C + Belgique = ♥: 6 linna ühe vaheajaga

Heyhoo sõbrad,

Nagu ma eelmises postituses mainisin, on mul hetkel vaheaeg. Küll mu elu on alles mugav - kõigepealt 11 päeva Itaalias ja siis veel 2 nädalat jutti puhkust. Õigemini, nüüdseks olen ma isegi oma vaheajast tüdinenud, sest ma olen isegi enda jaoks juba LIIGA palju rongiga sõitnud. Kui ma nüüd huvi pärast kalkulaatori haarasin ja rongis veedetud tunnid kokku lõin, sain ma vastuseks ~24h -> ma olen TERVE ÖÖPÄEVA!!!! rongiga ringi reisinud. Isegi mu emal on juba kopp ees sellest, et ta mind "kuskilt ulapealt taga otsima peab". AGA, vähemalt on see olnud väga üllal eesmärgil, sest tänu arvukatele ringireisimistele 1) on mul olnud megatuus ja produktiivne vaheaeg 2) olen ma nüüd läbi käinud kõik Belgia linnad, kuhu ma üldse minna soovisin.

Ghent. Tänu Heleni kiidusõnadele olid mu ootused täiega üles löödud - noh et pidavat ikka ilus linn olema ja nii edasi. Õnneks pettuma ei pidanud, täitsa kabe värk nagu Merilin ütleks (kohe näha, et eestlannadega jälle aega veetnud). Veel ilusam oli muidugi ilm - särav päike, mis on Belgias ikka harukordne nähtus. Eriti lahe selle päeva juures oli veel see, et ma tegelikult planeerisin sinna minna ainult kahe inimesega, aga täiesti juhuslikult sattusime rongis kokku teiste vahetusõpilastega, kellel sama suund ees oli. See on kusjuures midagi, mida ma siin vahetusaastal meeletult naudin - lihtsalt lähed täiesti lampi kuhugi ilma kellelegi midagi ütlemata ja voah, ALATI satud mõne vahetusõpilasega kokku (ükskord ootasin Brüsseli rongijaamas 20 minutit rongi ja nägin nii üllatavalt palju tuttavaid võp'e).

Ühesõnaga Ghent. Pärast pikka otsimist leidsime lõpuks üles väikese kindluse, mis oli õpilastele tasuta (ja tasuta saadud kraam on ju ikka kõige lahedam). Sinna sisse oli siis rajatud muuseum, kus leidus megapalju huvitavat kraami (eriti kõhedust tekitavad olid piinamisvahendid, inimesed olid vanal ajal ikka haigelt õelad!), ainult et enamik tekstidest olid hollandi keeles ja nii me ei saanudki seal essugi aru. Samas oligi see tasuta sissepääsu osa kõige magusam. Tavaliselt jätan ma just taolised vaatamisväärsused külastamata, sest ma lihtsalt ei taha järjekordset 8€ piletit osta, aga vot Ghendis sain ikka midagi tarka ka teha ja vähemalt seal pisikeses kindluses uudistada.

