Tervitused Pop Art maailmast!

Kultuurne turistipäev Brüsselis

Päiksetõus hommikul rongi oodates

Üleeile oli üks ütlemata mõnus päev Brüsselis ja seda juba ainuüksi seetõttu, et šoppamise asemel olime Heleni ja rootslase Ylvaga vahelduseks kultuursed. Siinkohal tänan muidugi Merilini, kes andis idee külastada Mini Europe'it, millest mul enne eilset aimugi polnud. 

Mini Europe ja Atomium asuvad kõrvuti ning sinna saamiseks pidime metrooga sõitma (väga erakordne tegevus iga eestlase jaoks eks). Atomium on üks külastatumaid turistilõkse Belgias (ehitatud 1958 aastal maailmanäituse jaoks) mistõttu olin ma just selles osas väga elevil - ikka tahad ju teada, mis nendes kuulikestes sees on. Pärast 1,5h järjekorras seismist saime siis lõpuks sisse ning ma tundsin ennast ikka üsna petetuna, kui avastasin, et seal ongi ainult panoraamvaade ja mingi igav näitus. Enne sisenemist ütlesin veel Helenile, et mul on tunne, nagu me läheks teletorni ja tuleb välja, et mul oligi õigus - lihtsalt tavalise torni asemel on Euroopa kõige veidram ehitis. Vaade oli muidugi imeilus, aga ega me üle 10minuti seal üleval ei olnud. Kõikidesse kuulidesse kusjuures minna ei saanudki (neid ühendasid omavahel eskalaatorid ja trepid) ning sellele näitusele polnudki meil aega eriti tähelepanu pöörata. Seega üldiselt ütleksin, et üsna igav värk, kuigi vähemalt uudishimu ei näri enam.

See-eest Mini Europe'sse sisenedes tundsin ma kohe, et pilet oli väärt ostsmist. Päike paistis, vesi sillerdas ning meie jooksime kilgates ühe atraktsiooni juurest teiseni. Mini Europe on park, mis on pühendatud Euroopa Liidule ning seal on siis igast riigist omad sümbolid (peamiselt hooned), kõik kusjuures 1:25 korda väiksemad, mis andis hea ülevaate sellest, kui suur on näiteks Eiffeli torn Eesti Paksu Margareta/linnamüüriga võrreldes. Balti riikide ekspositsioon muidugi midagi suurejoonelist ei olnud, aga minu lemmikosa oli Balti kett, mis läbis kõiki kolme riiki. Kusjuures iga riigi pisikesel alal oli ka nupp, kust sai riigihümne kuulata. 

Taaskohtumine Eestiga vaimustas Helenit palju rohkem kui mind. Ta ikka kilkas päris korralikult. Me isegi laulsime hümnile kaasa, aga samas jättis see mind kuidagi tühjaks - muidugi olin ma rõõmus, et meie pisike Eesti ikka esindatud on, aga mul on tunne, et ma olen jõudnud sinna perioodi, kus ma ei seosta end enam ei Eesti ega ka Belgiaga. 

Igatahes oli Mini Europe ikka megahuvitav ja samas kasulik. Näiteks anti piletikassas väike raamatuke kaasa, kus oli siis iga riigi kohta fakte ning ma sain näiteks teada, et Soomes on saunu rohkem kui autosid, Belgias elab 11 miljonit inimest ning leedukad armastavad korvpalli mängida. Eesti kohta oli kirjutatud muuhulgas, et meil pole kunagi oma kuningat olnud. Terve selle aja käisingi ma imestusest suu pärani lahti ringi, sest kõik detailid olid nii jahmatavalt tõetruud! Laevad, lennukid, jalgrattad, lilled, veskid, veekogud, hüppavad delfiinid, suitsev Itaalia vulkaan, hooned, aknad, inimesed.. Kõik puhas käsitöö! Pealegi on see hea koht, kus oma järgnevaid reisiideid ammutada, vähemalt tahaks ma nüüd näiteks Taani ja Kreekasse minna, kuigi varem oli mul neist suhteliselt ükskõik.

