YES 2016

Nagu ma juba enne mainisin, ei sõitnudki ma Belgiast lahkudes otse koju vaid hüppasin läbi Saksamaalt, kus toimus YES (young europeans' seminar) kõikidele Euroopa õpilastele.

Nii palju, kui ma nüüd maad kuulanud olen, on see vahetusõpilaste arvates vahetusaasta kõige meeleolukam üritus. Seetõttu olid ka kõik mu ootused ilgelt kõrged ning õnneks, viimasel õhtul tõdesingi, et tegelikult oli neil vast ikka õigus ja et YES on ikka üks vahva üritus. 

Aga nüüd kõigest lähemalt. 

Mis on YES? - Üritus, millel on nii hariduslik programm kui ka kodumaaks ettevalmistav osa. 

Kes? - Umbes 600 Euroopa vahetusõpilast + 100 vabatahtlikku

Kus? - Saksamaal, Werbellinsees (Poola piiri lähedal)

Kui kaua? - 4 päeva

Mis seal toimus?

1) Hariduslik pool. Seal oli siis 4 põhiteemat, mille seast sai endale meelepäraseima valida: ajakirjandus (minu valik muidugi), rahva ees kõnepidamine, tehnika ja ideede ellu viimine. Meil oli vist kokku umbes 10 tundi nö koolitust. Ajakirjanduses õpetati nt artiklit kirjutama, ajakirjanduse põhitõdesid, nö ühiskonna ajakirjandust, erinevate artiklite tüüpe jms. Samas polnud see kuigi praktiline, sest me enamik ajast lihtsalt kuulasime, mitte ei pidanud ise reaalselt ajakirjanikke mängima (oleneb inimesest tegelt, mina ei liigutanud lillegi..)

2) Kodugrupid, kokku vist mingi 5 tundi ??? Igatahes kodugruppides arutasime siis erinevaid küsimusi seoses vahetusaastaga, jagasime oma muresid ja õnnestumisi ning viskasime niisama muhedat naltsi. Selle mõte oli meid siis Eestiks ette valmistada. Kodugrupid olid ausalt nii mõnusad kohad [tervitan Elinat ;) ], et ma oleks hea meelega seal terve päeva istunud ja lobisenud. 

3) Vaba aeg. Ma ausalt öeldes ootasin, et meil oleks rohkem vaba aega ja rohkem erakordsemaid tegevusi, aga muidu käisime iga päev ujumas, mängisime võrku, sulgpalli, õppisin hästi natuke žongleerima ja mingite lintidega vehkima ja origamit ja taskulambikunsti ja noh, selline mõnus tšill aeg ühesõnaga. 

Mis te veel tegite? - Esmaspäeva hilisõhtul jõudsid Eestis käinud vahetusõpilased kohale. Seisime bussi kõrval, hüüdsime kõigile "Tere!!!!", laulsime eesti hümni (nii palju, kui meeles oli), kallistasime kõiki, kes midagi vähegi eesti keeles meile vastu kobisesid. YES'il nende inimestega kohtumine oli ikka üle mõistuse lahe. Kujutad ette, et sulle tulevad vastu 18 sakslast ja kõik räägivad eesti keelt? Mõni isegi aktsendita!
Mis viib mind järgmise punktini - osalesime kõik koos (päriseestlased + semieestlased) talendishowl selle "jaanipäevaks kõrgeks kasvand rohi" looga. Talenti meil küll pole, aga kähisevate häältega oskame laulda küll. Kuigi nagu üks sakslane ütles pärast esinemist: "See oli nüüd küll lamp!"

Mida süüa pakuti? - IGASUGU jumala head kraami. Eriti lahe oli see, et seal oli eraldi menüü kõikidele "söömishäiretega" inimestele (nagu me seal nalja viskasime) ehk näiteks gluteeni- ja laktoosivabad toidud, taimetoidud, vegantoidud jne. Küll oleks ikka lihtne vegan olla, kui keegi igapäevaselt mulle nii süüa kokkaks! Nii et õnneks meie hirmudel ei olnud alust ja saime ikka korralikult ja normaalselt süüa, mitte ei pidanud seal nälgima. 

