Kool pole endiselt veel päriselt pihta hakanud ja minul on vaba aega jalaga segada.. Seega mõtlesin, et vot, võtan end nüüd kokku ja kirjutan sellest imelisest suhtest oma hostõega. Praeguseks hetkeks olen ma juba nii immuunne selle teema (või tema?) suhtes, et saan rahus ilma nutumaiguta kõik südamelt ära rääkida.
Paar korda olen ma siin napisõnaliselt ka maininud, et ma ei saa väga hästi läbi oma hostõega, aga pole nagu kunagi pikemalt sellel teemal peatunud. Sellel ongi ainult üks põhjus - kõik need 7 kuud ma lihtsalt ootasin, et ehk see lugu läheb iseenesest paremaks.
Aga ei läinud.
Me pole kunagi väga suured suhtlejad olnud. Alguses oli see ju isegi normaalne - ma ei osanud peaaegu sõnagi rääkida ja isegi, kui hommikused piinlikus vaikuses bussile jalutamised jube ebamugavad olid, ei saanud ma sinna midagi parata. Pealegi võtab ju üksteisega harjumine aega, seega ma mõtlesin lihtsalt, et ehk ajaga hakkame rohkem omavahel rääkima. Ei hakanud. Asi kiskus imelikuks juba oktoobris, kui ma avastasin, et ta on sujuvalt lõpetanud minu elementaarse viisakusega kohtlemise, seal hulgas polnud ta pikka aega öelnud tere ega andnud põsemusi. Umbes sellel ajal hakkasingi ma märkama, kuidas ta vaikselt minust eemale hoiab, minuga kahekesti ühes toas olemist väldib, üleüldse minust kuidagi mööda vaatab.
Nagu ma oleks mingi haisev koll, ebameeldiv haigus, tüütu probleem. Nähtamatu.
See on nüüdseks kestnud nii 7 kuud. Me ei ütle üksteisele tere, me ei küsi üksteiselt midagi, me ei viibi kahekesti ühes toas, me ei vaheta üksteisega viisakusväljendeid, me ei katsu üksteise asju, me ei naerata üksteisele, me ei tunne huvi üksteise elukäigu vastu, jumala eest, me isegi ei vaata üksteisele otsa. Me ei käitu nii nagu ühed õiged hostõed peaksid käituma. Me oleme võõrad, kes on lihtsalt juhuse tahtel ühe katuse alla elama sattunud.
Tegelikult on see lugu ääretult kurb. Iga kord, kui ma oma hostperele mõtlen, on seal juures mingi "aga", mille nimeks Chloe. Muidu on nad vahvad ja toredad ja väga avatud ja vastutulelikud AGA vot hostõde ei sobitu kohe üldse sellesse armastusväärsesse peremudelisse. Ma valetaks, kui ma ütleks, et tema käitumine pole mu enesehinnangule musta jälge jätnud.
Kujuta ise ette, et sa elad koos kellegagi, kes kohtleb sind nagu väärtusetut sitta. Ta ei ütle sulle tere, ta hoiab alati alateadlikult distantsi, ta ei oota sind bussile minnes, ta ei aita sind, ta ei küsi sinu arvamust, ta ei heida sulle pilkugi, ta ei mõtle su peale. Tal on ükskõik. See ongi kõige hullem. Me ei ole kunagi tülis olnud ja ma olen kindel, et ta isegi ei vihka mind. Tal on lihtsalt ükskõik. Ta mõtleb ainult iseendale, teda ei huvita see, kuidas tema käitumine teisi mõjutab. Ta on isekas. Isekas ja õel ja ükskõikne. Kusjuures päris paljudel on temaga see sama probleem. Ta ei saa isegi oma päris õega hästi läbi. Aga ega see mu olemist paremaks küll ei tee.
Mul on ausalt öeldes suht kõrini sellest. Et ta kunagi ei mõtle sellele, mida mina tunnen. Et ta kunagi isegi ei ürita. Õigemini, valetan, ükskord ta üritas. Oli esmaspäev, terve kool käis eksamite lõppu tähistamas ning kui me koos koju kõndisime, siis ta rääkis minuga. Päris ausalt oligi see üks ilusamaid õhtuid siin perekonnas - me rääkisime nii vabalt kõigest, me isegi naersime õhtusöögilauas, just nii nagu me olekski üks pisike armas perekond.
Üks õhtu. Me "olime õed" üheks õhtuks. Sealjuures ta isegi ei tunnista seda probleemi. Oleks siis see, et ta ütleks kohe, et kuule, sorry, me oleme nii erinevad inimesed, sa pole lihtsalt minu tüüp ja seetõttu ei saa meist kunagi sõbrad. Ei, igasugustel perekonna kokkutulekutel käib ikka väike teesklus meiega käsikäes - naeratame ja räägime ja mängime perekonda.
Ja siis tuleme koju ja järsku ei tunneks nagu üksteist äragi.
Tahate teada, mis on selle loo kõige magusam vili? See, et tema valis minu. Et kui nad vahetusõpilast valisid, siis tema valis minu ja ütles, et jah, võtame tema, ta tundub tore!
Ma tundsin ennast nagu mingi odav paar Maxima sokke, mida kõlbas ainult ühe korra kanda ja mis nüüd kapi all tolmu koguvad. Aga keda ikka mingi soki heaolu kotib, eks?
Muretsemiseks pole tegelikult enam põhjust. Nüüdseks olen ma sellest üle saanud. Kui ta on otsustanud nii käituda, siis lasku aga tulla. Ise teab, mis teeb. Kasvab välja oma puberteedist ja küll ta siis ulub, kui saab aru, et iga tegu tuleb ringiga tagasi.
Jumal tänatud, et mul peale tema veel üks hostõde on. Normaalsem seekord. Heatahtlik. Heasüdmalik. Hooliv. Sõbralik. Motiveeritud. Armas pisike õde, kes palub, et ma aitaks tal päeva alguses oufiti valida ning kes öö saabudes kutsub mind enne magamaminekut enda tuppa, et ma talle head-ööd-musi annaks.
..või kes minuga raamatuid loeb.
Üks on ikka parem kui mitte ühtegi,
CK
No comments:
Post a Comment