Õhtul käisime veel Ylvaga Brüsseli kesklinnas Pop Art kunstinäitusel. Minust on vist tõeline kunstiimetleja saanud (emme geenid?), lihtsalt ei suutnud nende omapäraste ja silmapaistvate teoste keskelt minema jalutada. Enne kojusõitu kõndisime veel läbi Grand Place'ilt, kus just sel hetkel toimus 15-minutiline valgusshow ehk kõik hooned vahetasid muusika rütmis värve. Õhtune jalutuskäik läbi pimeda, kuid samas säravates tuledes Brüsseli oli üks mu lemmikhetki sellest päevast. Kuidagi nii mõnus õhkkond levis.. See hetk oli tegelikult esimene kord, kui ma tundsin, et jah, ma vist tegelikult ikkagi kuulun siia. 

 Taani

Brüsseli keskväljak koos kuulsa lillevaibaga

 Mini Europe tundus Atomiumilt vaadates ikka üsna suur.

"Welcome!"

Oeh, see päev oli ikka nii mõnus! 

CK

Joyeux Noël!

Pole vist maja mainidagi, et jõulud olid sel aastal natuke teistsugused kui muidu. Imelik tegelikult endalgi mõelda, et ma olen nii ära harjunud oma Eesti pere traditsiooniga - igal aastal ikka ja sel samal õhtul tulevad need ühed ja samad sugulased, tuleb jõuluvana, igal aastal lausa sama kostüümiga, suured piiluvad jälle täpselt samadest raamatutest luuleridu, pakutakse jõulusööki ja -jooki ning ongi õhtu jälle läbi. 

Juba septembrist saati olen ma jõule suure himuga oodanud - ikkagi ju midagi täiesti uut. Kahjuks pean ma tõdema, et jõulud olid sel aastal kuidagi nii.. tavalised. Ja igavad. 

Muidugi siinset grandioosset ehtimisehullust ei anna minu tagasihoidliku koduga võrreldagi - hostisa tuulas poodides lausa 10 tundi, et ikka võimalikult hea kraam parima hinnaga krabada. Vähemalt läksid pingutused asja ette, sest et meil on küla kõige ilusamini ehitud maja!

Ka maja sisemus pole varju jäänud - elutoas on vast iga sentimeeter mingi kulinaga kaetud, toa nurgas särab kunstkuusk oma kunstlumega. Ei teagi, kas muidu ka kõik siin nii uhke välja näeb, aga sellel aastal toimus jõuluõhtu koos sugulastega just meie kodus ja noh, eks siis oli ikka vaja rohkem pingutada. 

Selliseid pisikesed Jeesuse sünnikodud on igas usklikus kodus, Brüsseli keskväljakul on lausa suur maja ehtsate loomadega.

24. detsembri õhtul tuli siis hostisa pere meile külla, kõigil pidulikud riided seljas ja puha. Ma olin lausa õnnega koos, et just tänavu jõule kodus peeti, sest nii sain ma vahepeal igavust peletada oma perega skype'ides. Kõik sellised suuremad söömingud on minu jaoks lihtsalt kohutavalt igavad, kuna kõik räägivad omavahel ja mina pean lihtsalt vaikselt kannatlikult ootama, kuni hostperele/külalistele tuleb meelde koju minna. 

Selle piduliku õhtu puhul oli meil lausa 4-käiguline õhtusöök (külmroog ehk salat koos lõhega, püreesupp, ahjuliha kartulipüreega ning magustoiduks jäätisetort), sinna otsa veel snäkilaud ehk hunnik krõpse ja pisikesi ampse. Arvatavasti mu elu uhkeim õhtusöök!

Jäätisetort!

Jõuluvana siin otseloomulikult kodukülastusi ei tee, selle asemel tegime loosipakid (koos soovilistiga), seega kingi pidi ostma ainult ühele inimesele. Saatuse tahtel sai minu nime mu hostõde, kellega me siiani tegelikult eriti hästi läbi ei saa. Ta kinkis mulle küünlad ning väga armsa teetassi, mille kaane suutsin ma muidugi kohe pärast paki avamist kildudeks kukutada. Noh, nii palju siis minu tänulikkusest tema kingi vastu. Vähemalt loodetavasti toovad killud õnne.. 