Seltskond? - Megatuus!!!! Inimesed üle Euroopa absoluutselt kõiksugustest riikidest kohale voolanud. Muidugi selliseid eluliselt tähtsaid sõprussidemeid ma selle paari päeva jooksul ei loonud (khm, Itaalia!), aga fun oli ikka ja ma olen avastanud, et võin sotsiaalselt täitsa seltskondlik olla, kui vaja. Minu arvates oli kõige lahedam muidugi see, et absoluutselt IGA inimesega võis vabalt jutule saada - mõlemad ju värskelt vahetusaastal käinud, kuidas meil ei saakski jututeemasid olla. 

Eestlased? - Parimad sõbrad. Reaalselt. See oli nii südantsoojendav, kuidas kõik esimesel päeval üksteist nähes kallistasid, musitasid, koos eesti laule laulsid jne. Nagu me oleks kõik üksteist juba aastaid teadnud. YFUkad on coolid. Eestlased on coolid. Eesti on elu. 

YFU? - Lahedam, kui kunagi varem. 

Kusjuures ma veel mäletan, kuidas istusin eelviimasel päeval kodus ja kohe suure tüdimusega mõtlesin YES'ile, sest see tundus lihtsalt nii mõttetult väsitav - esiteks see kahe kodu vahel pendeldamine, teiseks see mõte, et ma pean pärast YES'i kohvri uuesti kokku pakkima. Vahetusriiki valides lugesin ma YES'ile minekut just boonuseks, kuid sel hetkel tundus see nagu nõme kohustus. Nüüd järele mõeldes oli YES just ideaalne lõpp vahetusaastale - need mõned päevad sain ma end lihtsalt lõdvaks lasta, keskenduda ajakirjandusele, eestlastega lõõpimisele, rannas käies ilusate kuttide järgi ilastamisele.. noh, selline tšill värk. Ma ei kujutagi ette, et ma oleks kohe ühe pere juurest teise juurde tormanud - YES oli ideaalne vahepeatus, kus natuke mõtteid koguda, end tühjaks rääkida ja kõhulihased valusaks naerda, et siis kodumaale juba värskemas olekus naasta.

Muidugi annaks korralduse osas natuke vinguda, aga ma olen aru saanud, et kõik ei oskagi veel nii tipptasemel organiseerijad (nagu eestlased!) olla ja pealegi polegi elus mitte miski ideaalne. Kuigi kogu see viiepäevane trall oli haigelt väsitav, on mul nendest päevadest ainult head mälestused. Mis siis, et meil polnud aega magada. Mis siis, et neid ajakirjanduse tunde oli pisut liiast. Mis siis, et selg valutas kõikide ühisseminaride ajal maas istudes. Kõigele sellele tasakaaluks saime me hoopis päeva alustada kvaliteetse joogaga, 24 tundi erakordselt humoorikate inimestega mööda saata, et siis õhtupimeduses jälle oma narisse tagasi koperdades leida tekilt teade "Võtsin su teki, sorry! Maris :)".

Fotomaterjali kogunes ka muidugi kuhjaga, nii et eks panen siia mõned, mis kannatavad pisut rohkem ilmavalgust.

 Issi saadetud kommipakk läks lõpuks loosi. Kuna belglased sellest eesti kraamist väga ei hooli, võtsin selle hoopis YESile kaasa ja sära eeslaste silmis oli küll südantsoojendav.

 Yfukatele, kes seda kotilugu teavad.

"Nii ilus vä"

Ninjahoos. Ma ei tea ainult, kellele Elo seal poseerib.