Ida-Euroopa klubi ehk Eesti-Tšehhi-Soome
Ostende. Minu esimene kord Belgia rannas. Kes nüüd pilgu kaardile (link) heidab, siis näeb juba kaugele, et ma elan Belgias täiesti piiri ääres, mistõttu võttis ikka omajagu aega, et rongiga teisele poole riiki sõita (umbes 4h). Võtsin selle tripi ette Karolinaga, ühe temperamentse tšehhi vahetusõpilasega, keda ma nägin sellel vaheajal rohkem kui Belgias päikest terve kuu aja jooksul. Meil oli ääretult lõbus päev kahekesti ja, kui mul tavaliselt on alati see "mida rohkem inimesi, seda lahedam" tunne, siis tegelikult vahel piisab ka ühest heast sõbrannast, kellega üks unustamatu päev koos veeta. Pealegi on ta alati nõus minust sadu pilte klõpsima, mis ongi ju siin elus põhiline (hehe).
Kusjuures rannast rääkides - mu klassikaaslased olid väga üllatunud, kui kuulsid, et me Eestis iga suvi meres ujumas käime. Belgias pidavat meri ikka nii jahe olema, et väga ujuma ei kutsugi. Teisalt võib see olla ka lihtsalt mu klassikaaslaste jutt, kes mõtlevad endale vabandusi välja, miks mitte nii kaugele mere äärde sõita. Rand oli igatahes megailus (ma ootasin palju hullemat millegipärast) ja minu arvates tasus küll ära see pikk rongisõit.
Rettigny. Kes mulle kirju kirjutanud on, siis viis juba otsad kokku, et see on see küla, kus ma elan. Muidugi olen ma juba ammu siin kõik põõsaalused läbi uurinud, seega selles suhtes midagi uut ei ole. Aga linna sõitmise asemel vedasin hoopis ühe sõbranna (arva ära, kas see oli see sama tšehhikas või mitte) endale külla filmiõhtule. Meil oli algul muidugi grandioosne plaan kinno minna, aga siis ma avastasin, et kinohinnad on siin alates 7st eurost ja enam polnudki nagu isu (tervitan Liisat, tänu kellele ma veel Eestis tasuta kinoelamusi sain). Mu hostema on mulle juba oktoobrist saati rääkinud, et kuuuuule, sa ju võid endale sõpru külla kutsuda, meie uksed on alati kõigile avatud! aga varem pole nigu põhjust (ega sõpru?) olnud. Te ei kujuta ette, kuidas ta silmad särama lõid, kui ma talle häbelikult poetasin, et võib-olla üks sõbranna tahaks siia maale ronida..
Karolina oli mu maa-elust megavaimustuses. Käisime jalutamas, näitasin talle oma uhkeid maavaldusi ja tema muudkui ahhetas ja ohhetas, et issand, nii ilus vä! ja nii palju ruumi vä! samal ajal, kui me eriti tarkade nägudega argumenteerisime teemal "kas hullem on pornostaari või prostituudi amet" (me ei jõudnudki ühisele arvamusele). Hostpere oli terve õhtu tõeliselt tubli, mitte ühtegi tüli ega nääklemist ei peetud sellel õhtul maha ja imelik oli isegi see, et me üle kuu aja naersime kõik pisarad silmis õhtusöögilauas. Tundub, et särtsaka Karolina positiivne olek nakatas ka meid üheks õhtuks.
Dinant. Dinant on jälle linn, mis on nii kohalike kui vahetusõpilaste poolt ääretult ilusaks ristitud. Seekord pidin aga küll pettuma, sest Google's nähtud (photoshopitud?) pildid pakkusid 76x rohkem silmailu kui see linn ise. Või oli probleem selles, et Belgia ilmataat õnnistas meid 9,5/10 pallise pilvisuse ja hoovihmaga. Oma tunnete väljendamiseks vehkisin ma kiirelt ühe pildi valmis:

(Vasakpoolset pilti ma nägingi Google'st ja parempoolne on minu tehtud)

Esimese asjana otsisime üles turismiinfo, kus meile lahkelt erinevaid turismiatraktsioone soovitati. Karm tõsiasi oli aga see, et iga liigutuse eest küsiti aga nutsu ja kuna me Karolinaga kohe üldse ei raatsinud raha raisata, siis ei saanudki me midagi peale ringi jalutamise teha. Ja kuna Dinant on nii pisike, siis piisaski ainult tunnist ajast, et linnale ring peale teha.

Vähemalt päeva päästis see pisikene fakt, et Dinant on linn, kus leiutati saksofon, mistõttu on seal pisikene (tasuta!) saksofonimuuseum ja terve linn on kaetud värviliste saksofonidega. Kes mind natuke rohkem tunneb, siis teab, et saksofon on mu lemmikmuusikariist, nii et nüüd olen vähemalt selle pilli sünnikoha ära näinud!

Adolphe Sax'iga
Liege. Kolmapäevad ja Liege'id käivad ikka käsikäes. Vähemalt vahetusõpilaste maailmas.

Leidsin endale 2 tasuta postkaarti (näete, tasuta asjad on ju head?)
Mechelen. Kuigi tegime eestlannadega kokkuleppe, et järgmine kohtumine toimub Walloonia poolel, viis isu kohukeste järgi meid jälle tagasi Mecheleni. Boonuseks saime veel paraja lahmaka vihma krae vahele, millest sündis meie järgmine suur nali - vihmavarjuklubi. Kuna me olime liiga laisad, et Merilini poole jalutada, hüppasime hoopis ühte megaaaaõdusasse raamatupoe kohvikusse. Sealne õhkkond oli nii mõnus, et ma oleks võinud terve päeva seda 2€ teed lürpida ja flaamikeelseid raamatuid sirvida.