aega väärt? Kas sellest on sinu jaoks kasu? Kas see inimene, olukord, töökoht, kohustus väärib sinu aega?

Sest et minul on küll palju, mille üle järgi mõelda, mistõttu käisingi ma ühel pühapäevasel õhtupoolikul jalutamas - et olla, mõelda, aru saada ja et siis jälle koju tagasi minna.

Sest sellel tunnil eksisteeris ainult päike, seljatagant piiluv suur täiskuu ning minu üksik hing selles suures laias maailmas. Sel hetkel vajus unustusse kõik, mis polnud enam mäletamist väärt.

C.