Oma lemmik eesti sakslasega

Natuke veel ja ongi postitused läbi,

CK

Viimased 8 päeva vahvlitemaal

Ma olen küll juba paar päeva eestimaa pinnal redutanud, kuid mul on mingi komme kõigest ikka kronoloogilises järjekorras kirjutada, seega enne, kui päris diipide teemadeni aka tunneteni jõuan, saate veel lugeda minu viimasest nädalast Belgiast. 

Siinkohal peaksin ka mainima, et mu viimased paar nädalat olidki vahetusaasta kõige meeleolukamad ja mul on selle üle ainult hea meel. 

26.06 pühapäev

Perepäeva lõbustuspargis. Kui ma neid atraktsioone nägin, pidin peapööritusest pikali kukkuma - süda läikis, väsimus tuikas peas ja viimane asi, mida ma tol hommikul teha tahtsin, oli minna lõbustusparki. Nii nagu alati, päästsid päeva klassikalised Belgia friikad majoneesiga. Pärast söömist sain oma vormi tagasi ja nautisin täiel rinnal meie armast perepäeva (ilma kurja võõrasõeta!).

 Claral oli tegelt junn jumala lahe, kuna ma ei roolinud just eriti sujuvalt.. aga mina avastasin, et autoga rallimine on sitaks lahe ja ootan nüüd põnevusega oma autokooli minekut.

28.06 teisipäev

Viimane eksam. Sain lõpuks ometi terve aasta jooksul kogunenud töölehed ära visata. Öö veetsin oma parima sõbra juures, kus käisime keskkööl tema basseinis ujumas. Mul see eestlase külm loomus on vast ikka säilinud, sest mul polnud kordagi külm (vesi oli vist umbes 16 kraadi), samal ajal kui teised seal oma valgete näppudega külmast lõdisesid ja hammaste plagisedes basseinist lahkumist välja pakkusid (kõlab nii, nagu ma oleks neid seal jääaugus kinni hoidnud). Nüüd olen ametlikult käinud ka oma elu esimesel garaažipeol. Sest miks istuda igavas elutoas, kui saab ka garaažis tšillida onju. 

 See pabermajandus on küll ökonoomne ju.

29.06 kolmapäev

Hommikul käisid kutid Vielsalmis (linnake, kus asub mu kool) ja ostsid kogu linna šokolaadisaiadest tühjaks. 

"Oota, miks te kahes pagariäris käisite?"

"Sest ühes said saiad otsa"

"Nii et sa tahad öelda, et Vielsalmis pole hetkel mitte ühtegi šokolaadisaia saadaval?"

"Nooo.. jah."

Hiljem liikusime kõik Vielsalmi edasi. Kuna kolmapäevaks olid ametlikult kõigil eksamid läbi, kihas linnake noortest pidulistest. Pealegi toimus õhtul Belgia vs Kreeka match, mille puhuks oli parki üles pandud ekraan ja loodud peoplats. See oli kusjuures esimene kord elus, kui ma kuskil nii live'is jalkale kaasaelamas käisin. Üleüldse oli see kolmapäev lihtsalt ideaalne päev - jooksin ringi oma jalkafänni riietuses, kõik kirjutasid mu lipule/raamatusse, tutvusin kümnete uute inimestega ja rääkisin nagu hull prantsuse keelt.

(Vestlus kutiga, keda nägin esimest korda elus tol hetkel)

"Tere, minu nimi on Carmen, ma olen eestlane"

"Jaa, ma tean sind juba"

"???????"

Väikelinna võlud. Ja mina veel arvasin, et ma olen mingi hall hiireke, kes jääb kõigile märkamatuks.

Mis puutub veel jalkamängu, siis jumal tänatud, et Belgia võitis. Muidu oleks ikka kõik pead norus koju roomanud, aga selle asemel oli meil pärast mängu korralik võidutants, mille käigus tõstsid kaks kutti mind õlgadele ning kõik hakkasid automaatselt "Elagu Eesti!!!" hüüdma, mis oli kindlasti mu vahetusaasta üks lahedamaid hetki.

