Nii, kirjutan täna viimast korda Itaaliast. Mul siin vaheajaga päris palju mälestusi kogunenud, aga ma keeldun millegi uuega alustamast, kui eelmine teema läbi pole.
Jätan siin sujuvalt siis ühe päeva vahele, sest meil võttis ikka pool päeva aega, et Roomast edasi Lido di Jesolosse sõita, misttõttu me ei jõudnudki midagi erilist peale bussis loksumise teha. Selle asemel räägin eelviimasest päevast, mil me külastasime taaskord maagiliselt ilusat linna - Veneetsiat!
Veneetsia on kindlasti üks erilisemaid linnu, kus ma käinud olen, ja seda just tänu nendele pisikestele kanalitele, mida leidub seal lausa sadu! Esimest korda elus olin ma olukorras, kus ühel hetkel tänav lihtsalt tupikusse viis, sest VESI oli ees ja silda ka polnud. Kahjuks meil polnud eriti palju aega, et seal omapäi ringi seigelda, kuid sellegipoolest juba esimesest silmapilgust teadsin ma, et Itaaliasse minnes tuleb raudpolt kindlalt Veneetsiale ka pilk peale visata! Mida kaugemale turismialadest, seda ilusam, lummavam, maagilisem see tundub ;)
Teisipäeva hommikul alustasime oma igavikuna näivat tagasisõitu bussiga. Tegelikult läks see 15 tundi ikka üllatavalt kiiresti ja öösel koju jõudes oli mul isegi energiat, et oma kohver pisut lahti pakkida. Kolmapäeva hommikul ärgates oli igatahes tunne, nagu kogu see Itaalia reis oleks olnud üks pikk ja maaliline unenägu, isegi praegu neid pilte vaadates tundub uskumatu, et ma oma elus nii lahedal reisil käia sain.
Oeh, mul on tunne, et ma olen juba liiga palju neid samu omadussõnu leierdanud, ma lihtsalt ei oska mitte kuidagi sõnadega anda edasi seda, kui kirjeldamatult i l u s Itaalia tegelikult ka oli. Pealegi mu eesti keel on juba megalappesse läinud, seda enam ei oskagi ma muud kosta kui "ilus" ja "lahe" oli. See reis oli tõepoolest mu vahetusaasta üks värvikamaid tipphetki. Kui ma Belgiasse tuleku peale mõtlesin, siis arvasin ikka, et ah, kui veab, siis saan käia Prantsusmaal, Saksamaal, võib-olla isegi Hollandis, aga et ITAALIAS!?!?! See on ikka midagi hoopis muud, kui see tavapärane Euroopa, mida ma olen harjunud nägema.
Jah, kui ma nüüd oma elu üle järgi mõtlen siis tõesti.. mul on ikka nii kohutavalt hästi vedanud, et seda on isegi raske uskuda! Nüüd võin küll ausa südamega öelda, et jah, armsad sõbrad, ma hindan iga oma keharakuga oma võimalust olla nii erakordselt kogemusterikkal vahetusaastal! :)
Teie C, kes pühib nüüd mõneks ajaks suu puhtaks pitsadest/pastadest ♥
Jätan siin sujuvalt siis ühe päeva vahele, sest meil võttis ikka pool päeva aega, et Roomast edasi Lido di Jesolosse sõita, misttõttu me ei jõudnudki midagi erilist peale bussis loksumise teha. Selle asemel räägin eelviimasest päevast, mil me külastasime taaskord maagiliselt ilusat linna - Veneetsiat!
Veneetsia on kindlasti üks erilisemaid linnu, kus ma käinud olen, ja seda just tänu nendele pisikestele kanalitele, mida leidub seal lausa sadu! Esimest korda elus olin ma olukorras, kus ühel hetkel tänav lihtsalt tupikusse viis, sest VESI oli ees ja silda ka polnud. Kahjuks meil polnud eriti palju aega, et seal omapäi ringi seigelda, kuid sellegipoolest juba esimesest silmapilgust teadsin ma, et Itaaliasse minnes tuleb raudpolt kindlalt Veneetsiale ka pilk peale visata! Mida kaugemale turismialadest, seda ilusam, lummavam, maagilisem see tundub ;)
Oiiiiii kuidas ma oleksin tahtnud ühe suure õlimaali endale koju vedada. Hind käis lihtsalt natuke üle jõu ;(
Juba pärastlõunal jõudsime hotelli tagasi, pärast mida tormasime muidugi otse randa. Ega siin Belgias ju nii lihtne pole, et hüppad uksest välja ja hops, oledki rannas. Seega nautisime täiega oma viimast reisipäeva võrku mängides:
Silmad nagu meri ;) ;) ;)
Viimasel hommikul ajasin juba kell 6 kargud alla, et minna mere äärde päikesetõusu vaatama. Siinkohal mängis aga ilmataat meile vingerpussi ja uputas kogu Lido linna paksu uttu, nii et isegi päikesekiir ei paistnud läbi. Samas oli ikkagi omaette lahe kogemus täiesti inimtühjas rannas jalutada ja vaikselt silmast und pühkides oma päevale vastu astuda.
Teisipäeva hommikul alustasime oma igavikuna näivat tagasisõitu bussiga. Tegelikult läks see 15 tundi ikka üllatavalt kiiresti ja öösel koju jõudes oli mul isegi energiat, et oma kohver pisut lahti pakkida. Kolmapäeva hommikul ärgates oli igatahes tunne, nagu kogu see Itaalia reis oleks olnud üks pikk ja maaliline unenägu, isegi praegu neid pilte vaadates tundub uskumatu, et ma oma elus nii lahedal reisil käia sain.
Oeh, mul on tunne, et ma olen juba liiga palju neid samu omadussõnu leierdanud, ma lihtsalt ei oska mitte kuidagi sõnadega anda edasi seda, kui kirjeldamatult i l u s Itaalia tegelikult ka oli. Pealegi mu eesti keel on juba megalappesse läinud, seda enam ei oskagi ma muud kosta kui "ilus" ja "lahe" oli. See reis oli tõepoolest mu vahetusaasta üks värvikamaid tipphetki. Kui ma Belgiasse tuleku peale mõtlesin, siis arvasin ikka, et ah, kui veab, siis saan käia Prantsusmaal, Saksamaal, võib-olla isegi Hollandis, aga et ITAALIAS!?!?! See on ikka midagi hoopis muud, kui see tavapärane Euroopa, mida ma olen harjunud nägema.
Jah, kui ma nüüd oma elu üle järgi mõtlen siis tõesti.. mul on ikka nii kohutavalt hästi vedanud, et seda on isegi raske uskuda! Nüüd võin küll ausa südamega öelda, et jah, armsad sõbrad, ma hindan iga oma keharakuga oma võimalust olla nii erakordselt kogemusterikkal vahetusaastal! :)
Teie C, kes pühib nüüd mõneks ajaks suu puhtaks pitsadest/pastadest ♥
No comments:
Post a Comment