8/10 ♥

Laupäeval täitus minu 8 kuu Belgias. 2 ongi veel jäänud. Täpselt 60 päeva. 

Mis vahepeal toimunud on? 

Elu on nagu ameerika mägedel. Pärast Itaaliast tagasitulekut on elu nii tormiliselt möödunud, varem kulges elu ikka nii mõnusas rahulikus rütmis - isegi, kui ma mingil põhjusel kurb olin, siis seda vähemalt pikka aega, aga hetkel oleks ma nagu tagasi oma pubekafaasis - üks päev olen iga rakuga õnnelik oma vahetusaasta kogemuse üle, teisel päeval mõtlen jälle, et mul pole siin mitte midagi/kedagi, kelle pärast ma siia kauemaks jääda tahaks, üks päev vaevlen jälle oma motivatsoonipuudusest kaevatud augus, vaevu suudan süüagi, järgmisel päeval jooksen energialaksuga mööda maja ringi, pistan nahka 2 kaussi suppi + 2 taldrikutäit pastat + 2 küpsist ja tunnen mõne minuti pärast, et kõhus on ikka veel ruumi.. 

8 kuuga on ikka nii uskumatult palju muutunud. Ma olen avastanud nii palju uusi asju, kohti, inimesi, tundeid, olen leidnud niiiiiiii superlahedaid inimesi (vahetusõpilased woop woop), seal hulgas loonud niiiii palju erilisi sõprussidemeid inimestega üle maailma, selle sõna kõige ausamas, õigemas tähenduses avastanud enda õiged SÕBRAD (nii Eestist kui ka mujalt maailmast), avastanud iseennast - minu huvisid, võimeid, minu soove, ma pole vast kunagi varem oma tulevikus olnud nii kindel kui praegu. Selline tunne on, nagu oleks mitu väääääga pikka tundi seebivees ujunud ja nüüd, järsku, sain aru, et tuleb ainult pea veest välja tõsta ja silmad seebist puhtaks pesta, et elu selgelt näha. 

Iseendaks saamine, iseenda mõistmine, iseenda õppimine. See ongi see, mida vahetusaasta õpetab - mida rohkem ma kogen, näen, tunnen, seda rohkem saan ma aru, kes ma olen. 

Aga elu pole alati nii roosiline, kui mu naeratavatelt Instagrami piltidelt tunduda võiks. Muidugi on see vahetusaasta värk jube vahva ja tore kogemus, aga see on tõepoolest kõige raskem katsumus mu elus (siiani vähemalt), mis on mu teele visanud palju valusaid õppetunde - sõbrad on küll armsad nähtused siin ilusas elus, aga alati ei tasu kõiki usaldada, alati ei tohi kõiki siirana näivaid sõnu uskuda, veel vähem tohib siin elus oma päris ausat arvamust avaldada. Ei belglastega, ei Lõuna-Ameeriklastega. Pealegi olen ma aru saanud, et alati ei keerle kõik ainult minu ümber. Et vahel tuleb kasuks ka teiste peale mõtlemine, teistega arvestamine ja arusaamine, et mida rohkem sa annad, seda rohkem sa ka ise tagasi saad (kehtib nii hea kui halvaga eksole). Ja kõige rohkem olen ma siin elus mõistnud, et ma kohe ÜLDSE ei ole mingi selline inimene, kes viitsiks mingite võõrastega pereelu mängida, kes viitsiks kohandada end teiste kehtestatud reeglite järgi. Ma olen lihtsalt liiga sõjakas, liiga isekas, liiga iseendas kinni, et taluda seda, kuidas keegi mulle mingite x reeglite järgi pesukuivatamist õpetab ja eeldab, et minu jaoks on okei 3 korda päevas võileibu süüa. Jumal, kui ma nüüd selle üle rohkem mõtisklen, siis ma EI SUUUUUDA ära oodata, et ma saaks tagasi koduses Eestis olla - tulla ja minna miliganes hing ihkab, süüa seda, mille järgi keha isutab (khmkhm, mitte surnud loomade), panna oma pesu kuivama just täpselt nii nagu mina tahan ja üleüldse tunda ennast vabana. 

Ja et ma saaks trolliga 5 minuti kaugusele Kalamaja Sushisse sõita ja end sellest vege tempurast lolliks süüa. OOOOJAAAAAA vot see on see, mida ma tahan!

Samas kui ma nüüd selle sushilehe kinni klõpsan, pilgu arvutilt üles tõstan ja enda ümber ringi vaatan, siis ma näen Jessilt saadud veel lugemata kirja, mida kaunistavad alati nii temalikud Minioni kleepsud, näen seinal rippumas oma pisikese hostõe pilte, mis tuletab mulle meelde seda, kuidas ta täna Scorpioni teleseriaali vaadates oma väikest kätt mu pihus kartuses pigistas, näen enda seljas mu koolipusa, mis ei lase mul unustada seda, kui hästi on mind siin koolis/lennus/klassis vastu võetud, koheldud, et mul tegelikult on ikka päris palju kohalikke sõpru, mida näitab juba see, et kogu mu maikuu on pungil kutsetest sünnipäevadele.. 

Jah, palju on muutunud. Ja kuigi eluaeg on olnud mu esimene reaktsioon uute muutuste vastu negatiivne (isegi, kui tegemist on millegi kasutoovaga), siis tegelikult pole selles muutuses midagi halba. Vastupidi - see oleks lausa kurb, kui ma elaks endiselt samasugust elu nagu vahetusaasta alguses. Ainuke osa mu elust, mis nii drastiliselt muutunud ei ole, on mu keeletase. Aga see on hell teema ja ma pigem loodan hetkel, et kahe kuuga saab minust geenius, kes selle prantsuse keele ükshetk ära õpib. 

Viimasel ajal on juba vaikselt hakanud inimesed küsima, et mis tunded valdavad mind mõeldes tagasitulekule ja sellist ühtset head vastust ei olegi. Ma ei ütle, et mu elu Belgias oleks nii südamesse pugenud, et ma siit tõepoolest mitte kunagi lahkuda ei tahaks (erinevalt mõnest vahetusõpilasest), aga ma ei saa ka öelda, et siit ilma pisaraid valamata koju tagasi lähen. 
Täpselt selline 50/50 tunne on - üks pool minust ei jõua ära oodata Eestisse naasmist, oma Eesti eluga edasi minemist, oma suures voodis magamist ning teine pool mõtleb, et kuule, tegelikult see vahetusaasta on ikka tuus värk ja, kui ma kodus ise rohkem kokkaks, siis ma ei peakski iga jumala päev neid kuivi võileibu nuttes sisse ajama ja oskaks ehk oma elu siin rohkem nautida! 

Ma tegelikult ei usu, et see tunne muutub. Enam mitte. Nüüd on juba liiga hilja, nüüd jääbki see alatiseks nii. Ma lihtsalt loodan, et naudin oma viimaseid 60 päeva nii suure isuga, et Eestisse tulles olekski vahetusaastast isu täis. 

Näiteks Brüsselis tšillides, vahvleid süües, friikate pleissi teenindajaid võludes ja Centrali rongijaama põrandal malet mängides.

Nautige teie ka elu, sõbrad!

CK