Mulle meeldivad need seinast-seina emotsioonid.

Viimased kaks päeva..

..möödusid justkui udus. 

Ma mäletan, kuidas triikisin viimast korda pesu enne pakkima hakkamist ja kuulasin samal ajal Sam Smith'i lugu "Stay with me". See põhjus, miks ma vist tegelikult halama hakkasin, on liiga isiklik, et seda üldse kellegagi jagada, aga põhiline on see, et ma hakkasin nutma. Pesu triikides. Kuigi järele mõeldes võis see tulla ka sellest, et mu hostperel oli megafancy triikraud, mis ei jätnud ühtegi kortsu sisse, ja ma teadsin, et Eestis pean jälle mingi vana panniga edasi triikima. 

Muidu laupäeval käisime hostperega mu lemmik jäätisekohvikus. Kahjuks see kookosejäätis enam nii isuäratavalt keelt alla ei viinud, kui esimene kord, kuid jäätis on siiski jäätis ja sellele ma juba "ei" öelda ei saa. 

Samal õhtul käisin ka viimasel sünnipäeval, et kõigiga hüvasti jätta. Ma ütlen ausalt, et ma isegi ei mäleta, mis olid meie viimased sõnad või emotsioonid. Ega mulle sel hetkel veel kohale ei jõudnud, et nüüd ongi lõpp, seega oli raske ka seda situatsiooni tõsiselt võtta. 

Pühapäeval oligi minek. Hommikul surusin kohvrisse veel viimased asjad ja katsusin kõik omal jõul autosse vedada (ei saanud hakkama). Juba ärgates oli kerge nutumaik suus, mida ma püüdlikult kuni õhtuni endas hoidsin. Vahetasime hostperega kinke - sain neilt jäätiselusika, Clara pildi ja Clara joonistatud t-särgi. Omaltpoolt kinkisin neile võileivaalused. Kõlab hästi lambilt ja eks ta oligi, aga ausalt öeldes oli neile niiiiiii pagana raske kinki leida ja lõpuks tundus see idee vähemalt praktiline. Pealegi sai nii kõigile samas stiilis asjad osta, sest eraldi poleks ma küll osanud kellelegi midagi isiklikku kinkida.

 Kokku 60kg. Hull. Pildil näete ka mu eriti geniaalselt loovat pakkimisoskust: jalanõud sidusin koti külge ja isegi sisu toppisin täis.

No kes siis ei tahaks oma võileibu batmanialuselt süüa!?

 Viimast korda vanaemal külas. Mul on nii kõver nägu peas, aga ma tegelikult olin ikka õnnelik. Või kurb. Ma ei teagi. No igatahes mitte kõver.

Sõit Brüsselisse möödus läbi vihmasaju ja täitsa huvitav on see, kuidas mu esimesel kojusõidul ja siis viimasel ärasõidul oli täpselt samasugune ilm - lõpmatu vihm. Ma arvaks juba, et tegemist on mingi maagilise kokkusattumusega, kui mulle ei meenuks, et Belgias on vihm sama tihe külaline kui Eestis pomšid nr 5 trollis. 

Kirsiks tordil oli muidugi YFU tipptasemel organiseeritus. Või õigemini organiseerimatus. Eelnevalt oli kõigile sõnad peale loetud, et tuleb olla õigel ajal kohal ja hilinejaid ära ei oodata. Lõpuks istusime aga hoopis meie 2,5 tundi autos, sest buss oli kadunud. No selleks hetkeks oli mul minekust juba jumala kopp ees - viimane kord, kui Belgia YFU meiega tegelema pidi ja siis ka hakkama ei saadud. Vabatahtlikud ütlesidki konkreetselt, et nad ei tea, kus buss on või millal see tuleb, mis on minu arvates juba natuke naljakas, sest bussijuhi number või miskit peaks ju ikka õigel organiseerijal olemas olema. 

