Jätkan jutustamist oma imelisest reisist!
5. päev
Kes tähelepanelikult luges, siis mäletab, et esimesel õhtul Metas õnnistas jumal meid erakordselt sooja ilmaga - isegi veel kell 11 õhtul sain ma rahumeeli kleidi väel terrassil istuda ja magusat juttu puhuda. Varsti saime teada ka põhjuse - tegemist oli sooja vaikusega enne tormi, mistõttu tabas meid järgmisel hommikul äikesetorm koos kallava vihmavalinguga, mis valas sekunditega märjaks kõik, mis teele ette jäi. Ja meie olime veel teel Capri saarele!
Teel sadamasse
Hommikul mõtlesin kohe, et no jumal, mis me ronime sinna saarele, väljas oli ausalt nii rõve olla, et isegi koer poleks oma nina uksest välja pistnud. Kõige tipuks polnud mul veel vihmakindlaid riideid kaasas. Mina ju arvasin, et Itaalias on suvi ja pakkisin kaasa ainult kleidid ja päiksekreemid.. Kõige tipuks pidime me ju veel laevaga sinna saarele ka saama. 2-3 inimest lausa oksendasid laevas, sest lained lõid ikka korralikult meie paadikese mõneks sekundiks õhku. Ma imestan isegi, et ma seal nii rahulikult sõitu nautida sain, teades kui väga iga järsem liigutus mu pea pööritama ajab.
Aga elusalt me saarele siiski jõudsime. Tegelikult on mul muidugi meeletult hea meel, et me ikkagi sinna saarele ronisime, sest et see oli tõepoolest selle reisi üks ilusamaid kohti. Capri saar on üsna pisike ja tänu mägedele ongi ainult pool saarest "elamiskõlblik", mis tähendab, et seal polnud eriti palju inimesi, mis omakorda tekitas kohe sellise metsiku ja mahajäetud saarekse tunde. Googeldasin nüüd ning tõepoolest, capri püksid tulevadki selle saare nimest!
Esimese asjana ostsime muidugi vihmakeebid, et vähemalt NATUKENEGI end märjaks saamise eest kaitsta
Igalpool, kuhu vähegi silmapiir ulatus, sirgusid eksootilised apelsini- ja sidrunipuud.
Ma ei tea, kas see on Itaalias mingi kuulus maiuspalake, aga jumal kui maitsev see oli! Maitses nagu poolküps tainapall pähklitega, minusugusele taignaarmastajale ideaalne!
Kuna saar on üsna pisike (noh, mitte nii pisike kui Prangli eksole, aga ikkagi väike), pole seal ka eriti suurt linna, mistõttu otsisime me lausa tund aega taskukohaste hindadega kohvikut, kus natuke jalgu puhata. Lõpuks leidsimegi ideaalse hubase kohviku, kus meid lausa avasüli vastu võeti ja kohe tavahindadest soodsamad "omahinnad" letti laoti. Tõeliste belglastena tellis kogu laud endale ühe kosutava kuuma šokolaadijoogi (ja tasakaaluks külma jäätise). Need teenindajad olid ikka tõesti megavastutulelikud ja ma vist varem polnudki tundnud ühes söögikohas nii sooja vastuvõttu, selline tunne tekkis lausa nagu nad päriselt hoolivadki minu heaolust, mis tänapäeva teenindussektoris on teadagi ju teisejärguline..
Umbes tund aega enne tagasiminekut jäi vihm lõplikult üle. Selleks ajaks oli peaaegu kogu seltskond saarele omapäi ringi peale teinud ja igavusest tagasi sadamasse tulnud. Täiesti juhuslikult kogunesimegi randa, mis oli taaskord nii-nii vahva lõpp meie Capri päevale.
6. päev
Hommikul jätsime paari päevaga armsaks saanud Metaga hüvasti ning põrutasime Pompeisse, kus meid ootas ees giidiga tuur antiikses Pompeis. Mina, elukauge võhik, ei olnud varem sõnagi kuulnud sellest, et Pompeis mingi hiigel antiikne linn asub. Ehk siis 79. aastal (!!!) mattus Pompei Vesuuvi vulkaani 7-9 meetrise tuhakihi alla. Tänu sellele ongi see antiikne linn nii suures osas säilinud, seal hulgas isegi mõned inimkehad:
Uudistamist oli seal muidugi küllaga. Eriti vaimustav oli eemalt paistvat puhkavat vulkaani silmitseda ja loota, et just täna pole see päev, millal see kaunitar oma saja-aastasest unest üles ärkab..
Giidiks oli üks muheda huumoriga itaallane, kes rääkis prantsuse keelt soravalt kuid aktsendiga.. Seetõttu oli mul tema juttu ka kergem jälgida, ta lihtsalt ei rääkinud nii kiiresti kui muidu kohalikud ja samas kasutas ka lihtsamaid sõnu. Nii muuseas õpetas ta, et õiget pastat ei sööda mitte kunagi lusika ja kahvliga (ehk spagette lusikal keerutades), sellest veel suurem patt on noaga spagettide tükeldamine. Vot nii, ja mina veel olin uhke enda üle, et siin vahetusaastal olles lõpuks ometi enda jaoks spagettide söömise saladuse avastasin (see lusikal-keerutamise-meetod on täiega kasulik, sest kogu nägu pole siis kastet täis), aga tegelikult tuleb hoopis välja, et see on ebaviisakas ja solvab südamepõhjani kõiki itaallasi..
Õige viis on siis tegelikult hoopiski kahvliga taldrikul spagetti keerutamine, mis on tegelikult üsna tüütu minu arvates. Lihtsam on juba spagette üldse mitte tellida eksole.
Aga, mis seda antiikset linna veel puudutab, siis oli see tõesti-tõesti hiiiiiglamasuur (noh, täitsa õige linna mõõtu, mitte nii et kaks kivivaremet oli püsti, me isegi ei jõudnud kõike läbi käia) ja mis kõige tähtsam - muljetavaldav! Natuke ikka läheb vaja, et mind, "elukogenud rändurit", jalust rabada, ja vot see linnake võttis isegi minul "karbi lahti". Nii et ajalooline Pompei külastus oli kindlasti üks huvitavamaid giidiga tuure minu elus.
Iidsed fresko seinamaalid, millega olid väidetavalt kaetud kõik seinad.
Seal linnakeses oli püsti ka mingi kunstniku näitus (ääretult koledad rauast kujud minu arvates) ja paljas inglimees oli muidugi iga naise lemmikobjekt. Pildil siis noor asiaat meheau üle "imestamas" (?)
Pompei ise on aga suhteliselt pisike linn, kuhu me pikemalt peatuma ei jäänudki. Selle asemel sõitsime hoopis kolmeks ööks Rooma, millest räägin juba järgmises postituses!
Päikest,
C
No comments:
Post a Comment