Sellel õhtul avas lõpuks hostisa minu kingitud Vana Tallinna. Ma ausalt mõtlesin juba, et nad ei proovigi kunagi, aga tegelikult tuli välja, et hostisa ootas hoopis erilist püha. Ausalt öeldes pole vist kunagi ükski belglane Eestit väga eriliseks pidanud, mistõttu oli eriti huvitav jälgida külaliste reaktsioone pärast likööri joomist - kogu laudkond kiitis üksmeelel joogi heaks, seega soovitan soojalt tulevikus külakostiks üks pudel kaasa krabada!

Reede hommikul oli meil pisike pakkide avamine hostpere seltsis (mina sain näiteks megamõnusa kampsuni), pärast mida oli meil taaskord täpselt sama pikk ja igav lõunasöök hostema perega vanaema juures. Ikka kogu perekond tuleb ju ära näha. Nagu sellest veel vähe oleks, oli meil õhtusöök ka laupäeva õhtul koos väiksema seltskonnaga. Päeval käisime kusjuures 10km jalgsimatkal (siin maal elades pole vajagi moodsaid terviseradu). Rühkisime mäest üles ja alla, isegi fotode tegemiseks polnud aega, sest kogu mu energia läks elu eest hingeldamisele. 

 Suur oli minu üllatus, kui me keset tervislikku matka piknikupausi tegime ning kotist ilmusid lausa maagiliselt šampus ja krõpsupakk (mina jõin siiski ainult vett).

 Viimased päevad on olnud enneolematult päikselised!

Pühapäeval tegime ka lõpuks piparkooke. Umbes nädal enne jõule sain teada, et enamasti polegi siin piparkookide küpsetamine traditsiooniks. Seega tänu minule tegi mu hostema sellel aastal esimest korda elus piparkooke! Muidugi pole need tavalised Eesti tüüpi piparkoogid, pigem meenutavad need natuke küpsiseid, aga sõltuvusttekitavad on mõlemad igatahes.

Ma ei saa öelda, et ma oleks kogu jõuluperioodi aja meeletult kurb olnud - eks natuke oli ikka igatsust tunda, aga samas olen ma Eestist nii palju pakke viimasel nädalal saanud, et pigem olen ma õnnelik, et mu pere/sõbrad mind ära pole unustanud. Samas on pigem tühi tunne sellepärast, et need jõulud polnudki midagi erilist - üldiselt lihtsalt igavad, mis tuleneb peamiselt minu prantsuse keele oskamatusest.

Mõnusat vaheaega,
CK

Oh kooliaeg, oh eksamiaeg..

Enne veel, kui ma jõuludest kirjutan, pean ma kindlasti veel eksamitest rääkima. Erinevalt Eestist õpitakse siin eksamiteks iga aasta ja veel lausa 2 korda. Eksamiperoodid on niisiis enne jõule ja enne suvevaheaja algust ning eksamid on absoluutselt igas aines, mistõttu läheb kõikide eksamite tegemiseks lausa kuu aega. 

Terve detsembrikuu sain niisiis veits vabamalt võtta ning rohkem kodus puhata. Kool mulle kusjuures mingeid piiranguid ei seadnud ja mul on tunne, et neil on tegelikult mu tulemustest vähemalt esmapilgul üsna ükskõik. Minugi poolest oleks ma võinud kuu aega kodus istuda või ringi reisida, aga sellist viisi "oma elu raiskamine" poleks mu hostemale meeldinud, mistõttu tegin ma siiski enam-vähem kõik eksamid kaasa. Samas õppisin ma ainult keelteeksamiteks ning 50% ajast kirjutasin tööle ainult oma nime, et siis ülejäänud 2h eksami lõppu oodata. 

Eksamite tegemise kord tundub siin olevat karmim, kui Eestis - näiteks matemaatika eksami ajal käisid õpetajad ringi ning näppisid õpilaste kalkulaatoreid, et olla kindlad selles, et kuskile pole spikreid üles kirjutatud, ja keeleksamitel võis sõnaraamatuid kasutada maksimaalselt 10 minutit, mitte terve eksami aja. 