Muidugi see hetk, kui ma siis lõpuks oma pere hüvastijätuks kallistasin, hakkas neid pisaraid lausa lahingul tulema ja ma pole end kunagi varem nii emotsionaalsena tundnud vist. Muidu oleks isegi suutnud kraanid kinni keerata, kuid see viis, kuidas mu pisike Clarakene mind kallistas ja mulle otsa vaatas oli ikka nii südantlõhestav, et mul siiani sellele mõeldes hakkavad silmad kipitama. 

Bussis olles saatsin veel viimased snapid inimestele (eriti emod pildid minu nutustest silmadest) ja sain vastu haigelt palju sõnumeid, isegi inimestelt, kellelt ma seda ei oodanud, seega ei jäänud bussis ka need pisarad tulemata. Mingil hetkel rahunesin siiski maha, võtsin kodust kaasaveetud pitsa välja ja üritasin oma Tšehhi sõbrannaga hoopis tühjast-tähjast edasi lobiseda.

Ja nii algaski sõit Saksmaale,

Teie Carmen

Teistmoodi jaanipäev ehk "Au revoir, Carmen"

Pärast YFU viimast üritust hakkasin ma tõsisemalt oma lahkumisele mõtlema (mis on juba TÄNA). Algul mõtlesin, et oleks lahe hoopis midagi suurejoonelist korraldada - näiteks rendin oma külasaali, kutsun kohale kogu lennu & suguvõsa ja saan nii kõigiga veel viimast korda koos olla. See plaan langes aga üsna kiiresti ära, sest selleks hetkeks oli mul ainult kuu aega korraldamiseks ja ma ausalt kartsin, et inimestel lihtsalt pole aega tulla ja lõpuks istun ma hoopis üksinda keset oma renditud saali. 

Seega otsustasin hoopis, et ei hakka siin mingit glamuuritari oma suure peoga mängima, vaid kutsun lihtsalt mõned kõige lähedasemad sõbrad endale üheks õhtuks külla. 

Leidsin Hema'st peo tarbeks mõned dekoratsioonid, näiteks pisikesed Belgia lipud ja salvrätikud. Juba paar nädalat varem lappasin läbi kodus leiduvad kokaraamatud ja otsustasin lõpuks ühe köögiviljawoki kasuks. Ega ma retsepti valisingi puhtalt ainult pildi järgi ja suur oli mu üllatus, kui ühel hetkel sööma asudes avastasin, et seal polnudki tükkigi liha. 

Algul põdesin ma ikka räigelt, et kuidas ma ikka kutsun endale sõbrad külla, et ma pole ju kunagi siin inimesi oma kodus võõrustanud ja siinses kultuuris on ikka küllakutsumine midagi palju ametlikumat kui Eestis ehk siin on isegi kindlad reeglid/tavad, mida järgitakse, ja ma ju isegi ei räägi puhtalt prantsuse keelt, kuidas ma ikka seda vestlust üleval hoian, kui meil peaks piinlik vaikus tekkima, ja mis siis, kui külalistele ei maitse toit jne. Pealegi tundsin ma end pisult nõmedalt, et ma nii üleolevalt ainult mõned sõbrad koolist kutsusin, mitte kõiki. Õnneks külalised ise ka väga ei kuulutanud sellest kogu maailmale. Kuigi sama päeva hommikul kooliuksest sisse astudes tormas üks tüdruk minu juurde ja vuristas mulle kiirelt ette, et "Kuule, Carmen, ma kuulsin, et sa korraldad mingi õhtu enda juures, aga mul ei olnud eile wifit seega ma ei saanud su kutset kätte.." ja ma siis vastasin piinlikusest silmi maha lüües, et see kutse on ainult valitutele.. 

Õnneks kokkuvõttes laabus kõik ikka megasujuvalt ja loomulikult ja ma põdesin jälle täiesti ilmaasjata. 

Terve õhtu oli megatšill ja kõige lahedam on see, et kõik ise ka nautisid, mitte see polnud lihtsalt, et "naeratame ja teeskleme, et meil on tore, et Carmenil hea meel oleks". Tol päeval oli meil ka peaaegu viimane päev koolis, kui kõik said kätte oma suurepärased uudised õnnestumise kohta ehk mitte keegi ei kukkunud oma eksameid läbi. Seega lõpuks ometi sai läbi see hullult stressirikas eksamiperiood ja inimesed saavad nüüd oma suve nautima minna (jah, ALLES NÜÜD!). Seega nagu Sha ütles, oli see õhtu just ideaalne algus suvele. 

Magustoiduks tahtsin kokata midagi eestipärast. Kuna ma kirju koera juba korra tegin ja see väga hea välja ei tulnud (sest neil pole siin marmelaadi), otsustasin seekord lihtsa küpsisetordi kasuks. Ega belglased hapukoort ei tunne, kuid sain siiski kohalike vahenditega ka hakkama. 

Tõin siis oma koogikese lagedale, kõik muidugi tormasid minust kohe pilte klõpsima, sest et see süda oli ju nii-iiiii nummi. Panin koogi lauale, vaatasin kõigile otsa, inimesed võtsid klaasid ja kõlistasid nende vastu lusikatega, muusika pandi vait ja minult oodati kõne. 

Taamal loojus metsa taha päike, minu süda põksus ärevusest ja siis need pisarad voolama hakkasidki. Kõik veel üritasid ruttu midagi lohutavat kosta, aga mis sa ikka teed, kui kraanid juba lahti keeratud ja "päästik" otsast tõmmatud. Kuigi ma algul keeldusin oma nutuhoos kõne pidamast, siis läbi uduse pilgu sai see siiski tehtud. Ega ma sõna-sõnalt mäletagi, mis ma neile jahusin, aga ma tean, et tänasin neid kõiki isiklikult millegi eest. Noh, et Shannan terve aasta mulle parima sõbranna eest oli ja et Louise minuga alati religioonis nalja viskas ja et Marie perekond mind igal hommikul kooli sõidutas ja sageli ka keset ööd koju tagasi tõi, et Julie ja Tiffany mind igasugustesse udustesse seiklustesse vedasid ja et Simon maailma kõige sõbralikum inimene on. Noh, mingi selline roosiline pläma eksole. Vähemalt polnud ma kõne lõpuks ainuke, kellel pisarad silmis olid. 

Nii et kokkuvõttes poleks ma osanud enam täiuslikumat õhtut neilt soovida. Terve õhtu me lihtsalt rääkisime ja rääkisime ja rääkisime ja ma tundsin, et ma sain lõpuks ometi ära öelda kõik, mis südamel. Kui mul varem oli terve aasta tunne, et mul on kohalike seas ainult tuttavad ja sellised päris sõpru polegi, siis just sellel õhtul mõistsin ma, et tegelikult mul on siiski täiesti märkamatult tekkinud kamp sõpru, kelle peale ma saan loota nii heas kui halvas. Ja ma tunnen, et see ülevoolav armastus pole ainult minupoolne - et nemad on sama hästi mind omaks võtnud ja ei kujuta enam koolielu ette selle naerusuise ja vahel liiga otsekohese eestlaseta, keda Louise endiselt hoopiski venelaseks peab. 

Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis oli see ikka õige otsus, et ma just sellise pisikese istumise korraldasin, mitte mingit suurt pidu terve maailmaga. See õhtu oli palju südamlikum ja ma alles nüüd mõistsin, et nende pärast tulen ma kohe kindlasti tulevikus Belgiasse tagasi. 

Endiselt Teie C 
(minge laikige seda pilti instas ja feissis, hehe)

Viimane jalutuskäik päikeseloojangul