Minu tulemused olid muidugi üsna naeruväärsed, sest isegi, kui ma küsimustest (sõnastiku abiga) aru sain, ei osanud ma neile midagi vastata. Vähemalt prantsuse ja inglise keele eksamitel üritasin ma anda endast kõik, et tõestada nii endale kui ka koolile, et ma tegelikult olen teravam pliiats kui ilmselt välja näen. 

Ma ausalt öeldes isegi ei tea, kui palju punkte ma oma pingutuste eest sain, sest et siin on mingi imelik punktisüsteem, kus üldised perioodipunktid liidetakse eksamitega kokku. Teisest küljest ei saanud ma isegi inglise keele eksamil täispunkte, sest et ülesanded olid prantsuse keeles ning vahel pidigi ainult lauseid tõlkima. Sellest on muidugi kahju, sest ma vähemalt alguses lootsin, et võiksin vähemalt inglise keeles "täiega skoorida", aga noh, eks kevadel üritab siis rohkem. 

Tunnistusega kaasa anti ka leht õpetajate kommentaaridega. Tegelikult sain ma sarnase lehe juba enne esimest vaheaega, aga kuna ma alguses ei teinud tundides mitte midagi kaasa, siis polnud mul ka tulemusi ning õpetajate kommentaarid olid üsna halvustavad. Niisiis pidin ma end kokku võtma ja tundub, et mu pingutused panid neid vaikima, sest seekord sain ma praktiliselt tühja lehe (kritiseerida on lihtne, aga kiita ei või jah..)

Samas mõistsin ma selle kuu jooksul, et vahetusaasta võikski kogu aeg selline olla - mõni päev pole üldse tunde ja kui on, siis juba kell 12 olen vaba, üleüldiselt pole 8-tunniseid koolitunde, kus oma aega surnuks lüües on mul kogu aeg tunne, et ma raiskan oma elu.
Seega viimast kuud olen ma tegelikult ka nautinud, teades, et pärast vaheaega nii palju vabadust mul enam kooli kõrvalt mõned kuud ei ole. 

CK

Ladies' night @ skype (4 tundi!)

Brugge & Riin

Ma ei oska isegi aimata, kuidas on võimalik, et me paar kuud tagasi parima sõbrannaga oma kokkusaamise nii õigele ajale planeerisime, kuid üleeilne päev oli minu jaoks lausa eluliselt tähtis. Viimasel ajal lihtsalt ei oska siin Belgias kuidagi olla ja oma eluga hakkama saada, seega terve päev Riinuga Brugge'i avastamine oli kõige imelisem "vahepuhkus", mida ma üldse osanuks ette kujutada. 

Muidugi ei lennanud Riin Eestist siia ainult üheks päevaks. Tema on see sõbranna, kes Londonis oma unistuste elu elab, seega oli tal vaja ainult rongi peale istuda ja Brüsselisse sõita.

Brüsseli hiiglasuures rongijaamas leidiski aset meie tavapärasest südamlikum kohtumine, kust sõitsimegi juba koos Brugge'i edasi. 

Seekord olin hoolikalt eeltööd teinud ja välja otsinud selle linna turistilõksud - vaatetorni, paadisõidu ning tasuta kunstimuuseumi. Nii, kui me kesklinna jõudsime, sai selgeks, et meie piiratud tundide jooksul jõuame ainult süüa ja lobiseda ja vahest mõned pildidki klõpsida. Sellest polnud aga üldse hullu, sest ainuüksi juba rääkimine oli niiiiii põnev ja naljakas. Pealegi on nüüd vähemalt põhjust Brugge'i tagasi minna.

Nagu Merilin kunagi oma blogis kirjutas, on Brugge tõesti täielik turistikas: keskaegsel kujul säilinud kesklinn on tõeline turismimagnet koos huvitavate poetänavatega, rääkimata nendest kümnetest imeilusatest kanalitest. Seda linna nimetatakse ka Põhjamaa Veneetsiaks, kuigi mul endal oli tunne, nagu oleksin hoopis Hollandisse/Amsterdami sattunud. Hollandi keel, kanalid, jalgrattad, suveniiripoodides müüdavad puust sussid, isegi kogu see õhkkond oli nii Hollandlik, kuigi ma pole veel seal riigis käinud. Seetõttu läks veits luhta ka minu plaan Riinu ees oma "erakordse prantsuse keele tasemega" uhkustamine, sest et lihtsalt polnud mitte kellegagi prantsuse keelt rääkida.

Igatahes, nagu öeldud, ei teinudki me midagi erilist, vaid jalutasime linnas ringi, suutsime lugematul arvul kordi ära eksida (meie lõppematu vadistamine ajas isegi minu bioloogilise kompassi rikki), lürpisime kallist suppi ning mängisime kaamera ees Eesti tippmodelle. 

Samas on mul tunne, et Brugge lihtsalt tõmbab mind tagasi - kuidagi nii vähe sai nähtud ja tehtud, tahaks ikka veel!

 Nunnade aed - ideaalne peidukoht suurlinna melu eest, kus oli isegi vaiksem, kui minu praeguses elukohas!

Jällekohtumiseni, mu sõber!
CK

HAPPYDANCE

shake that booty. girl

Kui sa tuled õhtul hilja koju, oled terve päeva ninapidi oma parima sõbrannaga koos veetnud, leiad kapi pealt kaks pakki Eestist ning sul on lihtsalt niiiiii sügavalt savi sellest, et sul kohalikest sõpru pole, sest et KEDA HUVITAB, kui sul on maailma parimad sõbrad Eestist!?!?!?!?!?!?!?!

Ma näen välja nagu 10-aastane, aga tõsiselt - MA ARMASTAN TEID!!!!!

Aitäh Piia & aitäh mu kaunitarid,
teie üllatuskingid valmistasid mulle kirjeldamatut rõõmu!

Teie C

Aitäh ♥

Kõrvalepõige Saksamaale

Eile panime kodus üles viimased jõulukaunistused ning täna käisime hostperega jõulutunnet hoopis Saksamaalt otsimas. Ma ei jõudnud magamagi jääda, kui me juba Saksamaa piirimail olime. Belgias on ametlikeks keelteks peale prantsuse ja flaami keele veel saksa keel, sest et siin elab päris suur hulk sakslasi, näiteks piiri ääres asuvad linnakesed on kõik saksakeelsed. Sellepärast oligi mul tunne, et jõudsime paari minutiga piiri ületada, kuigi tegelikult olime lihtsalt Belgia saksakeelses osas. 

Saksamaa jättis seekord hoopis parema mulje kui esimene kord YFU'ga Köln'i külastades. Ei teagi, miks, aga õhtul tagasi koju sõites mõtlesin ma küll, et võiks vahetusaasta jooksul suuremad linnad ka üle vaadata, kui juba naaberriigis elan eksole (muidu pole Saksamaa kunagi minus elevust äratanud, seega on see väga suur muutus!). Igatahes käisime mingis pisikeses linnas jõuluturul, mis oli niiiiii paksult inimesi täis, et me pidime auto jätma kuhugi mäe tippu ja siis paar kilomeetrit matkama, et all orus olevasse linna jõuda. Vähemalt sai kõrgemal olles ilusat vaadet nautida. Endal oli päris veider prantsuse keelse perega Saksa linnas olla ja siis müüjatega inglise keeles suheldes oma perele tõlgiks olla. Võttis juhtme kokku küll, aga samas just sellistel hetkedel ma tunnengi, et keel on arenenud (septembri alguses poleks ma midagi osanud tõlkida). Igatahes paar tundi jalutasimegi majade vahel ringi, jõime glögi/kakaod ja hostvanemad ostsid koju igasugust jõulukraami. 

Meie järjekordne perepäev oli kokkuvõttes väga mõnus ja ma ei jõua ära oodata, et me uuesti midagi vahvat väljaspool kodu teeks!

Minu uus vilkuvate tulukestega päkapikumüts!

Jõulutunne hakkab vaikselt looma juba,
CK